Me teame suhteliselt vähe, kuidas siinne muistne rahvas kutsus oma looduslikke paiku nime pidi, teadmised sellest on ilmnenud hiljem või teiste keelte kaudu. Nimesid võidi ka üle kanda ühest kohast teise elama asudes sarnaste tunnuste alusel. Igatahes on Tallinna kunagist nime Lyndanise seotud pärnadega ning tõlgendatud seda kui Pärnaneeme.¹ 40 aastat hiljem on sel teemal peatutud pikemalt ja leitud ka põhjendusi konkreetsete pärnapuude näol.² Ma ei polemiseeriks Tallinna nime üle, kuivõrd sobib siinset 800 aasta tagust Taani kuningliku sõjaväe maabumispaika kutsuda just Pärnaneemeks. Olles kursis loodusoludega, linnahaljastu inventeerimiste, ajalooliste uurimuste ja kaasaegsete kirjutistega, ei tea me, milline oli Tallinna hilisema linnasarase varasem looduslik taimestik. Küll on teadmisi ranniku ulatusest, kliimast, ala soostumisest, geoloogiast ja pinnavormidest. Samuti on andmeid geobotaaniliste ja kultuurkihi õietolmu analüüside jm dateerimiste alusel. Ju ei olnud erilist kõrgmetsa, oli küll klinditaimestik, kus levisid vahtrad, saared, jalakad, kohati leidus tamme kasvukohti, liivikutel mändi, lehtmetsa – pärnad ja tammed – leidus Koplis, soostunud aladel kasvas pajusid, kaskesid jm. Leidus ka sang- ja halli lepa kasvukohti. Pigem on tõesem seisukoht, et vaevalt Tallinna alal nii rohkesti pärnasid kasvas, et need kohale nime andnuks ja nii kaugest minevikust ei ulatu ka järjepidevust tänapäeva. Pärnad on meie oludes rohkem kultuurmaastike liik, looduses salulehtmetsade liik, puhtaid pärnikuid on vähe. Iseasi, milline võis olla meie muistne kultuurmaastik metsade, põldude, rohumaade ja teedega? Aga sellest on kirjutatud ja huviline leiab vastava ülevaate.³

Esimene viide pärnale

Seoses võõramaalaste tuleku ja alatiseks kinnistumisega kujunes kaubanduses ravim- ja toidutaimede sissetoomine ja kasvatamine linnades ja kloostrites. Selle kõrval toodi meile sisse ka ilutaimi ja võõrpuid. Esimene teadaolev viide on Tallinna Suurgildile kuulunud ja avalikuks kasutamiseks olnud Suure Rannavärava kõrval kunstlikul kõrgendikul asunud Roosiaias kasvanud pärnale.⁴ Nii on gildivanem Tydeman Lauenschede kirjutanud 1444. aastal, et pärna parandamiseks on kulunud 15 šillingit ja ollakse seisukohal, et see oli just Roosiaia pärn. Teatest loeb välja, et puu ei saanud olla enam eriti noor, kuid pole teada, miks teda parandati, kas oli selles süüdi vanadus või Tallinna räsinud torm. 1509. aastal on ehitusmeister Vincens Schoeneberchi sissekande järgi vastavas arveraamatus antud Roosiaias pärna toestamiseks kahele töömehele 4 šillingit. Seda pärnapuud toestati veel ka 1518. aastal. Siin võib kaudset põhjust aimata, sest 1517. aasta oktoobri lõpus oli Läänemerel torm, kus hukkus ka laev.⁵ Pärna toestamine eeldas, et puu pidi olema vana. 1535. aastal istutati Roosi­aeda mõned Koplist ja ülemise veski juurest toodud tammed. See teade näitab, et pärnapuu oli selleks ajaks hävinud ja see otsustati asendada tammedega, sest palju sinna puid ikka mahtus. Nüüd kerkib üles küsimus, mis liiki see pärn oli ja kas see võis olla sisse toodud. Ega siin vastust ole ja spekuleerida pole ilus, kuid võimalikku vastust toetavate teadmiste najal võib oletada, et see võis olla sisse toodud suurelehine pärn (Tilia platyphyllos). Liigi põhiareaal ulatub meist lõunasse ja edelasse, leidudes vähese levikuga ka Lõuna-Rootsis ja see oli keskajal enim kasvatatav ning imporditud puuliik paljudes maades. Nii sissetooduna kui ka kohalikust loodusest pärinevana võis puu olla ka meie looduslik harilik pärn (T. cordata). Vaevalt et noorte harilike pärnade leidmine istutuseks tollal lihtne oli, pole ju praegugi. Ei ole teada pärnade järelkasvu Tallinna metsades, küll näiteks kalmistutel. Järelkasvu on kohatud vanades mõisaparkides, küla- ja mõisakalmistutel. Olenevalt rohustu suurusest leidub neis vahel pärnade, arukaskede, vahtrate ja tammede lausalist isekülvi. Suur osa taimedest hukkub puuks saamata. Nähtust tuntakse üht liigi kohastumist kirjeldava Oskari fenomeni nime all.⁶ Kasvus pidurdunud ja konkurentsis alla jäänud taimed moodustavad reservi, mis soodsate kasvutingimuste tekkimisel vallutavad konkurentide ees ruumi ja eduvõimaluste kokkulangemisel sirguvad puudeks.

Seega ei tohikski see mõte päris vale olla, et Roosiaia pärn oli sisse toodud võõrliik. Sest 1325. aasta paiku asutatud Suurgildi liikmeteks olid linna rikkamad kaupmehed ja mõne laevaga tollal tähtsa puuliigi esindaja sisse tuua ei olnud probleem. Silmapaistvaks sai Suurgildi 1417. aastal valminud hilisgooti stiilis kõrge viilkatusega gildihoone.⁷ Avalikuks kasutamiseks olnud Roosiaed võidi rajada samuti XIV sajandil ja sel juhul võis sealne pärn 1444. aastal juba parandamist vajada. Ja 1509. aastal ehk 510 aastat tagasi toestamist. Siit üks tähelepanek – Tallinnas on puude hooldusega tegeldud vähemalt 575 aastat.

XVII sajand

Rootsi riik otsustas XVII sajandi teisel poolel alustada Tallinna vanalinna ümber ulatuslikku, palju raha, tööd ja vahendeid nõudva bastionaalse kindlus­vööndi rajamist. See põhjustas palju segadust, muu seas tuli kaotada linnamüüriäärsed kinnistud ja nende omanikele jagada uusi maid. Kuid Euroopas alanud Põhjasõja ja Venemaa ambitsioonika tsaari Peeter I vallutuskihu tõttu jäi kindlusvöönd lõpetamata, enne jõuti Eestimaa vallutada.

Kuid see sajand jääb tähelepanuväärseks ka tänu ühele Peterburi arhiivis asuvale plaanile 1728. aastast linnas puude kasvamise fakti tuvastamise tõttu. Vaevalt et puud istutati XVIII sajandil, mil linn oli sõjast räsitud ja katk rohkesti inimelusid röövinud, kellel ikka aega puudele mõelda oli. Kas 1728. aasta puud olid sissetoodud ja just pärnad, sellest ajalugu vaikib või ei ole uurijad veel suutnud seda tuvastada. Kuid tõenäoline on, et vähemalt enamik neist olid pärnad. Puude sissetoomine on faktina tuvastatud juba XVII sajandil võõrliigi hobukastani introdutseerimise puhul. Igatahes näitab nimetatud plaan, et vanalinna alal on 246 puud.

Kas plaani tegija või hilisem täiendaja on selle joonistanud vastavalt puude tegelikule arvule, on iseasi. Toon need arvud välja. Nii on toomkiriku ümber kunagisel kalmistul näha 34, Niguliste kiriku ümber ja kalmistul 45 puud, lisaks peaukse juurde tulevad ja praegugi näha olevad kaks puiesteed 26 puuga. Oleviste kiriku ümber 37, lisaks ühel küljel 10 puud reas ja teisel küljel puiestee 26 puuga. Vanalinnas nähtub ka kaks kõrvuti olevat aeda (ilmselt õunapuudega) ühes 31 ja teises plaani rikutuse tõttu ainult 8 puud nähtavana, üks aed paiknes ka Toompea nõlval.

Eraldi tuleb esile, et Skoone bastionil (Rannavärava mäel) on kaarjas reas 21 puud, mis ilmselt kõik on olnud pärnad. 1825. aasta linnaplaanil oli neid 25, lisaks teises reas 5 ja eraldi veel 9 puud, mis on näha ka Karl Ferdinand von Kügelgeni maalil u 1830. aastast.

Millal esimesed puud istutati, pole aastaarvuti teada, osaliselt saame pidepunkti luua toomkiriku puhul. Teatavasti põles kirik maha Toompea suures tulekahjus juunis 1684, vaevalt et puud säilisid. Kui just 1728. aasta plaan ei näita varasemat situatsiooni, pidid sealsed puud olema istutatud pärast tulekahju.

Segadust külvavad Skoone bastioni puud. Bastion valmis ju enam-vähem XVIII sajandi algul. Millal siis puud istutati? Selget vastust polegi, vaevalt et noori äsja istutatuid plaanile pandi. Kui arvata, et 1728. aasta plaan on tulevikukujutelm, siis kerkib küsimus: miks ja kes on idee autor?

XVIII sajand

Hoopis puuderikkaks kujunes tänu istutustele ja muudelgi põhjustel XVIII sajand. Kõigepealt seepärast, et Peeter I-le meeldisid uue territooriumi suurlinnad Reval ja Riia. Siinsest linnast kujunes eelsadam ja eriti talvine vahepeatus impeeriumi uude pealinna suubuvatele laevadele. Ka hakati vedama eluspuid Peterburi lossiaedade tarbeks.⁸ 25. aprillil 1712 kirjutas Peeter I oma Lääne-Euroopa saadikule Boriss Kurakinile: „Hollandis Haarlemi lähedal liivastel maadel on pärnapuid kasvatatud seemnetest (aga mitte metsikutest) ja neid ostetakse ning veetakse Stockholmi ja teistesse Põhjamaade linnadesse. Olge hea ja võtke vaevaks osta selliseid istikuid nii umbes kaks tuhat ümbermõõduga 6 tolli (15,2 cm), või läbimõõduga nii 3 tolli (7,6 cm), nii et nad juurest ülespoole u 10 jalga (u 3 m) oleksid. Et siis need laeva ballasti liiva sisse panna Peterburi toomiseks veel sellel sügisel.“

25. oktoobril 1712 teatab Boriss Kurakin Peeter I-le: „1300 pärnapuud saadeti laevaga Revelisse ja üleeile asus see laev teele.“ Ülejäänud 700 puud läksid Kopenhaagenisse seal viibinud viitseadmiral Naum Sinjavinile. 30. detsembril 1712 teatab Tallinna komandant Vassili Zotov Peeter I-le, et Amsterdamist Tallinna saadetud 1300 pärnapuust sai ta teada nii Kurakinilt kui ka Amsterdami kaupmehelt van den Burhaltilt. Kaubalaev puudega jõudis 7. detsembril Tallinna ja Zotov käskis puude mahalaadimiseks ja sobivasse kohta ladustamiseks määrata bürgermeistril selleks tööks oskaja mees.

Komandandi kirjade põhjal saadeti Peterburist õukonnaaednik, kes vaatas puud üle ja teatas komandandile, et pakane on liiga kõva ja puude vedu Peterburi võimatu. Aga 17. jaanuaril 1713. aastal saab komandant Zotov magistraadilt teate, et Amsterdamist saabunud puud on siinne aednik Wilhelm [Stäff] üle vaadanud ja istutatud ajutiselt kuni tsaari korraldusel Peterburist tuleva aedniku saabumiseni osalt vallile Suure Rannavärava ja Nunnavärava vahele, osalt raehärra isiklikku aeda, häässe mulda. Keset talve on see nüüd küll kahtlane teade.

Teisalt on jälle teada, et mullakorvides puud taheti ladustada talveks Toompea lossi keldri riiulitele. 28. veebruaril 1713. aastal kirjutab Zotov Peeter I-le, et 1300 pärna paigutamisest Toompea lossi on loobutud ja puud paigutati Skoone bastioni kivikeldritesse, mattes need mulla alla. Selles keldris olid need märtsini, mil Peterburist saadetud võõramaalasest aednik nad sealt välja taris ja linna­tagusesse juurviljaaeda istutas. Puude eest vastutaja oli raehärra Hindrich Lanting (Lantingh) ja ilmselt siinne aednik Wilhelm Stäff, osa puudest, nagu märgitud, istutatigi raehärra aiamaale. 13. märtsil 1713 istutatud Hollandi pärnadel hakkasid 2. aprillil tärkama võrsed ja seepärast viidi osa neist Peterburi Suveaeda. Sinna istutati need koos 700 pärnaga, mis olid saabunud Kopenhaagenist. Suurem osa jäi aga Tallinna ja nende saatus pole teada. Võimalik, et mingi osa neist jõudis ka Kadriorgu.

Laevadega pärnade saabumine Hollandist jätkus XVIII sajandil edaspidigi, sellise laadungiga kaeti nii Peterburi kui ka Tallinna vajadusi. Uus ajajärk algas Kadrioru pargi rajamisega, kuhu toodi puid välismaalt ja ümbritsevatest mõisatest. Ühed esimesed Hollandi läänepärnad istutati Kadriorgu kahele poole lossi tiibade otsa ridadesse. Arvatavasti likvideeriti need alles XX sajandi lõpukümnenditel. 1999. aastal tehtud uurimuse⁹ järgi pole 1728. aasta puid säilinud, küll leidub Tallinnas 90–250 aastaseid pärnasid bastioniparkides – Rannavärava mäel, Harju- ja Lindamäel, toomkiriku juures, Kadriorus, puiesteedel ja tänavatel. Toomkiriku juures viitab ühe uuritud pärna vanus, et sealsed puud võidi istutada pärast seda, kui 1773. aastal hakati keiserliku keskvõimu kiriku­kalmistule matmise keeldu täitma. Pärast seda lammutati kalmistut ümbritsev kivimüür ja kujundati kiriku ümbrus uuesti.

Tallinna pärnade geeniuuring

Puuliikide ja nende sortide (kloonide) morfoloogilise ja geneetilise uurimisega on tegeldud juba kaua aega. Pärnaliikide morfoloogilisest uurimisest innustus 1990ndatel Hollandi bioloog ja ökoloog Bert Maes. Talle lähetati mõne siinse vana pärna herbaarmaterjal ning Maes määras 1998. aastal morfoloogiliselt nende seas vegetatiivsel paljundamisel saadud kloonid „Pallida“ ja „Zwarte Linde“.

Hiljem uuris siinseid lääne pärnasid Rootsi teadlane Rune Bengtsson.¹⁰ 2016. aastal huvitus pärnade geneetilisest uurimisest Brüsselis asuva looduse ja metsa uurimise instituudi (Instituut voor Natuur- en Bosonderzoek, Research Institute for Nature and Forest) laiade huvidega geneetik An Vanden Broeck.¹¹ Kohanud artiklit Tallinna pärnadest, jõudis tema otsing Eestisse. Ja nii sai kasutatud võimalust. Tallinnast koguti 2017. aastal ligi 50 pistoksa puude vanuse vahemikus 60–250 aastat. Need saadeti Broeckile, kes võttis pungadest proovid, määras 42 pärnal genotüübi ja saatis need omakorda Newcastle’i ülikoolis töötavale Hollandi päritolu populatsioonigeneetikule Kirsten Wolffile,¹² kes oli juba genotüüpinud mõned Belgia pärnade proovid ja sai Eesti proovidest määratud genotüübid lisada oma andmestikku. Kirsten Wolffi artikkel pärnade genotüüpide kombineeritud analüüsi kohta on teadusajakirjas avaldamisel.¹³

Uuringus on analüüsitud puude valimeid Inglismaa, Eesti, Taani, Belgia ja Hollandi näitel ning võrreldud puukoolide materjaliga. Enamik valimist (141 166-st) koosnes hübriidsetest läänepärnadest. Esile tulid läänepärna vanad sordid „Pallida“ ja „Zwarte Linde“, mida esines vastavalt 43% ja 31%. Neid transporditi Hollandist Rootsi ja Loode-Euroopasse ning ka Eestisse. Sorti „Hatfield“ leidus vaid Inglismaal.

Leiti, et kolm enimistutatud sorti „Pallida“, „Zwarte Linde“ ja „Hatfield“ ei ole geneetiliselt lähedases suguluses. Kahe esimese puhul nähtus mõningat geneetilist sarnasust Belgia ja Hollandi materjalidega, „Hatfieldil“ ei ilmnenud sarnasust Mandri-Euroopa genotüüpidega. Kuid geneetiline analüüs tõendas 1600ndatest kuni tänapäevani Euroopa riikides laialdaselt istutatud pärnade piiratud algallikat. Arvestades meie andmestikku on sorte „Pallida“ ja „Zwarte Linde“ meile sisse toodud Rootsi kaudu XVII sajandil, otse Hollandist XVIII ja Saksamaalt XIX sajandi teisel poolel. Ja praegugi leidub meil neid pärnasid.

Mõnd pärna genotüüpi ilmnes vaid paaris kohas. Istutatud puudest leidus enam ainulaadseid genotüüpe harilike ja suurelehiste pärnade seas, kuhu oli sattunud ka proove Eestist.

Tallinna puhul ilmneb, et 42 pärnast osutusidki 16 „Pallida“ ja 22 ja „Zwarte Linde“ genotüüpi olevaks. Kaks harilikku ja kaks läänepärna osutusid unikaalseks, nende päritolu pole selge ja harilike pärnade puhul andmete vähesuse tõttu ka seos sissetoodud või looduses kasvate puudega. Umbes 250aastased Skoone bastioni ja Niguliste kiriku juures kasvavad puud on mõlemat mainitud genotüüpi. Arvatavalt Rootsist toodud üle 300aastane Kelchi pärn Niguliste juures on „Pallida“, sarnanedes Skandinaavias ja Inglismaal kasvavate puudega.

Toomkiriku juures leidus üks „Zwarte Linde“ ja üks hariliku pärna genotüüp, tõenäolise vanusega 250 aastat ringis. Harju- ja Lindamäele on istutatud algupärase Hollandi päritoluga puud ja need olid „Zwarte Linde“, välja arvatud üks unikaalne läänepärna genotüüp. Mõigu kunagisel 1774. aastal rajatud toomkoguduse kalmistul olid samuti sama kaht genotüüpi puud.

Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et 800 aastat tagasi lülitati meie maa pikka­mööda üha rohkem globaalsesse ravim-, toidu- ja maitsetaimede kaubandus­võrku, kuhu kuulusid ka ilutaimed, nende seas lääne- ning suurelehised pärnad, mida istutati algselt linnaaedadesse ja hiljem mõisaaedadesse.

1 Küllike Kaplinski, See Lindanisa. – Keel ja Kirjandus 19(4),1976, lk 239.

2 Küllike Kaplinski, See Lindenes – 40 aastat hiljem. – Keel ja Kirjandus, 49(10), 2016, lk 793.

3 Torben Kjersgaard Nielsen , Henry of Livonia on Woods and Wilderness. In: Marek Tamm, Linda Kaljun­di, Carsten Selch Jensen, Crusading and chronicle writing on the medieval Baltic frontier. A companion to the Chronicle of Henry of Livonia, Ashagate, 2011, 157–178.

4 Christian Eduard Pabst, Der revalsche Rosengarten. Beitrage zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands. Reval, 1(3), 1870, 260–276.

5 Andres Tarand, Jaak Jaagus, Ain Kallis, Eesti kliima minevikus ja tänapäeval. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 599.

6 Viktor Masing, Oskari fenomen. – Rukkilill, 5, 19, 1997.

7 Ivar Leimus, Rein Loodus, Anu Mänd, Marta Männisalu ja Mariann Raisma, Tallinna Suurgild ja gildimaja. Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn, Printon, 2011.

8 О. М. Вершинина, 2005. Судба Петровских лип. – Вестник Санкт-Петербургского университета. Сер. 3, Биология. Вып. 1, 20–24. http://cyberleninka.ru/article/n/sudba-petrovskih-lip-1

9 Alar Läänelaid, Heldur Sander, History and age of old limes (Tilia spp.) in Tallinn, Estonia. – In: Forestry Serving Urbanised Societies. Eds. C. C. Konijendijk, J. Schipperijn, K. K. Hoyer. IUFRO World Series. Vienna Vol. 14, 2004, 267–280.

10 Rune Bengtsson, Variation in common lime (Tilia x europaea L.) in Swedish gardens of the 17th and 18th centuries.

Doctoral thesis, Universitatis agriculturae Sueciae, 64 2005. https://pub.epsilon.slu.se/860

11 Tema kohta: https://www.researchgate.net/profile/An_Vanden_Broeck

12 Tema kohta: https://www.ncl.ac.uk/nes/staff/profile/kirstenwolff.html#background

13 Kirsten Wolff, Ole Kim Hansen, Sarah Couch, Lindsay Moore, Heldur Sander, Samuel A.Logan, Tilia cultivars in historic lime avenues and parks in the UK, Estonia and other European countries. Urban Forestry & Urban Greening Volume 43, VII 2019. https://doi.org/10.1016/j.ufug.2019.05.008