Kombinatoorika vanameister on muidugi Savisaar. Rääkides sellistest kogu ühiskonnale olulistest asjadest nagu poliitiliste jõudude konsolideerumine ja vasak- ja parempoolsete selgem eristumine, kasutab ta hindamisalusena küüniliselt Keskerakonna kasu ja positsioonide tugevnemist, valades antud küsimustega kaasnevaid vastuolusid puudutades varjamatu naudinguga õli tulle (PM 26. X). Riigimehelik vaagimine, kuidas selle tõttu ka poliitiline maastik korrastuda ja kogu ühiskond võita võiks, pole Savisaarele kõneväärne. Põlege probleemides, parempoolsed. Meie võidame niikuinii.
Tagatoamängurlust ei saa aga ka pimedad enam Savisaare monopoliks pidada. Savisaare rõõm paremerakondade näruste kombinatsioonidega kaasnevate edasiste vastuolude üle on tõenäoliselt vaid boonus õnnes, mida tunneb aastaid libedatel teedel liikunud populist, kuna talle on järele tuldud. Niinimetatud euroopalike erakondade peamine Savisaare-vastane argument on ju ikka olnud vääritus. Kas meie poliitikas on veel neid, kellel jaguks renomeed seda sorti argumente suhu võtta?
Paraku ei paista selline asjade käik kellelegi muret tegevat, mõned üksikud idealistid, nagu kuluaarides kuuldavasti räpasuse pärast raevutsenud Juhan Parts või Kalle Muuli välja arvata. Viimase eetikaveerge Postimehes tahaks väga toetada. Kuid just nende veergude kõrval, Muuli enda toimetatud Postimehe arvamuskülgedel saab Keit Pentus nädala persoonina Savisaare üle mängijana tunnustuse ja Tõnis Saarts sotsioloogi tiitli all mitte ainult ei esitle mängurlust ja kombinatsioone poliitika loomuliku, tunnustavat analüüsi ja heatahtlikku kaasamõtlemist vääriva osana, vaid peab täiesti normaalseks, et all-linna räpasuse loogiline jätk ja tegelik sisu ongi peaministrivahetus ning Reformierakonna ja Res Publica võimuheitlused (PM 27. X). Võib-olla on poliitilistes kuluaarides leviv arvamus, et Saartsi artikkel on sammuke ?Ansip peaministriks? mahhinatsioonide teel, mida Ansipi sõber Mart Kadastik on Postimehe tegevjuhtimisega toetama tulnud, tõesti paranoia. Sotsioloogilt ja suurima päevalehe poliitikaanalüüsilt ootaks aga kõrgemat eetilist nivood ühiskonnaasjade käsitlemisel. Võiks hakata mõistma, et eetikakriis poliitikas ei tulene sellest, et poliitikasse on sattunud inglite asemel pätid, vaid mängureeglitest, mille taunimine ja aktsepteerimine on meie kõigi teha.
Mida siis teha? Kui mängurluse, ülesostmiste ja kombinatsioonide tulemusena õnnestubki mõneks ajaks soovitud võimupositsioon saavutada, siis sogastele tehingutele järgnev ei saa kahtlemata olema probleemivaba. Inimesed, kellele poliitika on tähendanud mitte üksikuid otsest kasu andvaid valimislubadusi, vaid maailmavaatest tulenevat kogu ühiskonna arengu peale mõtlemist, kaugenevad poliitikast veelgi. Kui tagatubade mahhinatsioonid kärisema hakkavad, võidavad sellest tõesti vaid Savisaar ja uued populistid. Tundub, et viimaste valimiste ülimadala osaluse taustal saab vastutustundeline poliitika tänases kriisis liikuda vaid rõhutatud põhimõttekindluse suunas.
Täna tundub mõistlik, et parempoolsete ühinemine ei saa aset leidma kombinatoorse skeemi alusel, kus maineta Res Publica pressib ühinemisega peale, andes Reformierakonnale vastu tänastele võimuvahekordadele mittevastavaid positsioone. Kaugeltki mitte probleemitu, kuid ausam oleks, kui ühinemisplaani ei heidetaks kõrvale, vaid ühinemine lükataks ühemõtteliselt tulevikku, kus Res Publica olemuse ja sellest lähtuva populaarsuse üle valijaskonnas on võimalik selgemalt otsustada. Täna pole Res Publical muud, kui vaid kunagise populistliku valimisedu järel maha mängitud maine. Kui üldse miski, siis päästa võib seda mitte tuleviku võimupositsioonide, vaid olemasoleva koalitsioonileppe riigimeheliku elluviimise peale mõtlemine ning kriitiline tagasivaade oma lähimineviku eetilistele jamadele. Seniste koostööpartnerite kõrvaleheitmine ja läbikäimine nendega, kes tänaseks juba igaühega ja igatmoodi nõus on, muudab pahelisuse poliitikas talumatuks. Pole võimatu, et see oleks Res Publica täiesti autu lõpp. Ausus ja eetika ei ole kampaaniad nagu Res Publica seda mõistnud on, vaid pikaajaliselt saavutatud maine. Jätkuvaid kahtlasi võimumänge peaks vältima ka Reformierakond. Juttu Res Publica sobimatust poliitilisest kultuurist ja endise pruudi narkokalduvustest (EPL 3. X) võiks Atonen küll vanaemale rääkida. Probleeme jagub täna Reformierakonnagi maine ümber küllaga.