Kuigi Iraani kultuur ja kirjandus on alati olnud ääretult rikkalik, ei ole eesti keelde nüüdisaegset iraani kirjandust, liiati naisautorite oma, ülearu palju tõlgitud. Meenubki vaid üle kümne aasta tagasi eestindatud graafiline romaan „Persepolis“ Marjane Satrapi sulest (tlk Meelis Rohtla). Nüüd on sellele Üllar Petersoni vahendusel lisandunud Shahrnush Parsipuri romaan „Meesteta naised“, kus käsitletakse mõnevõrra samasuguseid teemasid ehk naiste elu ja vahel ka surma Iraanis.
Autor näitab naiste lugusid jutustades võimalike rollide paljusust naise elukaare vältel: abikaasa, kooliõpetaja, lõbutüdruk, koduperenaine, õde – kõik nad jõuavad oma teekonnal viivuks kokku ühte aeda. Žanriliselt paigutatakse Parsipuri romaan sageli maagilise realismi hulka, rõhuga viimasel sõnal. Tõepoolest, Lähis-Idas ja Lõuna-Kaukaasias on see žanr alati olnud kõrges hinnas, eriti kümnenditel, mis jäävad romaani kirjutamiseelsesse aega. Ent näib, et maagilisus on olnud ka möödapääsmatu, sest teisiti ei oleks saanud edasi anda õudust, mille keskelt olid Iraani naised end ühtäkki avastanud. Nii ongi romaani nähtamatuks kontekstiks 1979. aasta islamirevolutsiooni šokk või vähemasti on lugejana väga raske seda teksti tollastest sündmustest eraldada.
„Meesteta naisi“ hakkas autor kirjutama, kui Iraanis olid võimu haaranud usujuhid, ning lõpetas raamatu umbes kümme aastat hiljem (teose lõppvariant ilmus 1989. aastal). Asjaolu, et revolutsioonile järgnenud aastatel ei saanud toonastest meeleoludest otse rääkida, ei tähenda siiski, et selleks tungi poleks olnud. Parsipuri raamatus on poliitika otsekui nähtamatu kangas, mille taustal harutatakse lahti isiklik jutustus. Toonastele värsketele sündmustele, näiteks ajatolla Khomeini võimuhaaramisele, autor otsesõnu ei osuta. Selle asemel mainib ta hoopis 1953. aasta riigipööret, mille käigus kukutati peaminister Mohammad Mosaddegh. Nii loob autor mõttelise silla murdeliste aegade vahel ning toob mineviku ja tuleviku kokku sürreaalsesse olevikku. Ja needki poliitilised sündmused ei ole jutustuse keskmes, vaid kõmisevad kusagil taustal, kõrvaltänavas ja -linnas, näiteks siis, kui üks juhuslikult kohatud nimeta mees soovitab peategelasel pigem lahkuda: „Kas te siis seda mürglit ei kuule? Käib üks suur arvete klaarimine.“
Neitsilikkuse käsitus
Vahest seetõttu, et otse kõnelda oli keeruline, kui mitte võimatu, on tekst metafooridest raske. Keskse sündmusena muutub üks naine puuks, justkui sõrmenipsust ja enda soovil. Naise puuks muutumise motiiv tundub universaalne ja kultuurideülene. Küllap meenub nii mõnelegi eesti lugejale seepeale läti autori Kārlis Skalbe muinasjutt „Hingede mets“ (tlk Valli Helde), kus üks ema samuti puuks muutub ja poeg teda tulutult metsast üles leida püüab. Parsipuri romaanis kannab metamorfoos nagu vanakreeka mütoloogiast tuntud Apolloni ja Daphne loos esmajoones süütuse hoidmise mõtet, rõhutades naise aseksuaalset neitsilikku rolli.
Väga heas tõlkes raamat mõjub ka eesti keeles poeetilisena. Kuigi stiililt mõneti introspektiivne, on selle tempo allegretto con moto, nagu on öelnud üks iraani muusik: lugeja satub keset sõnavoogu, kus üks mõte ajab teist taga, teksti stiil on kerge, justkui tasakaalustamaks rasket teemat. Romaan on ka tugevalt visuaalne, atmosfääriline ja aistinguline – lugeja peaaegu tunneb apelsinipuude lõhna, isegi kui pole päris elus seda kunagi kogenud. Emotsioonide vaoshoituse juures hoomab lugeja ometi, et kõik see, mida revolutsioonijärgses (ja eks ka -eelses) Iraani ühiskonnas naiselt oodatakse, ajab autori vihale, mistõttu võib raamatut lugeda ka jõulise islamikriitikana.
Autor on sügavalt ja peenelt irooniline, esmajoones võimukate ja ambitsioonikate meeste suhtes. Kui jätta kõrvale sootuna mõjuv lahke aednik, on mehed Parsipuri romaanis negatiivsed tegelased, isegi siis, kui nad ei ole kujutatavates seikades füüsiliselt kohal. Mehed vägivallatsevad irratsionaalselt ja emotsiooni ajel nõrgematega või siis muretsevad aina, mida teised küll nende perekonnast mõtlevad. Nii on puuks muutunud naise vennal oma õe pärast häbi. Samamoodi pilab autor üht meest, kes kirjeldab emale oma tulevast abikaasat (nimetamata teda nimepidi): „„Sa siis Faized ei kavatsegi ära võtta või?“
„Ei, kallis ema. Tahan abielluda Haj Muhammad Sarkhchahrehi tütrega: kaheksateistkümnene näitsik, imekaunis, tasane ja vagur, häbelik, tagasihoidlik, lahke, hoolas, usin, mõõdutundeline, üllas, end valitsev, siivas, väljas käib korralikult tšadooriga kaetuna, tänaval hoiab pilgu alati maas ning muudkui punastab.““
„Meesteta naised“ on väga kultuurispetsiifiline lugu, ent peegeldab sellele vaatamata laiemalt naise positsiooni patriarhaalses ühiskonnas. Tasapisi joonistub pilt suletud ühiskonnast, kus naisel ei pruugi olla mingeid õigusi, isegi mitte oma pere keskel. Naise elu saadab pidev võimuvõitlus: vahel on kaalukausil võimuhaaramine, teinekord elementaarse vabaduse säilitamine. Sealjuures peetakse võitlust vahepeal nii diskreetselt, et seda näevad ja tajuvad vaid asjaosalised ise.
Romaanis on esil religiooni silmakirjalikkus: autori silmis on religioon ennekõike võimuinstrument. Üks romaani ja ühtlasi islamiühiskonna keskseid termineid on neitsilikkus, ainult et autor mõtestab seda teisiti. Selle teksti järgi on neitsilikkus vaid konstruktsioon, millele annab tähenduse ühiskond. Parsipur osutab peene huumoriga neitsilikkuse müütidele, mis Iraani naisi ümbritsevad. Need müüdid käivad just naiste ja nende keha kohta, naised on jäetud iseenda suhtes otsekui pimedusse: „Munes mõtles sellest, et kahekümne kaheksa aasta jooksul aknast aeda vaadates oli ta süütust ikka eesriideks pidanud. [—] Nüüdseks aga oli tal möödunud kaks ööd ja kolm päeva teadasaamisest, et tegu pole teps mitte eesriide, vaid hoopis kitsa avausega!“ Kui teadmise kaudu saabub rahu, saab naine tugevaks (järjekordne lihtne metafoor, ometi nii eluline).
Need lood võivad juhtuda kus tahes
Kui islamikriitika kõrvale jätta, on „Meesteta naised“ hõlpsasti üle kantav igasse ühiskonda, see on väga feministlikult loetav romaan. Laiemalt on see lugu rõhumisest: mees rõhub oma naist, vend õde või poeg oma ema. Vahet ei ole, kas ettekäändeks tuuakse usk, kombed või naabri arvamus. „Meesteta naised“ on universaalne teos, sest naiste vihkamine on omane ka läänele. Ka meie naistele ei ole võõras lähisuhtevägivald, kuidas ühiskonnas sellesse ka ei suhtutaks. Parsipuri loo eripärana kannustab ja toetab vägivalda aga ametlik võim, mis seab naise mehest sõltuvusse. Selles plaanis on mul raske nõustuda tõlkija Üllar Petersoni väitega raamatu muidu huvitavas ja põhjalikus järelsõnas, et Iraani puhul on esindatud feministlik kirjandus selle algses tähenduses: ei tegeleta pseudoprobleemide ja kunstlike konfliktidega (midagi niisugust saab väita vaid meie naiste probleeme tõeliselt hoomamata).
Tuttav on ka lugu abielupaarist, kus mees oma võimu nautides naist emotsionaalselt piinab ja alandab, sest tajub naise igavest emotsionaalset kättesaamatust iseendale (siingi on autor andnud mehe perspektiivi edasi hirmutava veenvusega). Sellega kaasneb naise usaldamatus mehe vastu, see saab mehele ka saatuslikuks. Samamoodi on üldinimlikud teose teisedki elemendid, kas või inimesed ise oma obsessiiv-kompulsiivse käitumisega, mis seguneb märkamatult ebausuga, elagu nad Iraanis või Eestis. Kogu oma kultuurispetsiifilisuse juures ei ole Parsipuri Iraan siiski suletud süsteem. Iraan on alati olnud sümbioosis läänemaailmaga, selle kultuuriga, nii šahhi kui ka ajatollade ajal ning loomulikult tänapäevalgi. Autor ise elab pärast mitmeid vahistamisi kodumaal nüüd hoopis USAs.
Aga lõpuks on autor oma teksti valitseja ning seda, mis ei ole võimalik päris elus, saab ta teha raamatukaante vahel. Ta jätab naistele valiku kas olla ohver või ellujääja ning näitab meestele koha kätte: tögab ja naeruvääristab neid ning karistab kurjuse eest peaaegu elegantse juhuslikkusega. Eks seda kõike võimaldabki autorile valitud žanr, kus mees võib naise kas või mitu korda ära tappa, ent too naaseb veelgi tugevama. Kuigi seegi ei pruugi tähendada happy end’i ja kokkuvõttes ei anna romaan ka ühtegi otsest hinnangut. „Nende vahel on kõik korras, külmust pole, kuid mitte ka soojust,“ nagu märgib autor.
Enne 1979. aasta sündmusi ei erinenud Iraan vähemalt oma keskustes sugugi nii väga lääneriikidest ning veel sajandivahetuse paikugi lootsid paljud noored iraanlased, et asjad muutuvad. Nüüd, veel 20 aastat edasi, näeme, et muutunud ei ole midagi. Vastupidi, mullu šokeeris kogu maailma, kui vägivaldselt kohtleb sealne kombluspolitsei naisi: möödunud septembris tapetud Mahsa Amini saatus sümboliseerib paraku väga paljude naiste kannatusi.
Iraanlaste auks tuleb öelda, et ehkki lääne meedias on Iraani sündmustest juttu võrdlemisi vähe, ei ole nad ise jätnud toimuvale reageerimata ja on läinud tänavale. On ju Iraani noored, kes tegutsevad nagu meiegi palju aega internetis, üha enam irdunud inimvaenulikust ja keskaegsena mõjuvast usujuhtide retoorikast. Parsipuri romaanis, olgugi et see on varsti pool sajandit vana, kirjeldatakse seda õudust, mis praegugi Iraanis valitseb.
Ja lõpetuseks: raamatut lugedes uurisin ka paarilt Iraanis elavalt sõbrannalt, mida nemad sellest tekstist arvavad. Selgus, et raamat tõepoolest kõnetab ka naisi autori kodumaal. „See raamat ei ole maskuliinsuse domineerimisest, vaid naiste usu kaotamisest,“ leiab mu muusikust sõbranna. Ja lisab: „Iraani inimestel napib vastastikust armastust, austust ja tänu. Ja sellest see raamat mu arust ongi: revolutsiooni järel avastasid paljud naised, et kuigi neil on mees, pole ei armastust ega austust. Ning sel juhul on parem olla juba ilma meheta.“