Homme, 17. augustil peetakse Pärnus neljandat korda kirjandusfestivali. Pärnu publik on kirjandusfestivali väga hästi vastu võtnud: osalejaid on iga aastaga üha rohkem ning meeleolu nii hele ja helge. Pärnusse tullakse nüüd kirjandust nautima kaugemaltki. Uurisin festivali mõtte autorilt ja korraldajalt Merle Jantsonilt, kuidas on see tal õnnestunud.

Palun kirjelda pisut olukorda, milles kirjandusfestival neli aastat tagasi sündis.

Pärnu on minu linn: nii oli see lapsepõlves ja on ka nüüd. Mulle läheb väga korda see, mida siin tehakse, kui palju pärnakad ise oma linnast peavad ja missugusele külalisele on Pärnu kutsuv. Nii nagu praegu, oli ka neli aastat tagasi Pärnu suvekalender tulvil laada- ja lustiüritusi ning igasugu tuntud ja vähem tuntud artistide vabaõhukontserte. Samal ajal kultuurisündmusi oli ja on Pärnus napilt, eriti neid päriselt Pärnu omi: Järvide muusikafestival, valgusfestival, kunagine „Augustiunetus“ ja mõned veel. Nüüd võib sellesse ritta lisada kahtlemata ka kirjandusfestivali.

Kuidas suhtud mõttesse, et kärarikkamad üritused võiks kolida linnaserva tühermaale?

Ma teen ise ja pean ka teiste tehtuna lugu just neist festivalidest ja üritustest, mis sünnivad mingis kindlas kohas, just selle paiga eripära arvesse võttes ja väärtustades. Neid ei ole võimalik teisaldada. Ma ei ole ju „Beach Grind’i“ sihtgrupp, aga minu arvates on see väga oluline osa Pärnu kultuurisuvest. Viime Pärnu kultuurisündmused Pärnust välja – juba see kõlab kummaliselt. Peame hoopis hoidma, toetama ja väärtustama neid ettevõtmisi, mis on päriselt ja ainult Pärnu omad, sest need annavad meie kodulinnale sisu ja näo.

Olen n-ö sisu usku. Ma ei usu, et kui kõigepealt rajada vorm ehk koht, kus üritusi läbi viia, siis täitub see nõiaväel suurepärase sisuga. Pärnus juba on üks spetsiaalne ürituste korraldamise koht, Vallikäär – mitu korda suve jooksul see kvaliteetse meelelahutusega täitub, kultuurist rääkimata?

Muide, kirjandusfestivali kavas on muu hulgas mõttekojad. Kui suursündmuste asukoha küsimus Pärnus ühtäkki akuutseks muutus, helistasin Heiko Leesmentile, Kristel Voltenbergile, Ene Tähele ja ka Joosep Järvesaarele ning tegin ettepaneku pidada üks arutelu just sel teemal. Kaupo Meiel on väga hea vestlusjuht, nii et kui festivali mõtte­kodadest ka muud ei sünni, siis saab ühiselt teemat lahatud.

Kas ümbruskonna elanikke häirivad ka kirjandusfestivali hääled?

Ei, kirjandusfestival on ju vaiksete vagade inimeste kokkusaamine! Tegelikult oleme ühe noodi saanud küll: kui festivali punktipanija oli Singer Vinger, siis üks proua kirjutas meile, et selline „kisa“ ei sobi kirjandusfestivalile. Palusin proual soovitada neid õigemaid kirjandusfestivali esinejaid, aga ei tulnud sealt midagi.

Pärnu kirjandusfestivali lähtemõte on, et kirjandus on palju enam kui kirjanik-raamat-lugeja. Sestap sobivad kirjandusfestivalile suurepäraselt nii sügava sõnumiga muusika, hea teater kui ka arukad mõttevahetused, samuti film, kunst, performance, ajakirjandus, ühismeedia ning isegi AI.

Mulle tundub, et kirjandusfestival ei häiri pärnakaid, vaid nad hoopis vajavad seda. Just niisugust, mis tuletab meelde, et meie kodulinn on kultuuri- ja kirjanduslinn.

Palun räägi lähemalt, kuidas see meeldetuletamine käib.

Pärnu kirjandusfestival on sisult eesti keelt ja kirjandust ning selle hoidjaid ja loojaid väärtustav ja tutvustav kogu pere kultuurifestival. Sisust lähtub vorm: Koidula pargi pealaval sõnumi ja mõttega muusika, kirjandusliku taustaga muusikud, eesti keelest ja kirjandusest lähtuvad teatrietteasted. Raamatuturg. Paralleelprogramm Koidula kodus ning „Öötund“ Pärnu (mineviku)kirjaniku kodus. Algab see kõik keskpäeval Koidulale pärja pähepanemisega ja lõpeb kesköö paiku. See kõik on alati samamoodi.

Sisu selle vormi sees – esinejad ja kõik muu – muutub igal aastal. Kirjandustaustaga muusikuid esindavad tänavu Indrek Koff ja Katariin Raska, samuti seekordne lärmakas punkt Vennaskond. Päeva alustavad Jaan Sööt ja Üllar Saaremäe. Hindan kõrgelt üldluulepidu, mille Üllar Rakveres aastate eest korraldas. Pidu peeti 17. augustil 2018, nii et sellest saab homme täpselt kuus aastat! Ehk on see märk Üllarile, et nüüd on küll aeg see Virumaa oma näoga kirjandussündmus ellu äratada? On ju tulev aasta eesti raamatu aasta – suurepärane aeg taassünniks. Hoian pöialt!

Tundub, et sa ei arva, nagu oleks Eesti kaart kirjandusfestivalidega juba kaetud.

Ei arva. Kas tead, miks? Sest ükski meie kirjandusfestival ei ole kirjanike keikka või suvetuur – et klopsime aga võimalikult müüva kava kokku ja käime sellega võimalikult paljudes paikades „raha järel“. Kõik Eesti kirjandusfestivalid on ausad, sisukad ja erilised. Tagaranna kirjanduspäeva ei saa võrrelda kirjandustänavaga ega festivali „HeadRead“ Pärnus toimuvaga – sisu ja lähenemine sõnakunstile on neil niivõrd erinev, vormist rääkimata.

Virumaal võiks kindlasti olla kirjandusfestival – ja mitte seepärast, et midagi võiks seal ikka ka olla, vaid seetõttu, et seal on, millest ja kellele teha, ning seal on vägevaid tegijaid!

Milles seisneb Pärnu kirjandusfestivali eripära ülejäänute taustal?

Esmalt olgu öeldud, et ma pean kõigist Eesti kirjandusfestivalidest ja nende tegijaist väga lugu! Nad kõik on mind inspireerinud ja motiveerinud.

Mu unistus ja kogu mu kultuurikorraldustegevuse suurem siht on, et Pärnust saaks Eesti, miks mitte ka Euroopa kultuurikuurort: õhuline ja lennukas nagu rannavillade puitpits, tummine ja nauditav nagu must kange kohv tänavakohvikutes. Pärnus on nii palju, mille pinnalt head ja erilist kultuuri luua, ning just kultuurikihis peitub Pärnu suurim (turismi)potentsiaal. Ma ei ole kaotanud lootust, et ka need, kes linnas põhjapanevaid otsuseid teevad, sellest ükskord aru saavad. Merd ja randa on maailmas mujalgi, nimelt seesugune kultuurikiht aga ainult Pärnus.

Mis meie kirjandusfestivali eristab? Ikka see tugev Pärnu puudutus – näiteks programmi viivad läbi Pärnust pärit kirjandusinimesed – ja juba nimetet kuurortlikkus. Kindlasti on ta kergem – aga mitte kerglasem! – kui teised Eesti kirjandusfestivalid. Oma näo annab suvine Koidula park ja see, et kõik teema­alad asuvad kobaras koos: viid oma võsukese alale „Laps loeb!“ lastekirjanik Kadri Lepaga kohtuma ja ise lähed kõrvale kuulama aasta kirjanikku Urmas Vadit. Eelmised aastad on näidanud, et tänu teemaalade n-ö tiheasustusele tekib publiku ja esinejate vahel mõnus sünergia ja meietunne. Pärnu puudutust hakkab festivalil kindlasti olema ikka enam. Sellest aastast peale on meil kavas näiteks Rein Veidemanni autorirubriik, mille täidab ta ise vastavalt oma soovile.

Mulle on hästi oluline tuua esile, et kirjandus on elu osa: kirjandus ei ole miski, mille pärast peab raamatupoodi minema. See on meie keskel. Ja sõna „kirjanduslinn“ ei kõla Pärnu puhul üldse irooniliselt! Kohtumispaika Koidula ausamba jalamil tuleb tänavu jälle viis endisaegset Pärnu kirjanikku juurde. [Indrek Aija valmistab kirjanike omaaegsete päevapiltide põhjal nende elusuurused kujud. – Toim.] Vaatan rõõmuga, kuidas inimesed huvi ja uhkusega loevad nende kaelakaarte ja pildistavad: „Näe, tema on Heiti Talvik, ta on minu linnast“, „Ah siis selline nägi välja Elisabeth Aspe!“, „Kas Fanny de Siverski oli pärnakas?“. Mulle on südamelähedane ka „Öötund“ kirjaniku kodus, seda korraldan koos Kaili Viidase ja Ott Kiluskiga: oleme käinud külas papa Jannsenil, Vares-Barbarusel ja Ilmi Kollal. Sel aastal oleme Heiti Talviku juures Ringi 13 – see maja oli ta vanematekodu.

Mu kõige suurem hirm on, et kirjandusfestival muutub tasapaksuks ja korraldajad jäävad kinni mugavustsooni: et ei ole enam nagu praegu, kui vaid parim on piisav, ja asemele astub hoopis „küll kuidagi ikka saab“. Kui tunnen, et on nii, ma enam ei tee. Aus tuleb olla, enda ja teiste suhtes.

Kas on õnnestunud luua ka side tulevikuga? Teisisõnu: kas noortel on asja vastu huvi?

Mul on väga hea meel, et osalejate hulgas on palju lapsi – sealt tulebki järelkasv. Ehk kasvavad ka nemad üles teadmisega, et kirjandus on elu orgaaniline osa. Pärnu kirjandusfestivalil on suurepärane koostööpartner Eesti Lastekirjanduse Keskus. Seal pandi juba teist aastat kokku programm „Laps loeb!“. Lasteala kohtumiste üks vestlusjuhte on kolmeteistaastane Kaarel Uueni. Ala „Noor loeb!“ koostööpartner on meil algusest peale Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium. Eelmisel aastal esitlesid Pärnu noored festivalil oma luulealmanahhi: kogumiku „Peegelvaade“ pani kokku gümnasist Lume Tuum. Ka meie vabatahtlikud abilised on koolinoored, enamik neist juba mitmendat aastat. Teist aastat lööb kaasa Eesti Noortekirjanduse Ühing. Publiku hulgas on noori küllaga. Tuleva aasta koostööst oleme juba rääkinud Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooniga.

Seega – kui mõtlen Pärnu kui kirjanduslinna tuleviku peale, olen ikka väga lootusrikas, põhjusega. Eesti kirjanduse tulevikule mõeldes kannab üks meie tänavusi mõttekodasid nime „Uue suure eesti romaani ootel“, üks osalejaid on aga noor kirjanik Paul Raud.

Keerulistes oludes sündinud festival on läinud väga hästi käima. Kes on su meeskond või lähemad abilised?

Eks see ootuspärane ole, et suure festivali korraldamise taga on ka suur meeskond. Tegelikult nii ei ole. Meie festival on seski mõttes eriline, et see sündis ja korraldub täiesti n-ö kodanikualgatuse korras – mu selja taga ei ole ühtki organisatsiooni või asutust. Mõte, mis aegamööda tervikuks vormus, tekkis mu peas juba enne koroonakriisi. Siis tuli mõtte selitamise ja heade sõprade-nõuandjatega põrgatamise aeg. Ja siis tõestamise aeg, et Pärnule on sellist asja üldse vaja.

Niisugust meeskonda, kes koos minuga aasta ringi toimetaks, ei olegi. Rahastus, turundus, taristu, programmi koostamine, suhtlus koostööpartneritega ja igat masti kokkulepped jne on minu töö. Muidugi on palju sellist, mida teen, sest on vaja ja peab! Aga väga palju on ka sellist, mida teen, sest tahan ja seda on hea teha – esmajoones programmi koostamine ja sellega seotud suhtlus. Festivalil on suurepärased koostööpartnerid: lastekirjanduse keskust ja Sütevakat juba nimetasin, aga kaasa löövad ka Postimees ja Endla teater. Pärnu muuseumi sisustada on paralleelprogramm Koidula muuseumis. Mu oma pere on suurim abi ning mu kaks paremat kätt on Ilona Vlassov ja Helle Kirsi. Hästi tore on koostöö ka kirjastustega.

Siiski – kuidas üks inimene seda kõike haldab?

Pärnu kirjandusfestival on sündinud minu korraldajakogemusest ja väga suurest armastusest ja austusest eesti keele ja kirjanduse vastu. See ongi minu pagas, mille pealt festivali teen.

Olen õppinud pedas näitejuhtimist. Mu esimene töökoht oli meie vabaõhumuuseumis, olin seal ürituste korraldaja. Seejärel olin Vene teatri turundusjuht, Vanemuise reklaamijuht, siis Eesti Kontserdi turundusjuht, „EV 100“ kogukondade programmi juht ning nii see läks. Esimene päris oma käega korraldatud üritus oli kaluriküla kogukonnafestival „Meie küla pidu“ mu kodukülas Lindil.

Ühel päeval aastal 2019 sõitsin taas mööda Koidula pargist ja mõtlesin, et meil on Koidula linn ja meil ei ole kirjandusfestivali – see on ju absurdne! Kõndisin pargis ringi ja mõtlesin, et siin on kõik olemas: sobiv kompaktne ala, mitmed võimalikud koostööpartnerid ümber pargi, siinsamas lähedal mitmete tuntud kirjanike kunagine kodu ning pargi keskel Koidula ise sellele kõigele pilku heitmas. Ka need, kelle peale peab kindlasti mõtlema, olid olemas: lapsed ja noored, Pärnu jne. Joonistasin mõttes ja A4-paberil kõik enda jaoks detailideni selgeks ning hakkasin, ikka A4 ja pliiats näpus, mööda võimalikke kaastegijaid käima. Rõõmustav enamus ütles kohe – jah, muidugi teeme! Mõnedki, kes tookord kahtlesid, on hiljem äratundmisele jõudnud, et see üks hea asi on. Ja mul on selle üle väga hea meel.

Midagi korraldades teen asja endale üksipulgi selgeks, komakohtadeni. Ma pean sellesse ise väga uskuma ja kõike väga täpselt teadma. Olen koostanud festivali arengukava mitme aasta peale ette. Kõige valusam koht kogu ettevõtmise juures on ikkagi raha. Mu vankumatu seisukoht on, et festival peab olema publikule prii: hea eesti keel ja hea eesti kirjandus on tingimatu inimõigus, mis peab olema kõigile piiranguteta kättesaadav. Olen tõesti ülimalt tänulik Eesti Kultuurkapitalile: kirjanduse sihtkapitali suur toetus on kaugelt enam kui ainult materiaalne. See on moraalne tugi ja motiveeriv tunnustus!

Muidugi ei saa Pärnus kirjandusfestival toimuda ilma Pärnu linna rahalise toeta. Ei toimugi!

Rääkides sellest, kui oluline on raha, siis homme on kavas ka üks mõttekoda, kuhu tulevad Liina Kersna, Margus Allikmaa, Mihkel Kübar ja Ando Kiviberg. Arutleme teemal, kuidas tuua eesti kultuur läbi kärpeaja nii, et selle nägu ja tase ei kannataks.

Mis rõõmustab ja mis teeb peavalu?

Mind motiveerib see, et festivaliga on nelja aasta jooksul liitunud ja suuremal või vähemal määral kokku puutunud tohutu hulk tarku inimesi, kellelt on nii palju õppida ning kes ühtlasi on toredad ja abivalmis.

Publiku tagasiside on väga tore. Nii paljud inimesed on tulnud festivali ajal küsima: kas teie korraldategi seda? Nad tulevad personaalselt tänama. Rõõmustan ka selle üle, et kirjanikud, keda esinema palun, tulevad hea meelega ega lahku kohe pärast oma etteastet, vaid soovivad ülejäänud programmist samuti osa saada.

Mulle on oluline, et festivali vaimsust toidaksid meie kultuuriinimesed, mis sest, et nad ise ei pruugi elada Pärnus. Üks külastaja ütles viimati, et ta ei ole veel mitte kunagi näinud ühes kohas korraga nii palju kuulsaid inimesi – see läks mulle väga korda, sest need kuulsused ei ole ju mitte niinimetatud sisuloojad, vaid need, kes tõesti loovad sisu, sisukad inimesed.

Nagu öeldud, läheb mulle väga korda ka kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kui asjatundjate toetus.

Peavalu teeb, tõtt-öelda ainsa asjana, juba jutuks olnud jätkuv vajadus tõestada, et Pärnu kirjandusfestival on hea ja Pärnule vajalik festival. Kui selle eluõiguse tõestamisest saab korraldamisel põhitegevus, võib kaduda motivatsioon festivali üldse teha. Seda on kogenud kõik siinsed õhinal alustanud kultuuritegijad, see ollagi Pärnu eripära: siin sünnivad suurepärased ettevõtmised, mis mõne aasta pärast surevad. Mitte sellepärast, et need oleksid oma aja ära elanud või et publik neid ei vajaks, vaid tegijatel pole enam lihtsalt jaksu. Kelle asi on hoolitseda selle eest, et Pärnus väärtsündmused kestaksid ja kosuksid ning nende tegijad tunneksid end motiveerituna – et Pärnust saaks tõepoolest kultuurikuurort?

Ma pole sugugi nõus selle arvamusega, et kultuur on mõttetu kuluartikkel ja inimestele piisab igas mõttes odavast meelelahutusest küll, olgu selleks siis üritused või meedias pakutav. Ei ole meie meediatarbija baashuvi ühti see, kes kellega käib või enam ei käi, kes kellega tülitseb või lepib, kellel on uus soeng või hambad. Ei taha enamik inimesi, õlleklaas käes, sisuvaese lava ees kõikuda. Olen kindel, et kiirtoidulaadset meediat ja lustimist tarbib tegelikult vähemus ning kõigi valimatu ülevalamine sellise sisutu „sisuga“ on vähemuse terror enamuse üle. Mul on väga hea meel selle üle, et jätkuvalt on ikka ka sügavaid kultuurifestivale ning et on olemas niisugused väljaanded nagu Värske Rõhk ja Edasi. Paraku saavad need teenimatult vähe tähelepanu, nii nagu ka sisukad inimesed, kes jäävad lärmaka sisutu vähemuse varju.

Rõõmustavatest asjadest veel: kirjandusfestivali korraldamine on mind kokku viinud teiste Pärnu väärtürituste korraldajatega, nagu Argo Valdmaa, Erki Pehk jt. Suhtlus nendega toidab ja toetab! Ja aitab sammuda kultuurikuurordi kuvandi poole.

Kas kirjandusfestival on mõjunud Pärnu kirjanduselule virgutavalt ka muul ajal?

Oleks väga isekas öelda, et tegin festivali ja tõmbasin Pärnu kirjanduselu käima. Siin on ju kogu aeg toredaid väikseid ettevõtmisi korraldatud, näiteks „Luuleraadio“. Siin on Jaak Känd, kes mitmel moel pühendunult kirjandusasja ajab. Nii Koidula muuseum kui ka raamatukogu korraldavad juba mitmendat aastat menukaid kohtumisi kirjanikega. Pärnu rahvas on kirjandusele avatud ja aldis ning hakkab ehk juba harjumagi kirjanduslinnas elamisega.

Jah, Pärnu on kirjanduslinn, ikka üha enam nii pärnakate endi kui ka Pärnu külaliste silmis. Loodan väga, et kaunis tiitel „Eesti kultuurikuurort“ kinnistub nii suvise kui ka talvise Pärnu sisu ja nime külge.

Pärnu kirjandusfestivali kavaga saab tutvuda aadressil https://www.facebook.com/KoidulaPKF/.