Viimasel ajal on jälle noored ja väga noored inimesed need, kes soovivad radikaalset muudatust ühiskonnas. Nad tunnevad, et peavad tuleviku eest seisma, sest täiskasvanud ei tee seda. Nii tulevadki noored tänavale ning nõuavad praeguse elu- ja majandusmudeli muutmist. Mitte nii, et viskame pakendi puhastatult spetsiaalsesse konteinerisse, vaid korraldame tootmise ja kaubanduse sel kombel, et seda pakenditki ei oleks. Mitte nii, et kavandame linna autodele, tehes sellega linna linlastele ohtlikuks, ebamugavaks ja kõledaks, vaid mõeldes jalgratastele ja eelkõige inimestele. Mitte nii, et sõidame vähem lennukiga, vaid puhta lennutehnoloogia puudumisel tuleb hakatagi sellest loobuma. Mitte nii, et mängime kasvuhoonegaaside heite­koguse kuskile lubatu alla, et osa ka maha müüa, vaid teeme kõik, et Eestist saaks kliimaneutraalne riik.

Ent need, kes otsuseid teevad, teavad, et noored on alati idealistlikud olnud ja seda kõike on juba nähtud, pealegi läheb nii mõnigi kliima nimel protesteerija pärast H&Mi T-särki ostma ning sõidab odavlennufirmaga lõunasse – turumajanduse võludest ei ütle ära ka nende vastu võitleja. Päriselu! Otsustajad ongi tegelikult otsustanud, et Eestist saab kliimaneutraalne riik aastaks 2050. Nii et nemad on oma osa selles debatis andnud. Mida veel?

Mida ei ole näha, on kogu poliitika ja majandus kujundataks tulenevalt sellest üsna keerulisest eesmärgist ümber. Ja kui vaadata ausalt peeglisse, kas ilma n-ö eurobürokraatiata oleksime teinud sellise otsuse? Kas oleksime ise otsustanud, et ühekordsest plastikust kõrre või kõrvatiku keskkonnamõju on meie planeedi meredele liiga suur? Kas viimasel ajal on üldse tehtud otsuseid, et muuta märgataval määral status quo’d? Mulle tundub, et terve ühiskonnana ei vasta neile küsimustele muu kui kõrkuse ja ükskõiksusega.

Otsustajad viskavad võib-olla õunasüdame nüüd jälle „biojäätmete“ hulka – eks ole solgipang ju taasavastatud vana –, ent ostavad ehk kodu ikka kuskile, kust ei saagi liikvele muud moodi kui autoga. See otsus olevat roheline, sest linna naabervalla põldudel seisva maja aed on suviti roheline. Pealinnakodu pealt kokku hoitud raha paigutavad nad ehk uude linnamaasturisse – kui seda tänapäeval poest vaid saada oleks! Maja on isegi näiteks B-energiaklassist, mis tundub peaaegu priima, kui ei jäetaks arvestamata valglinnastumise keskkonnamõjuga, kõigi nende sõitudega ikkagi linna kooli, huvikooli, poodi ja tööle. Kui võtta kogu maja keskkonnamõju kokku, ehitusest elustiilini, võib säästlikum olla ikkagi vana või eriti vana maja poe ja kooli lähedal, mis sest, et see ei ole A- või B-energiaklassist. Me pole seda küsimust lihtsalt veel esitanud.

Selle peale, mis linnamaasturi elumudeliga päris kokku ei lähe, võib praegune otsustaja öelda, et lapsed, eurobürokraadid, kunstnikud ja – veidi suurema aupaklikkusega – iduettevõtjad lihtsalt ei tea, milline on päriselu, kui nõuavad radikaalset poliitikastrateegiate ja otsustusprotsesside muutust. Selline juba on otsustaja taak!

Sõna „päriselu“ on üsna sage koosolekutel ja ajakirjanduses hinnanguid andes: üks või teine ei võta arvesse, ei anna endale aru, milline on päriselu. Aga misasi see paganama päriselu üldse on? Kes ütleb? Nagu ka muude normaalsust või tervemõistuslikkust väljendavate sõnade puhul on seegi mingisuguse elukorralduse tugisammas, mis on ütlejale sedavõrd arusaadav, et seletada pole vaja. Sõna muutubki problemaatiliseks alles sel hetkel, kui nii öeldakse inimesele, kes seda normaalsuse režiimi ei jaga.

Samas tundub „päriselul“ olevat näiteks „talupojamõistusega“ võrreldes veidi teine, ehk hedonistlikum värving. Kas talupojamõistus kiidaks heaks iga päev üksipäini auto kesklinna parkima viimise? Või üleüldse väärtusliku maa raiskamise lihtsalt parklateks? Olgu kuidas on, päriselu paistab olevat võitjate põlvkonna, 1960. ja 1970. aastatel sündinud meeste tõerežiim. Ambitsioonikamad naised on selle sõna ka ära õppinud, kuigi see on muuhulgas ka üsna ühemõtteliselt patriarhaalne.

Selle vaimu puhas väljendus on iseenesestmõistetav usk vabaturumajandusse ja ratsionaalsusse, indiviidi õigusse teha, mis aga meeldib, niikaua kui see on juriidiliselt korrektne. Seda vaimu on kõik mehed pidanud taluma väiksest peast meeste riietusruumides: see jäme, rohmakas ja jõuliselt rumal tugevama õigus. Veelgi iseenesestmõistetavam – sedavõrd iseenesestmõistetav, et pole vaja rääkidagi! – on aga see, et naised on juhtidena liiga emotsionaalsed ja seega ebausaldusväärsed, kultuuriinimesed kannatavad sama häda käes aga isegi meestena.

Päriselus mängivad olulist rolli laenud ja liisingud, omand kui ihaldusväärne seisund, supermarketid, linnamaasturid ja lameekraaniga telekad. Kes siis telekat ei vaata! Seejuures hoitakse riigi tasandil „finantsvastutustundlikku joont“ ja Eesti inimestel lastakse nii riigi ja omavalitsuse asemel nii kulud katta kui ka vireleda, olenevalt siis inimese võimalustest. See on lõppeks lisaks räpakusele – suurele keskkonnamõjule – ka rahaliselt erakordselt raiskav ideoloogia.

Leebemad väljakutsed sellele tõerežiimile lahendataksegi viitega „päriselule“, mida teisiti arvaja ei mõista: järelikult ei ole inimene veel täiesti vaimselt täiskasvanud, ei suuda vastutust võtta päriselu eest. Tema küsimusi, kui tahes teadmispõhiseid, tabab esimeses ringis rünnak, et ta „ei tunne asja“. Radikaalsemad rünnakud võtavad selle tõerežiimi tõsimeelsed kandjad vastu valuliselt, näiteks hüsteeriliselt ohates, et „valgel keskealisel heteromehel ei lubatagi enam midagi teha või olla“. Patriarhaadi kõige jäigemad kaitsjad võivad olla ka naised, kelle sugu justnagu annaks ülima õiguse võrdsete võimaluste eest võitlejad marginaalideks kuulutada.

Seesama keskealine mees ei peaks tegema midagi muud kui teisi kuulama ja teiste õigusi austama! Ajapikku võib tal endalgi paremaks minna …

Võib-olla on sellise mõtteviisi analüüs „nii 2000ndad“, et 2022. aastal Sirbis seda lugu avaldada on anakronistlik? Et see on mineviku teema? Tõesti, mõnes ringkonnas peetaksegi sellist tõerežiim iidseks, arusaamatult tooreks ja raiskavaks. Miks peaks teist inimest alandama tema soo tõttu? Miks peaks ihaldama „paremat autot kui naabril“? Miks peaks kõnni- või jalgrattateele autoteelt ruumi võtmine käima „päriselule“ vastu?

Siis aga kuuleme raadiost, kuidas kolm keskealist meest – üks neist muidu väga sisukas – võtavad üksmeelselt naispeaministri kallal, kui see kurdab keskealiste meespeatoimetajate empaatiavõime puudumist. Peaminister olevat reaalsustaju kaotanud, nii küll valitsus enam kesta ei saa. Mehed, teid peaks üksmeel selles küsimuses murelikuks tegema! Asi on selles, et seesama jutt, mida me viimased kolmkümmend aastat kuulnud oleme ja mis kümme aastat tagasi tundus normaalne, on nüüd reaalsusega ebakõlas ja reaktsiooniline.

Häda on selles, et „päriselust“ on saanud arguse ja mugavuse sünonüüm. Patriarhaalne päriselu tekitab lisaks tundetusele ka väga halbu, ajakohatuid hinnanguid ja otsuseid! Vaadake pealinna: see on ehitatud autoga sõitvale mehele! Aga autoga mitte sõitvad inimesed? Kas autoga sõitjatel jagub piisavalt empaatiat nende vajaduste suhtes? Siiamaani on vastus selge ei. Kui järgmine kord sõna „päriselu“ kuulete, mõelge, kas tõesti on ainuke võimalus teha nii nagu alati.

Mõnele lugejale võib tunduda, et peksan maaslamajat. Kui palju on seda vaest keskealist heteromeest juba tümitatud? Kui palju on kunagine soki-peaminister pähe saanud oma peenhäälestamise eest, väite tõttu, et Eesti riik kui neoliberaalne meistriteos on just praegu, kõige suuremal muutuste ajastul, valmis? Kui palju on loosungi all „auto on staatuse sümbol“ tegutsev Tallinna linnavalitsus saanud nahutada oma silmakirjatsemise, rohelise pealinna tiitli taotlemise eest?

Kui kõik see tundub käiatud kriitikana, siis mitte sellepärast, et on asjakohatu. Tavapärase inisemisena mõjub siinne jutt seetõttu, et suures pildis ei ole avaliku võimu otsused muutunud, julgemaks või kaasavamaks läinud. Nii ongi, et ainukesed sõnapruukijad on reaktsionäärid, teised poliitilised eestvedajad on segaduses. Milline on Eesti riigi suur ksenofoobiavaba siht? Identi­teedikriis on muutnud avaliku võimu vaate ahtaks ja araks.

Tallinna linn valmistub Euroopa rohelise pealinna aastaks, paigutades miljardieelarves tervelt neli miljonit eurot rohkem roheinvesteeringutesse kui aasta tagasi. Kuigi – eks asi seegi! Veel on ilmumata uudislugu selle kohta, et kõik rohelise pealinna Tallinna investeeringud vastavad linna avalikuks tehtud ja inimestega läbi arutatud rohe­kriteeriumidele. Et linn piirab, mitte ei nõua uutele majadele parkimiskohti. Et Tallinn ei ehita enam mitte ühtegi teed, vaid ainult linnatänavaid, kus esimeses järgus lahendatakse jalakäijate ja tänavategevuse, siis ratturite, siis ühistranspordi ja alles siis – kui ruumi jagub – autoliikluse vajadused. Et parkimine muutub terves linnas tasuliseks, tulenevalt põhimõttest, et oma kulud tasub kasutaja, mitte maksumaksja. Et Tallinna ei ehitata lähiaastatel mitte ühtegi superristmikku või läbimurret, küll aga ehitatakse ja hoitakse aasta läbi korras maailma parimad kõnni- ja rattateed. Et linn seab arendustele, kus puuduvad lasteaiad, koolid, poed, kohvikud ja ühistranspordiühendused, kohustuse nende loomises vähemasti osaleda.

Nii ongi, et kui panna kaalukausile laste mure kliimakriisi pärast ja täisinimeste mure sellepärast, et varsti ei saagi üksipäini südalinna autot parkima sõita, siis tõesõna tunduvad lapsed arukamad. Ja mis veel olulisem: nende arusaamine päriselust on sisulisem, laiem ja julgem kui täiskasvanute mure oma liisingu pärast. Tahaks loota, et riigikogu eest kaob see jabur parkla – eilse päeva laat – ja sellest saab Eesti demokraatia väljak, kus arutada koos keerulise ajastu visiooni, ning selle ja teiste avalike hoonete fassaadi taga tegutsevad julged ja tulevikku vaatavad inimesed, kes mõistavad, et elu staatilisena võtta on sõna otseses mõttes ohtlik.