Viimased emotsioonid on seotud aga Paide tegevuskunstifestivaliga ?Aeg. Ruum. Liikumine?, kus osalejatel oli aega täpselt kolmkümmend minutit, et realiseerida oma üleliigne energia ja kuhjunud sisekonfliktid kunsti nimel linna keskväljakul.
Selget nihilismi, skeptitsismi, seaduste ning konventsionaalsete põhimõtete eiramist peegeldas ka Academia Grata üliõpilase Marianne Männi bakalaureuseprojekt ?Loom? Vaala galeriis juuni algul. Ulatuslikku ruumiinstallatsiooni iseloomustab vahest kõige paremini loomalik ja loomulik hullumeelsus, kus galerii interjööris hõljunud nelikümmend kanatopist ja büsti justkui korrutasid sugereeriva moodulina: ?loom on loom on loom on loom?.
Neurootiliselt skisofreenilisele väljapanekule sekundeerisid kunstniku enda lauseread: ?Looma käitumine on stereotüüpne. Brutaalsus on inimkonna edu saladus.?
Autor kehastas oma videotaieses ise looma, kes karjub alasti kaamera ees ahastuses: ?Protect me from what I want. Vägivald on kahjutu silmadele.?
Eesmärgipärane autistlik suhestamatus ümbritsevaga funktsioneerib gratakate staaþika töö tulemusena ideaalselt. Tsivilisatsiooni haigusena on selline skisofreenia, tunde ja mõistuse, ihu ja hinge lõhestumine omal moel aga täiesti aktsepteeritav.
Mõni aeg hiljem presenteeris Erik Alalooga EKA interdistsiplinaarsete kunstide kateedrist samas galeriis oma magistriprojekti ?Välk ja pauk?. Teemaks oli saun, selle kultuur, iidsed pärimused ja rahvatarkused. Väljapanekus oli tunda ka eesti oma etnograafia edasiarendust totaalmütoloogiaks, kus kaasaegset tarbimisühiskonda iseloomustav täis kuhjatud ostukäru kehastas konkreetses kontekstis justkui tühipaljast heinakuhja sauna ees. Nõnda pakkus paljudest agregaatidest koosnev tervik, enamik neist sarnanes kiviheitemasinatega, ainest edasisteks aruteludeks linna- ja maakultuuri suhete üle. Varjatud kujul kumab läbi patriotism ja tõsikindel soov ajada nn. eesti oma asja. Noore ja vihase autori töös avaldus kuldne kunstitõde: mõtle lokaalselt, tegutse globaalselt. Oma taiesega skandeeris Alalooga: ?Neist, kes anduvad jäägitult saunale, saavad uue ajastu loojad. Ettevalmistus maailmarevolutsiooniks eostati juba paar tuhat aastat tagasi, kui esimene seltskond läänemeresoome rahvaid pisikesse palavasse punkrisse puges ja saunakultuurile aluse pani.? Kunstniku meelest on olukord, kuhu meie maailm on tänasel päeval jõudnud, halb, kuid mitte lootusetu: ?Suitsiiditerrorism, terrorismivastane sõda, NATO, EL ja ÜRO on küündimatud lahendamaks meie ette kerkinud probleeme. Kuna hädade tekitajaks on nad ise, siis oleks naiivne neilt oodata inimkonna väljajuhtimist mülkast! Ainsaks lahenduseks on SAUN!? ?Performatiivne peerutünn?, ?elektriline tootem? ja ?kopitanud puuk? ? see on terminoloogia, milles leidub paras kogus etnofuturismi, folkloori, etnograafiat ning rahvaluulet.
Kui varem seostati lääne kultuuris ruumi konkreetse, geomeetriliselt korrastatud struktuuriga, siis uuemal ajal on see laienenud nii arhitektoonilises, psühholoogilises kui ka filosoofilises mõttes, aga ka etnograafia ja folkloori tasandile.
Ideoloogiakriitilises analüüsis pole seega enam küsimus selles, kuidas asju näha (st. sotsiaalset reaalsust) nii, nagu need ?tõeliselt on?, oluline on, et reaalsus ise ei saa ennast taastoota ilma nn. ideoloogiliste müstifikatsioonideta. Agressiivsed kunstikummardajad näitavad oma performance?itega meile kätte koha ja situatsiooni, milles vaevleme. Eks see ole ajastu märk.
Üleüldine sünergia, millega kunstnikud vallutavad Paide, Pärnu või Tallinna väljakuid, mõjub kasulikult ja teraapiliselt ka publikule. Isegi kui me vaatajana jälgime vaid uimaselt vaatemängu, täidame siiski oma kohust kunstnikele-kangelastele kaasa tunda. Justnagu primitiivsetes ühiskondades, kus sama fenomen eksisteeris itkemise vormina, nutunaiste näol, kes olid palgatud vaatajate eest halama. Nii täidame teiste vahendusel leinamiskohustuse, tegeledes ise kasulikumate asjadega ? päranduse jagamisega.