Pärnu Linnaorkestri ja kontserdimaja hooaja lõppkontsert 27. IV Pärnu kontserdimajas. Sten Heinoja (klaver), Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Hanna Havrõletsi „Hümn“, Erkki-Sven Tüüri sümfoonia nr 8, Kirke Karja klaverikontsert (2022, esiettekanne) ja Ludwig van Beethoveni avamäng balletile „Prometheuse lapsed“.

Vahetult pärast Eesti muusika päevi pole see ehk märkimist väärt, ent rõhutan siiski: Pärnu Linnaorkestri hooaja lõppkontsert koosnes peaasjalikult XXI sajandi muusikast. Vaid kontserdi lõpuloona kõlanud Beethoveni avamäng balletile „Prometheuse lapsed“ on valminud enam kui 200 aastat tagasi. Pärnu Linnaorkestri austajaid ei pane see muidugi imestama, sest viimasel paaril hooajal on mitmed kontserdid kulmineerunud eesti heliloojate uudisteoste ettekannetega. Rääkimata sellest, et kaks päeva enne hooaja lõppkontserti esitleti kontserdimaja kammersaalis uut heliplaati „As If a River Were Sing­ing“ (Odratek 2022), millele salvestati koroona ajal Alisson Kruusmaa, Maria Kõrvitsa ja Rasmus Puuri spetsiaalselt linnaorkestrile kirjutatud teosed.

Pole kahtlust, et uute helitööde tellimise ja esitamise taga on orkestri kunstiline juht ja dirigent Kaspar Mänd, kelle sümpaatia nüüdismuusika vastu ei tule just uudisena. Intervjuudes antud selgitused nüüdismuusika kuulamiseks on tal niivõrd kõnekad, et võiksid minu arvates jõuda suisa õpikutesse. Kusjuures, isegi naljamehed Mart Juur ja Andrus Kivirähk arutlesid pühapäeval Raadio 2 eetris olnud kordussaates „Rahva oma kaitse“ uue muusika mõistmise üle.¹ Nemadki jõudsid selleni, et tänapäeva klassikalise muusika teeb inimestele ängistavaks hoiak, et sellest tohivad aru saada justkui ainult heliloojad ja teadlased. Olen kahe käega mis tahes kogemusega kuulajate vabade assotsiatsioonide poolt, aga väärtustan väga ka heliloojate endi kommentaare. Pärnu Linnaorkestri hooaja lõppkontserdil rääkisid Kirke Karja ja Erkki-Sven Tüür oma teostest nii kontserdile eelnenud vestlusel kui ka kavalehe kaudu.

Mõni aeg tagasi kuulsin ühelt rõõmsa­meelselt daamilt, et tema seda „Tõde ja õigust“ küll kinos vaatamas ei käinud – elu on niigi raske! Mis siis veel sõjaajast rääkida. Jah, mõistan neid, kes soovivad kontserdi-, teatri-, kino- või näitusesaalis unustada päevauudised ja kosutada hinge vaid rõõmsate nootidega. Mind jällegi omal moel rahustab ajakohane kontserdikava – see kinnitab, et oleme neis (sõja)mõtetes koos. Dirigent Kaspar Mänd ja Pärnu Linnaorkester järgisid hooaja lõppkontserdil just aktuaalsuse printsiipi.

Veebruari lõpust saati on üle maailma kajanud Ukraina riigihümn, siinsetes kontserdisaalides nii orkestrite, kooride kui ka solistide esituses. Pärnu Linnaorkester avas kontserdiõhtu samuti hümniga, ent sedapuhku oli ettekandel ukrainlanna Hanna Havrõletsi „Hümn“. Mainimisväärne on asjaolu, et selle sügavatesse hingesoppidesse pugenud teose autori elutee lõppes tänavu talvel vaid kolm päeva pärast sõja puhkemist (väidetavalt ei olnud surma põhjuseks sõda). Julgen kahelda, et seesuguse infokillu lugemine kavalehelt kuulamiskogemust ei mõjutanud – iga harfikeele kõlailu meenutas teravalt, kui habras on elu.

Õhtu terviklikkusest rääkides oleks patt jätta peatumata kontserdile eelnenud vestlusel. Heliloojad Erkki-Sven Tüür ja Kirke Karja ning arhitekt Mihkel Tüür pidasid maha „Ööülikooli“-väärilise mõttevahetuse muusika ja arhitektuuri kokkupuutepunktide üle. Tõtt-öelda on arhitektuuri teema läbinud kogu Pärnu Linnaorkestri hooaega. Sügisel sai esiettekande Maria Kõrvitsa orkestriteos „betoon“, mis on kirjutatud Olev Siinmaa 140. sünniaastapäeva silmas pidades ning inspireeritud tema kuulsast seenrõdust. Tol korral esines loenguga omaaegsest linnaarhitektist arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. Ka siin on näha Kaspar Männi kunstilist juhtimist: juba oma magistri­töös uuris ta arhitektuuri ja muusika seoseid Esa-Pekka Saloneni orkestriteose „Wing on Wing“ põhjal. Tüüride ja Karja üleni huvitav arutelu kätkes terve artikli jagu pärleid, nii et selle ümberkirjutamine, isegi kui väga tahaks, ei tule kõne alla. Ava­pauguna teatas Mihkel Tüür, et muu hulgas suunasid teda arhitektuuri juurde Erkki-Sven Tüüri teosed „Arhitektoonika“. Kirke Karja ja Erkki-Sven Tüür tõdesid, et neid on muusikalise struktuuri ülesehitamisel aidanud jällegi arhitektuur. Kolme kunstniku mõtte­vahetuse pealtkuulamine oli ütlemata suur privileeg. Kahju, et sellest oli tulnud osa saama ainult mõnikümmend inimest.

Kontserdi vaheajal lükati dirigendipuldi ja orkestri ette klaver. Pean tunnistama, et pinevus enne Kirke Karja klaveri­kontserti oli krutitud viimse piirini. Paar nädalat varem olin sattunud Kirke Karja trio kontserdile Pariisis.² Mõtlesin juba tol õhtul seal džässiklubis, mis juhtub selle prantslasi pööraselt vaimustanud energiaga klassikalise instrumentaalkontserdi žanris. Etteruttavalt võib öelda, et Pariisi džässiklubisse see köitev energia maha ei jäänud. Spetsiaalselt Sten Heinojale ja Pärnu Linnaorkestrile kirjutatud neljaosalisel klaverikontserdil ei ole kindlat algust. See tähendab, et näiteks Tšaikovski esimese klaverikontserdiga sarnast üheselt mõistetavat algust ja lõppu ennustavat kulminatsiooni selles ei kuule. Võib arvata, et justkui juhuslikult algav helitöö teenib selle ideelist sisu. Kirke Karjale on klaverikontserdi kirjutamiseks andnud omamoodi impulsi Ida-Euroopa poliitikas ja Venemaa opositsioonijuhi Aleksei Navalnõiga toimuv. Intensiivne ja paigalseisev, järgmisel hetkel tormakalt kurssi muutev ja siis lõputult lootustandev – selline võib võitlus vabaduse eest olla küll. Kord leidsin end mõttelt, kas Sten Heinojal ikka on põnev seda mängida. Ehk armastavad pianistid siiski virtuoosset tulevärki? Unustasin selle küsimuse kiiresti. Jään hoopis suure põnevusega ootama, mida aasta džässmuusiku tiitliga pärjatud Kirke Karja orkestri­muusika maailmas järgmisena ette võtab.

Kirke Karja klaverikontserdi ettekande puhul puudub arusaadavatel põhjustel võrdlusmoment. Tüüri kaheksandat sümfooniat ja Beethoveni avamängu balletile „Prometheuse lapsed“ on mängitud ja salvestatud siin- ja sealpool riigi­piiri küll (ja veel). Kas Pärnu Linnaorkester nihutas kvaliteedi piire? Vaevalt küll. Kas puhkpillid võiksid kõlada nagu mõned nädalad tagasi Pariisi orkestri kontserdil Pariisi filharmoonias? Eks ikka. Julgen arvata, et see kõik ei olegi siinkohal eriti oluline. Märgiline on see, et Pärnu Linnaorkester ja dirigent Kaspar Mänd lõpetasid järjekordse eduka hooaja uudisteose ettekandega ning kuulduste kohaselt jätkavad missiooni juba sügisel. Pärnu Linnaorkestri kunsti­line juhtimine väärib tunnustust.

Lõpetuseks üks küllalt ebaoluline, ent siiski kõrvu jäänud tähelepanek: köhijad on saalis tagasi. Pole muidugi küsimust, kas eelistada tühja kontserdi­saali või üksikut läkastust. Igal juhul jäävad Kirke Karja klaverikontserdi ajaloo esimest raadiosalvestist igavesti kaunistama köhatused siit- ja sealtpoolt saali nurgast.

1 „Rahva oma kaitse“ – Raadio 2 26. IV 2022. https://r2.err.ee/1608563218/rahva-oma-kaitse-parimad-palad

2 Kirke Karja trio (Kirke Karja – klaver, Etienne Renard – kontrabass, Ludwig Wandinger – löökpillid) esines festivalil „Banlieues bleues“.