Küsimustik, mis loovisikut ja loomeliite puudutava seadusandluse ning sotsiaalse staatuse maati läbi kompas ja millele sai ka küllaltki pealiskaudselt ja libisevalt vastata, saadeti laiali üle paari aasta tagasi; konverentsi korraldamine veniski osalevate maade tagasiside hilinemise ja korraldajate rahastusmurede tõttu. Siiski, napilt Prantsusmaa eesistujamaa staatuse lõppedes see iseenesest väga vajalik üritus läbi viidi, kannustajaks Prantsusmaa ilmselge soov kultuuri puudutavas osas ka ELi sees liidripositsiooni hoida. Kindlasti oleks paremaid ja efektiivsemaid teid info maade kaupa kokkukandmiseks, kuid just eri maade kunstnike elava esituse tõttu oli terve esimese konverentsipäeva kestnud raportite esitamine omaette show, mis mõnelegi ehk Pariisi 1968. aasta sotsiaal-selt kuumenenud õhustiku meelde tõi. Raportid kinnitasid eelarvamusi, esitasid palju kontekstist välja kistud faktipuru, kuid sisaldasid ka tabavaid üldistusi ja palju infot igaühe arengu kohta. Võib-olla oligi sobiv, et üritus nihkus majanduslanguse perioodile. Seesugune foon sunnib ühelt poolt hoopis fundamentaalsemaid, teiselt kõige lihtsamaid „kuidas ellu jääda?”, „kes maksab mu sotsiaalkindlustuse eest?” jne küsimusi esitama. Mõlemad lähenemised on õigustatud, õiglase tulemuse nimel.
Madal käibemaks on reegel
Mida väärtuslikku meil järele teha tasuks? Ei hakka siin pikemalt rääkima nn Skandinaavia mudelist, pikaajalist stabiilset sissetulekut võimaldavast stipendiumide-grantide süsteemist, kuigi viimase aja arenguna on komisjonides pool kohtadest kunstnike kõrval poliitikute kätte läinud. Spetsialistidigalalal-mentaliteedi pealetung, ka seal? Või Taani unikaalsest sotsiaalkindlustussüsteemist, mis katab kõiki residente, nt kui kunstnikul pole sissetulekut, kohaldatakse talle valutult sotsiaaltoetusi ja töötu abiraha. Kui käibemaks on riigis tervikuna 25%, siis kunstitöödel on see 5,5%, lisaks maksusoodustused kunsti investeerivatele firmadele.
Meie möödunud aasta kontserdi- ja teatripiletite käibemaksurallis kasutas kultuuriministeerium loomeinimesi reetes minu mäletamist mööda retoorikat, justkui oleks enamik Euroopa riike valinud ühtlase käibemaksunivoo. Vähemalt kunsti müügi maksustamise kohta räägivad faktid küll teist juttu: alates 0-protsendilisest käibemaksust, kui müüb kunstnik (Poolas ja Leedus), Portugal 5%, Taani ja Prantsusmaa 5,5%, Belgia ja Luksemburg 6%, Saksamaa ja Hispaania 7%, Soome 8%, Sloveenia 8,5%, Kreeka 9%, Austria 10%, Rootsi 12%, Iirimaa 13,5%. Ja siis tuleb Suurbritannia 17,5%, Eesti 18% (18% on maksukohuslasest galerii osa lõpphinnast ja kunstniku osa, kui käive ületab 250 000 krooni aastas), Slovakkia ja Holland 19% ning Ungari 20%. Kordan, kunstikultuuri asend ja kunstituru väljaarendatuse aste on maati nii erinev, et numbritega võib soovi korral mida tahes tõestada, seetõttu peab alati üritama luua tervikpilti.
Sloveeniat tasub detailsemalt vaadelda. Ka meie poliitikud on Eestit eneseimetluse eufoorias tihti võrrelnud sotsiaalmajanduslikult meile lähedase taustaga Sloveeniaga, kuid kultuuripoliitiliselt pole põhjust hõisata. Nii on Sloveenias sellestsamast käibemaksust vaba kunstimüük alla 25 000 euro aastas. Kui kunstnik teenib kuni 42 000 eurot aastas, võib ta 25% automaatselt kuludeks maha arvata, ülejäänu maksustatakse nagu tavakodanikul. Kui ta teenib üle 42 000, peab ta kulutusi raamatupidamispõhiselt tõestama ja saab nood tuludest loomulikult maha võtta. Ta võib taotleda lisamaksusoodustust 15% (lisaks 25%-le), kuid seda kuni 25t eur aastas.
Riik maksab valikuliselt sotsiaalmaksu kunstnike eest, kelle looming ja asend on rahvuskultuuriliselt oluline, seega kes on võrdsemast võrdsemad. Kõik ülalöeldu puudutas niiöelda vabaturul raha teenivaid kunstnikke, peale selle on olemas Põhjamaade omaga võrreldav omavalitsuste ja riiklike grantide-fondide-abiraha võrk, k.a reisistipendiumid nii õppimiseks kui resideerimiseks, lisaks kujutavatele kunstnikele mõeldud riigile kuuluvad külalisateljeed olulistes kunstimetropolides nagu Berliin, London ja New York, resideerimisaeg on kuni kaks kuud.
Veel mõned aastad tagasi oli Kreekas, kus sealne Kunstnike Koda (kreeka kunstnike liidu kohustustes organisatsioon) organisatsioonina kultuuriministeeriumi palgal, kõik kunstnike liidu liikmed (NB ! ka pereliikmed) sotsiaalkindlustatud riigi poolt. Nüüd tasutakse vaid ravi ja vältimatu abi eest riiklikes haiglates, maksed sotsiaalkindlustuse eest on nagu Eestis FIEdel kunstnike endi kanda vastavalt sissetulekule. Taanis ja Iirimaal säilib kunstniku sotsiaalkindlustus ka siis, kui kunstnikul sissetulekut ei ole ja kindlustusmakseid ei tehta.
Suhteliselt kunstisõbralik on Prantsuse süsteem: kunstnikud on kõik sotsiaalkindlustatud, kuid kuni 650-eurose kuusissetulekuni makse maksma ei pea, üle selle on sotsiaalmaks 15,40% kasumist, seega jälle ennekuulmatu „privileeg”. Saksamaal ei pea vabakutseline kunstnik, kui ta ühineb sotsiaalkindlustusmaksete süsteemiga, esimesed kolm aastat makse maksma, kui tal sissetulekut pole. See on noore inimese elukutsevalikul ja elukutse kinnistumisel vajalik riigipoolne žest. Ka preemiad-stipendiumid on Saksamaal maksuvabad. Aktuaalne mitmete maade kunstnike seas on õigus maksustatav tulu nii-öelda laiali jaotada mitme eeloleva aasta peale, vältides liigsete maksude tasumist niigi ebastabiilsest sissetulekust.
Galerii, mitte loomemajandus
Kultuur on seni olnud valdkond, kus mingit unifitseerimisnõuet ega ettekirjutavaid manitsusi Brüsselist lähetatud pole, vähemalt pole need meetmed kultuuriloojaid seni märkimisväärselt seganud. (Üks erand siin muidugi on, see on nn loomemajanduse fenomen, mis kultuuribürokraatidele ja tuuletallajatele veel pikalt tööd ja konverentsileiba annab, ehk teisisõnu nägemisnurk, mis kultuuritööstuse lipu all pesuveega ka kultuuri kui niisuguse kasumlikkuse voolusängi peaks juhtima. Pariisi konverentsil õnneks loomemajandusest juttu ei olnud, kui, siis hommikusöögilauas kolleegidega, kus seda võimukoridorides leiutatud „isetasuvat”, lõppkokkuvõttes turusuhetele allutatud ja üleilmastuvale kommertsialiseerumisele rohelist teed sillutavat kultuurimudelit piisavalt sarjati.
Või mida arvata Eesti kultuuriministeeriumist, kes kodulehekülje andmetel kunsti rahastusprogrammis on sulgenud galeriitoetuste programmi, „loomemajanduse” lahtris aga teeb suuri sõnu „kultuuripoliitika prioriteetidest” loomemajandusest rääkides? (vt L. Jänese ettekanne konverentsil „Loomemajanduse võimalused Eestis”, Tartu 2008). Huvitav, milline loomemajandus peale panustamise professionaalsete kunstigaleriide ja nn avatud ateljeede või väiketiraaže tootvate disainilaborite tugevdamisesse meil üldse võimalik oleks (räägin siin oma kunstiala piires toimuvast)?
Galerii on formaat, kus kunstniku teos leiab tarbija, tõmmates lisaressursse kunstiala toimimisse. Seega, ministeeriumi kõik ressursid peaksid olema sellele suunatud, juhul kui „loomemajanduse” ja „loovtööstuse” jutu mõttest ikka aru saadakse. Või jäämegi „klastritest” rääkima, mis Eesti dimensioone arvestades on suhteliselt mõttetu importretoorika (vähesed positiivsed näited Katariina käigu ja Meistrite hoovi näol on siiski ka olemas – ainult seesugune võrgustik peaks ka kaasaegset kunsti ja disaini katvaid struktuure hõlmama). Seega, rohkem meie kvaliteetgaleriisid, omandivormile vaatamata, võiksid paikneda atraktiivses kesklinna tsoonis ja saada nii tugevaks, et neil oleks stiimul vastavate toetusprogrammide toel minna ka välisturule, esialgu osalemaks olulistel (ja ka ebaolulistel) rahvusvahelistel kunstimessidel. Ja ei ole vaja siin ühe näite (Vaal Kölnis ning Arco-l Madridis) külge klammerduda, maastik on väga paindlik – toimiv mudel sisaldab endas mitmeid tasandeid.
Konverentsi teisel päeval üritati defineerida professionaalse kunstniku statuuti, seega seda, milliste pa
rameetrite järgi on üks amatöör ja teine professionaal (kui on „privileegid”, peab saajate ring ka seadusesilma jaoks määratletud olema). Nagu arvata võis, oli diskussioon elav, kuid tulemus etteaimatav. Kuigi mitmel maal (üllatuslikult ka Taanis, Küprosel, Austrias jm) arvatakse kunstikõrgharidusega noor kunstnik automaatselt loomeliidu liikmeks, on enamasti jäetud kriteeriumide defineerimine erialaorganisatsioonide pädevusse ja tüli pole sellest kusagil tõusnud.
Kokkuvõttes, midagi oleks Eestis justnagu tehtud: loomeliitude ja loovisikute seadus on ka sellisena, „privileegidest” (euroopalikus kõnepruugis „maksusoodustustest”) puhastatuna ajutiseks toeks raskesse olukorda sattunud loovisikutele. Kuid uutmine maksurindel toob valdavalt negatiivset teavet. Keegi ei pidanud nõu loomeliitudega ega loovinimestega, enne kui alanud aastast hüppas üle kahe korra üles vabakutselise minimaalne avansiline tulumaks kvartalis. Eesti riigi käitumismudel näib olevat ühe käega kitsilt anda ja ainult selleks, et see teisega kohe tagasi riisuda. Õigem tee tundub mulle ikkagi olevat loomemajandusega teenitut pigem vähem maksustada, kui et kasvatada ministeeriumides kükitavate ametnike armeed, kes seda raha siis targal jõul ja nõul meile tagasi jagavad.