Ma tean, et sellele on mitu vastuväidet. Valimised on suur võimalus mõjutada seda, kuidas elu edasi läheb. Hm? Võimust ilma jäänud ei mõjuta midagi. Neist sõidetakse teerulliga üle juba kakskümmend aastat. Võimule saanud teevad seda, mida nad tahavad. Kindlasti on selle hulgas ka midagi lubatust, kui see neile kuidagi kasulikuks osutub. Aga üldiselt ei ole sel, mida nad lubasid, erilist tähtsust. Valimine on meie püha kohus riigi ees! Midagi sellist kirjutas hiljuti Ain Kaalep. Kunagi lugesin ma sellesarnast juttu president Ilvese sulest, mille juurde käis idee, et sellel, kes pole valimas käinud, pole õigust hiljem Eesti asjade kohta sõna võtta. Kahjuks algab see loogika minu jaoks poolelt teelt. Esimene valik on ikka ja alati: minna või mitte minna. Ka minemata jätmine on oma seisukohtade väljendus. Ja seni, kuni mul on selleks võimalus, kavatsen ma seda ka kasutada.
Need on ju kohalikud asjad ja kandidaadid, see pole räpane riigipoliitika! Hm? Jätame selle, kuidas kedagi kuhugi sisse kirjutatakse. Asjal on hullemaid külgi. Kunagi kirjutas vist Günther Grass saksa immigrandiprobleemi kohta lihtsa, aga geniaalse lause: tahtsime tööjõudu, aga saime inimesed. Eesti valimiste põhiprobleem on sama tõugu: valisid inimese, aga said partei. Aga eesti poliitika suurim probleem on minu meelest nimelt inimeste ja programmide kohati lausa vastupidise märgiga väärtus. On mõnigi partei, kelle programm on mulle täitsa vastuvõetav, aga ma ei kavatse kunagi nende poolt hääletada, sest inimesed, kes peavad seda ellu viima, on mu … noh jätame sõnad ära.
Ja teiselt poolt on mõnigi sümpaatne, eetiline inimene, keda ma valiks, aga tema partei viib ellu poliitikat, mis on mulle täitsa vastuvõtmatu. Aga olgu. Kindlasti on hulk inimesi, kes ei taha jätta valimata. Ja neile on üleskutse number kaks: Kui tõesti ei suuda valimata jätta, siis ära vali peibutusparte. Parte on kahte liiki. Üks liik on pealekleebitud parteilogodega prominendid, kellest kirjutas teisipäevane Õhtuleht. Ja kes räägivad, nagu Erkki Nool, kui kole see pardi roll on, aga tuleb kaasa mängida, kui teised ka sama teevad. Piinlik on selliseid jutte kenade inimeste sulest lugeda. Olge siis vähemalt ausad ja öelge, et partei käsk on vanem kui südametunnistus. Aga kui südametunnistus tõesti olemas on, siis minge minema parteist.
Teine liik parte on partei juhtkujud, kes ei kavatse kunagi kohalikus volikogus tööle hakata. Nende suhtumist näitas sellesama Õhtulehe küsitlus, kus küsimusele töölehakkamise kohta volikogus vastasid eeskätt need, kes ei kandideeri, ja need, kes kandideerivad linnapeaks või volikogu esimeheks. Ülejäänud olid vait või ajasid pläma. Need pardid on palju ohtlikumad kui prominendid. Ma olen sada protsenti sama meelt Rein Taagepera öelduga esmaspäevases Postimehes. Partei juht, kelle häälte armust kohalikud on volikogusse saanud, suhtub neisse kergesti nagu teenritesse. Ja hea teener täidab ka neid käske, mida ta loeb välja isanda silmadest.
PS Kas pole siis lootust, et midagi muutub? Ligi 20 aastat valimisi Eesti Vabariigis ei ole minusse küll enam seda usku jätnud. Parteidel on vaid harva huvi millegi muu vastu kui võim. Reformi- ja Keskerakonnal pole enam ideoloogiat olemaski. Ja suur kogus ausaid kohalikke inimesi astub jälle parteisse nagu stagnaajal, kuna teisiti ei saa. Hea on see, et nüüd saab parteid valida. Halb aga see, et see vabadus on suuresti näiline asi. Tegelikult on ikka ainult üks valik: see, kes on võimul. Aga erinevalt nõukaajast võib juhtuda, et võim vahetub ja siis tuleks vahetada ka parteid. Ja nii võitlevad need inimesed hambad ristis selle eest, et võim jääks samaks.