A. K.: Tundub ka, et kui teie ühingust juttu, ei saada hästi aru sellest, et „eesti keel” teie ühingu nimetuses tähendab just riigikeelt ehk normeeritud eesti kirjakeelt.
R. V.: Groningeni ülikooli professor Cornelius Hasselblatt on öelnud aastal 2009: „Eesti keele võimalused tulevikus on tugevas ja normeeritud kirjakeeles”. Eesti keele kõrgeim tasand on kirjakeel. Et kirjakeel on normeeritud keel, siis võibki öelda, et me tahame korrektset kirjakeelt ja eeldame selle kasutamist avalikus keeleruumis. EKKÜ on selgelt väljendanud oma taunivat suhtumist väärkeelenditesse, tsitaatsõnadega liialdamisse, labasesse, ropendavasse ja lohakasse keelekasutusse. Kui keelekasutaja tahab edasi anda teavet, siis on tekst asjalik ja täpne, mitte niivõrd keele ilu kuivõrd mõttekus on sel juhul määrav. Selgelt väljendatud mõte on hea stiili tunnus. Kirjakeelesse ei tohiks suhtuda hoolimatult. Argikeel, kõnekeel, üldkeel, kirjakeel jt keeletasandid erinevad üksteisest. Oluline on osata vahet teha, millal kasutada üht, teist, kolmandat või mitmendat keelevõimalust. Riigikeele kasutamine on kohustuslik kõigis avaliku huvi peamistes valdkondades, milleks on ühiskonna turvalisus, avalik haldus, haridus, tervisekaitse, tarbijakaitse ja tööohutus.
A. K.: Kuidas teile tundub, kas eesti kirjakeelt on aastal 2011 põhjust kaitsta rohkem kui aastal 1999? Miks inimesed teie ühinguga liituvad?
R. V.: Jah, on küll. Kirjakeelt alavääristavas olukorras kujunes toona mõte hakata organiseeritult kaitsma oma kirjakeelt kui rahvuse põhiväärtust. Nüüd on kahjuks juba keeletasandite erinevused hägustunud. Näiteks Soomes eristatakse kõnekeelt ja kirjakeelt, aga eestlastele valmistab see suuri probleeme. Lohakat argikeelt kohtame liigagi tihti poliitikute avalikes esinemistes, eriti drastilisi näiteid pakkusid möödunud kohalike omavalitsuste ja riigikogu valimised. Erakonnad püüdsid üksteist üle trumbata võimalikult mahlakate, tihti labaste ja sisutühjade lausetega. Niisugune esinemine näitab keeletarvitaja hoolimatust, ükskõiksust, oskamatust või veel midagi muud. Taasiseseisvunud Eestis püüti esialgu arvestada sõjaeelse Eesti Vabariigi kogemusi. Et aga järjepidevus oli nii riiklikult kui tegelikult katkenud, siis valisid noored ametnikud lihtsama tee: nad pöördusid Lääne-Euroopa ja Ameerika eeskujude poole, arvestamata meie traditsioone, kõrget haridustaset ja tugevat kirjakeelt. Haridus, kultuur ja keel on aga nähtused, mis vajavad stabiilsust, põhjalikult kaalutletud ümberkorraldusi ja suurema osa rahva toetust. Eesti praegune heitlik sisepoliitika ei arvesta kuigivõrd rahvuskultuuri ja -keelega. „Viie rikkaima riigi hulka jõudmise” tuhinas on esikohal olnud majanduslikud huvid, mitte riigikeel. Meie ühingusse kuulub palju eesti intelligentsi esindajaid, juriste, ajaloolasi, filolooge, arste, biolooge, füüsikuid, keemikuid, majandusteadlasi, arhitekte, õpetajaid ja ajakirjanikke, huvi tunnevad nii kodus kui ka välismaal elavad eesti keele tuleviku pärast muretsevad inimesed. Ühingul on ka väljaanne, Keelekaitsja ilmub üks number aastas (I – 2001, X – 2010).
A. K.: On olemas küll keeleseadus ja keeleinspektsioon, kuid ingliskeelne keskkond ja selle keele õigekirja mõju lausa uputab avalikus ruumis, vaata, kuhu tahad. Korduvalt olen kuulnud, et pealkirjadele olevat imelik jutumärke ümber panna, aga hüüdnimedele ei ole (Taavi „Miisu” Varm, Grete „Stich” Laus jms)! Kõike, mida pole suure tähega kirjutatud, kirjutatakse nüüd suure tähega, alates igast sõnast raamatu pealkirjas ja „vanalinnapäevadest”, lõpetades „eesti keelega”. Ka võib igal pool kohata ingliskeelseid löövaid lauseid, millel juures kas kehv või lausa kõlbmatu tõlge. Keeleseadust on täidetud, tõlge on olemas, see, et see pole tasemel ja hälbib kõigiti eesti keelest – nii lausestuse, sõnavara kui õigekirja mõttes –, ei paista olevat kellegi asi. Parem pole ka see, kui kõik on eesti keeles, aga kokku pandud inglise keele malli alusel: „Solaris Keskus esitleb”, „Vaal Galerii presenteerib” jne. Nii kirjutatakse ja juba ka räägitakse, kaasa arvatud ERRi uudistesaated.
R. V.: Eestikeelsuse ja -meelsuse vaenlaseks on tõusiklus, mis vohab poliitikas, ärimaailmas, panganduses, meedias jm. Kõmumeedias reklaamitakse enamasti vähese hariduse ja mõistusega inimesi, kes eputavad ingliskeelsete väljendite ja sõnadega. Tõusik ei häbene midagi, sest temal, tema mehel-naisel või armukesel on raha ja varandust. Võõraste sulgedega ehtimine on kadakasaksluse ajast vaimuvaesust iseloomustanud. Alaväärsustunne väljendub eesti keele salgamises ettevõtete ja firmade nimedes. Eeskätt peab muutuma suhtumine kirjakeelesse. Kuni eesti keele grammatika ei ole kooli õppekavades piisavalt hinnas, eesti keele ortograafiat, süntaksit jt ei peeta oluliseks, ei kao avalikkusest madalkeelsus. Kuulakem raadiosaateid või vaadakem meelelahutussaateid. Nende tegijad arvavad, et kirjakeel ei kõlba meelelahutuseks, et nalja saab teha ainult ropendades. Nad kas ei oska või ei taha kirjakeelt kasutada.
A. K.: Ehk on siin oma osa selleski, et valikuvabadus on küll hea, aga seda lubanud keelekorraldajad ei kujuta ette, millise valiku võib teha inimene, kes ei saa õigupoolest aru, et nimi, nimetus ja pealkiri on ortograafia mõttes ise asjad, ega oska valides arvestada kõigi võimalustega, kus tuleb sõna kasutada. Kui festivalile saab panna nime, peaks mõtlema ka sellele, kuidas seda tekstis kasutada saab. Logolisena võttes on HeadRead küll imekena, aga „käisin HeadReadil” pole eestikeelses tekstis suurem asi. Kui see vormistada pealkirjana „Head read”, ei tekiks kellelgi küsimust, kuidas seda lauses kasutada või hääldada.
R. V.: ÕS on suunav ja soovitav sõnaraamat, eesti keelekorralduslik mõte on liikunud käskivalt normimiselt suunava ja soovitava poole. Sõnaraamat näitab märksõnade, tuletiste ja väljendite hulgas selliseidki, mille asemel on eesti keeles paremaid väljendusvõimalusi. Keelekasutaja peab ise otsustama, missuguseid vorme ta pakutavate hulgast valib. Riigieksamikirjandite parandajana pean kogu aeg üle kontrollima, missugused vormid on vabaks lubatud. Näiteks ei saa Emakeele Seltsi keeletoimkonna soovitusel veaks lugeda sõnatüüpide ja üksiksõnade mitmeti normitud muutevorme, sõnakujusid (nt muuseumeid, muuseume ja muuseumisid, pension ja pensjon, manees ja maneež); gi- ega ki-liidet eesti keeles helitute z ja ž järel, nt oranžki ja oranžgi; kohanimemugandeid, nagu Nikaraagua ja Nicaragua, Madriid ja Madrid jt. Keeleteadlased on viimasel ajal andnud lauseõigekeelsuslikke soovitusi, neid leiab näiteks Mati Erelti õpikust „Lause õigekeelsus. Juhatused ja harjutused”, mille keeletoimkond on heaks kiitnud. Nii ei tohi riigieksamikirjandites veaks lugeda hulgasõnade ühilduvat kasutamist mitmuses: paljud inimesed, osadel inimestel, mitmetes olukordades, mõnesid küsimusi jt.
A. K.: Nimedest veel. Muidugi, ei keeleinspektsioon ega EKI keelehooldajad ei saa midagi teha, kui asutus või organisatsioon on registreeritud agrammatilisena. Miks on siis Eesti äriseadustik selline, et lubab registreerida keele struktuuri lammutamist soosiva ülesehitusega nimesid ja nimetusi? Juttu selle ümber, kui jubedad on sellised nimed nagu GoBus, Citylill, Nordsellers, Loyd furniture, Cartridge, Hektor light, ka sellised moodustised nagu Nargen Festival (nüüd Nargenfestival – e.k Nargeni festival!) on kuulda olnud piisavalt. Ka eelmisel nädalal lahkunud teie ühingu asutajaliikme Helju Valsi viimane artikkel (Tartu Postimees 02.06.2011) on pühendatud eestikeelsete nimede (Päikesekiir) võitlusele eesti-inglise segakeelsetega (Tartus Beebicenter, Tallinnas Babykeskus). Miks pole midagi ette võetud äriseadustiku täiendamiseks? Kellele need küsimused tuleks suunata, ehk riigikogu kultuurikomisjonile?
R. V.: Eesti riigi poliitika pea
ks toetama eesti keelt. Pangad, kaupluseketid, paljud suurettevõtted jt on väliskapitali käes, keda ei huvita keeleküsimused – kapitalil ei ole rahvust ega rahvuskeelt. Äriseadustiku täiendamine nõuaks valitsuselt ja riigikogult otsustavaid samme, mida keegi ei julge astuda. Kerge on pugeda ELi määruste taha, mis otsekui ei lubaks äriseadustikku muuta. Põlgust eesti keele vastu näitavad üles firmajuhid, kes panevad ettevõtetele võõr- või värdkeelseid nimesid edevusest või suurte ees lömitamisest (Visgenyx OÜ, Wettertrans OÜ, MoTeg Tootmine OÜ jt). Ja noortele suunatud ettevõtmisi ja kaupu reklaamitakse tingimata ingliskeelses slängis. Peamisi valdkondi, kus eesti keelt ei väärtustata, on avalik ruum. Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk selgitab võõrkeelte vohamist ärinimedes ja avalikel reklaamikandjatel: „2007. aasta 1. märtsist on kõik järelevalve protseduurid ning inspektsiooni õigused ja kohustused keeleseaduses. Praegu on kontroll keeleseaduse nõuete üle korrektselt seaduses sätestatud. On muidugi üks problemaatiline valdkond, mille üle järelevalvet teostades võib inspektsioon vigadele tähelepanu pöörata, kuid ei saa teha ettekirjutust (saab vaid soovitusi anda). See on see keelekasutuse valdkond, mis jääb väljapoole ametliku keelekasutuse piire. Päevalehega toimunud kohtuvaidluses leidis kohus, et n-ö avalikus keelekasutuses (vastandina ametlikule) ei saa keegi nõuda kirjakeele normi järgimist. Praegu kehtivas keeleseaduses ei ole öeldud, mis on ametlik ja mis on avalik keelekasutus, küll aga on see kirjas uues keeleseaduses. Mis on keelekasutuse hea tava, seda täpselt sätestatud ei ole, kuid nüüd on selge, et nendes valdkondades, kus kasutatakse keelekasutuse head tava, keeleinspektsioon kirjakeele normi järgimist nõuda ei saa.” (Ilmar Tomuski e-kiri R. Väärile 03.06.2011.) Eestit külastavad välismaalased aga küsivad – kui te olete eestlased, miks teil siis kõik ärinimed võõrkeelsed on? Ettevõtjad näikse uskuvat, et mida võõrkeelsem ja keerukam KÜSIB Aili Künstler nimi, seda edukam äri, seda rohkem ostujõulisi välisturiste. Kas eesti keel tõesti „ei müü”, nagu paljud ettevõtjad väidavad? Nii tegutsevadki meil Eesti Vabariigi pealinnas võõr- või segakeelsete nimedega poed ja söögikohad The Crystals of Old City, Club Privé, Pizza Americana, Reval Café, Casino Grand Prix, City Casino, Olympic Casino, Reval Park Hotel & Casino, Reval Inn Tallinn, O’Malleys Irish bar, Tattoo studio, Conference Center, lounge Déjà Vu, nail technician; salong-boutique, hotellboutique, küüne boutique, padja boutique, moe boutique, kunsti boutique ja Marta boutique.
A. K.: Iseasi on muidugi veel see, et kui näiteks eesti heliloojad panevad oma teostele võõrkeelse pealkirja, siis eestikeelset nad välja ei paku ja näiteks Tulev, eriti aga Tulve, lausa keelavad EMIKi kodulehel kas või nurksulgudeski tõlget kasutada. Mulle tundub, et kui juba pannakse mingi sõnaline pealkiri, mis midagi ka tähendab, on mul kas näiteks Sirbi lugejana või ka Klassikaraadio kuulajana õigus ka aru saada, mitte lugeda-kuulata pikka võõrkeelset tiraadi ja nentida, et olen loll ja ei saa midagi aru. Meelde need ka ei jää, et kellelegi öelda, millist teost kuulama juhtusin. Pealegi peaks ju ikkagi autor ise teadma, kuidas ta teose pealkiri ka eesti keeles võiks mõjuv olla. Ei keela ju keegi panna võõrkeelset pealkirja, asi on eestikeelses tõlkevariandis. Jutt käib muidugi ka kõigi muude võõrkeelsete põhimõtteliselt tõlgitavate pealkirjade kohta. Kuhu selle jutuga minna, kas tarbijakaitsesse?
R. V.: Kui keelekasutaja häbeneb eesti keelt ja tahab iga hinna eest näida „prestiižsem” ning kasutab muud, enamasti inglise keelt, siis on eesti keele tulevik tume. Ükski keeleseadus ei suuda kaitsta keelt, mida selle kasutajad häbenevad või põlgavad. Kui häbenetakse oma emakeelt, siis häbenetakse ka omakeelset kirjandust, kultuuri, oma juuri ja identiteeti. Vanemuine lavastab „Beautiful Bodies’eid” ja sunnib vaatajat keelt väänama.
A. K.: Paistab, et eriti ränk alaväärsus kummitab kultuuriinimesi, kel oma sõnul küll rikkust ette näidata pole – seda enam! Näiteks Tallinn Music Week’i nimetus. Ei tea, mis peale alaväärsustunde peaks takistama Eesti meedias rääkimast Tallinna muusikanädalast, ametlik ingliskeelne nimetus võib ju rahulikult kõrval olla. Nn kaasaegse kunsti ja tantsu vallas paistab asi olevat sama hull kui IT-meestega, ingliskeelsed sõnad eesti käändelõppudega jne. Siiski hullem, eestikeelset näituse pealkirja kohtab nagu kuuvarjutust, tööd on pealkirjastatud pigem inglise keeles, paljud tööd on kaetud sügavamõtteliste ingliskeelsete ulatuslike tekstidega (teadjamate sõnul tõuseksid inglise keele kaitsjail nende peale juuksed peas püsti). Nüüd ollakse jõutud innovatiivse kunsti auhindamiseni Köler Prize’iga. (Minu teada oli küll Köler akademismi leeri mees, pealegi saksakeelne Vene alam. Täiesti kõlbmatu sõnapaari tekkeks piisas vaid võimsalt-uhkelt ja ihaldusväärselt kõlava Turner Prize’i olemasolust!) Eriti kurb on see, kui paluda ära tõlkida, mis töö peal kirjas on, siis väga sageli seda teha ei osata, peale hädise sõnasõnalise seosetu sõnapudru muud vastust ei tule. Väga kahetsusväärne seegi, kui noor äsja miljonäriks saanud väga sümpaatne cherry. ee (ikka ingliskeelne muidugi, kuidas siis teisiti!) asutaja oma ettevõtmisest inglise-eesti segakeeles rääkides teda „Ringvaates” usutlenud Marko Reikopile arusaamatuks jäi. Tolle küsimuse peale, mida kuuldu tähendab, tuli vastuseks lause, kus kuue sõna hulgas oli neli ingliskeelset (eesti käändelõppudega). Reikop oli nõutu, mina televaatajana samuti. Kuhu nüüd kaebama minna, kas keeleinspektsiooni? Vähemalt riigitelevisiooni riigikeelsetest saadetest tahaksin eestlasena ikka eesti keele varal aru saada. Arutelu osalise ingliskeelse ülikoolihariduse üle on piinlik, sest tegelikult on see seda ju juba ammu: õppematerjal on sageli ingliskeelne, samuti doktoritööd, eestikeelsed ettekandjad ja kuulajad kogunevad õnnelikult ingliskeelsetele sümpoosionidele ja konverentsidele jne. Keegi polekski nagu seda kõike märganud.
R. V.: Meil on vaja korraldada keelepoliitika valitsemist kui üht osa riigivalitsemisest ja iseseisvuse juhtimisest.
A. K.: Ka ei paista keegi olevat märganud, et eesti keelt ei saa enam eestlasele õpetada põhimõttel, et ta teab, kuidas sõnu käänata-pöörata ja järjekorda panna. Enam ei tea, pealegi on igaüks iga päev ka tõlkija, sest peaaegu kogu meeletu infohulk, mis iga päev meieni jõuab, on tõlgitud või tuleb meil endal tõlkida, seda nii meedias kui igaühe igapäeva netielus. Kui ingliskeelses ülikoolis doktorikraadi saanud inimese eesti keeles kirjutatud tekstist muidu aru ei saa, kui peab ise välja mõtlema, kuidas võiks see inglise keeles olla, siis on selge, et doktorant ei oska oma inglise keeles omandatud teadmisi eesti keelde ümber panna. See info tuleb tal eesti keelde tõlkida. Ja tõlkida ei osata, see on omaette kunst. Olen seda juttu rääkinud juba 15 aastat, aga jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Selleks, et eestlane oma keele ära õpiks, tuleks õpetamise metoodikat kardinaalselt muuta: õpetada tõlkepõhiselt nii eesti, vene, inglise, soome kui veel mõnda keelt, et igaüks oma igapäevase tõlkijatööga ise hakkama saaks. Kui koolilõpetaja oskab tõlkida ja pisut ka keeli, paraneb kindlasti ka eestikeelne keskkond, sest nõmetõlkimist jääks vähemaks. Meie kultuur on ju tõlkepõhine, kuid ka halbade tõlgete korral saab oma tarbijaõigusi nõuda vaid tooteinfo puhul, ERRi abitute subtiitrite või kehva raamatutõlke osas vist keeleinspektsioonilt tuge ei leia? Turumajandus – ära osta, ära loe, kui ei meeldi!
R. V.: Eesti Keele Kaitse Ühing leidis, et venevõi kakskeelse Katariina kolledži loomine Tallinna ülikooli juurde ei motiveeri noori venelasi riigikeelt õp
pima. Noored, kes tahavad omandada kõrgharidust mõnes teises keeles, võivad seda teha vastava riigi kõrgkoolis. Pöördusime oma seisukohtadega tollase rektori Rein Raua ja riigikogulase Helmer Jõe poole. Avalikkuse huvi oli suur, sest üles kerkis küsimus, kas loodav õppeasutus on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, mille § 6 sätestab, et riigikeele kasutamine on kohustuslik kõigis avaliku huvi peamistes valdkondades. Missugune õppeasutus 2008. aastal tegelikult asutati, seda saab lugeda kooli kodulehelt. Vene koolide üleminek eestikeelsele õppele on aga kogu aeg tähelepanu all olnud ja koolide väide, et aega üleminekuks ei ole piisavalt antud, ei vasta tõele. Asi on motivatsioonis või selle puudumises.
A. K.: Väidetavalt olla me eurooplased. Euroopa riikides on riigikeel kõikjal olemas ja seda peab oskama ka kohalik rahvas, mitte ainult immigrandid. Kas eestlased ikka teavad, et eesti keel on üks Euroopa Liidu ametlikke keeli, milles võib sõna võtta ka parlamendi üldkogul. Hakkan selles juba sügavalt kahtlema, kui iga päev noori eestlasi bussis omavahel plane English’it tönkamas kuulen.
R. V.: 2006. aastal läbi viidud uurimusest „Kuidas olla eestlane 21. sajandil?” selgus, et eesti keele saatust kõrvutavad noored meie hääbuvate sugulasrahvaste omaga, taunivad amerikaniseerumist ja eesti keele risustamist ingliskeelsete väljenditega. Eesti keele püsimajäämise ohtu nähakse ka eestlaste arvu vähenemises, emakeelse keeletehnoloogia mahajäämuses, üleminekus võõrkeelsele kõrgharidusele ja teaduskeelele. Eesti keele püsimist ainsa riigikeelena peetakse esmatähtsaks. Oluliseks ohuks eestlusele peetakse ka massilist noorte väljarännet. Eriti teeb noortele muret nende endi keelekasutus ja suhtumine emakeelesse. Arutletakse ka keele rikastamise ning kasutusvaldkondade laiendamise üle. Noored leiavad, et Eesti riik peaks rohkem tähelepanu pöörama rahvuslikule kasvatusele ja emakeele väärtustamisele.
* Kuku raadiost kuuldud reklaamlause.