Pärdi päevad 2. – 11. IX Tallinnas ja mujal Eestis, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.

Pärast muusikafestivalidest pungil suve ning enne uut kontserdi- ja teatrihooaega saab septembri alguses Pärdi päevadel ajal korraks peatuda lasta, pilgu enesesse pöörata ja end argiselt ümber häälestada. Õhtust õhtusse koguneb kirikutäis publikut, et end püha vaikuse lainele sättida. Festival on settinud ja heas mõttes tavaliseks saanud, enam ei vapusta üle Vabaduse väljaku looklev järjekord ega ka see, et igal õhtul on kirik pilgeni kuulajaid täis, et keskendunult sissepoole vaatavat muusikat kuulata.

Sel korral pakuti kuulajatele kodumaiste interpreetide esituses kuut kava, kuulama jõudsin neist viit. Kuigi ka varasematel festivalidel on peale Pärdi muusika kõlanud teiste heliloojate teosed, siis sel korral oli Arvo Pärdi looming rõhutatult asetatud teiste heliloojatega dialoogi. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) kavas kõlas peale Pärdi teoste Camille Saint-Saënsi, Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) keelpilliorkestri kavas Veljo Tormise, Tallinna Kammerorkestri (TKO) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) kavas Tõnu Kõrvitsa, Collegium Musicale kavas Erkki-Sven Tüüri ja Vox Clamantise kavas David Langi looming. Traditsiooniline sünnipäevakontsert 11. septembril oli vaid Arvo Pärdi muusika päralt. Peegeldan mind enim paelunud hetki Tallinna Jaani ja Viimsi Püha Jaakobi kirikus.

Festivali avakontsert on viimastel aastatel olnud traditsiooniliselt ERSO ja Tõnu Kaljuste päralt. Sel korral oli kavas kaks kolmandat sümfooniat: üks Arvo Pärdi, teine Camille Saint-Saënsi oma. Viimast tuntakse ka orelisümfooniana, orelil musitseeris Aleksanteri Wallius Soomest. Tallinna Jaani kirik teeb sümfooniaorkestri kontserdipaigana akustika ja järelkaja tõttu ettevaatlikuks. Ent tänavu olid valitud teosed, mis sobisid oma olemuselt ja akustikalt kirikusse nagu valatult. Mõlemad sümfooniad kõlavad suursuguselt ja pidulikult, meele­olule aitab kaasa see, et teostes on mõjukas osa (madalatel) vask- ja löökpillidel. ERSO „vased“ ja löökpillid mängisid festivali säravalt ja pidulikult avatuks.

Üheks ilusamaks elamuseks kujunes Vox Clamantise kontsert „Ja ma kuulsin hääle …“ Oleviste kirikus (10. IX). Kontserdi telje moodustas Ameerika helilooja David Langi eelmisel aastal kokku pandud tsükkel „Song of Songs“, mis koosneb viiest varem loodud ja piibli ülemlaulu tekstist inspireeritud laulust eri solistikoosseisudele, koorile ning kolmele pillile. Pille mängisid Voxi ridades laulvad instrumentalistid Kristjan Kannukene (vioola) ja Anto Õnnis (löökpillid) ning Johannes Sarapuu (tšello). David Langi helikeele hüpnootilisus haaras kuulajad oma lummusesse alates esimesest kõlanud noodist kuni viimaseni. Minimalistlikust helikeelest mõjutatud teosed jutustavad muusika ja teksti kaudu armastuse füüsilisest kogemusest ning sügavast ja piiritust usust jumalasse. Meelelise naudingu kirjeldused kõlasid kohati erootiliseltki. Oleviste kõrged võlvid lubasid helidel lennelda, andsid tuge kandumisel ja arenemisel ning kujundasid õhulise atmosfääri, mis lubas publikul sügavalt hingata ja suhet kõlavaga tunnetada. Vox Clamantise vokaalne kvaliteet ja selgelt äratuntavat kõlakirja iseloomustab säravus ja klaarus, sel kontserdil armastusest lauldes tuli esile ka haprus, intiimsus ja soojus. Langi tsükli osade vahele oli pikitud kolm Arvo Pärdi a cappella teost „O Holy Father Nich­olas“ („Oo, püha Nikolaus“), „Zwei Beter“ („Kaks palvetajat“) ja kontserdi nimilugu „Ja ma kuulsin hääle …“ ning teiseks lisapalaks esitatud „Drei Hirtenkinder aus Fátima“ („Kolm karjuslast Fátimast“). Kaht loojat ühendab helikeele näiline lihtsus, vaikuse pinge ning religioossed tekstid. See lõi kontserdist ebamaiselt mõjuva terviku. Nähtavasti oleksingi end koos helidega kirikuvõlvide vahele hõljuma unustanud, kui Oleviste kirikupingi kõvadus poleks mind aeg-ajalt maiste tunnete juurde toonud.

Tänavusel festivalil sai peale kodumaise Pärdi-interpreetide tavapärase raskekahurväe kuulda ka noorema põlvkonna muusikuid VHK keelpilliorkestrist, neid juhatas Rasmus Puur ning solist oli Hans Christian Aavik. Läksin kontserdile väga suure ja rõõmsa ootusega. See, milliseks Rasmus Puur oma aktiivse tegutsemise ja ambitsiooniga on VHK keelpilliorkestri kujundanud, on pöörane saavutus ja väärib tunnustust. Noorte korralik mängutase ja huvitavad kavad on kooliorkestri teinud meie muusikaelus arvestatavaks ja nähtavaks. Seda kinnitab ka kutse esineda Pärdi päevadel kõrvuti profikollektiividega.

4. septembril Viimsi Püha Jaakobi kirikus antud kontserdil oli õhus festivalile ebatavalist nooruslikku ja kohati tahumatut energiat. Kõrvuti Pärdi muusikaga kõlas Veljo Tormise looming ning kuigi Nargenfestivalil on mõlemal heliloojal keskne koht, siis nende ühte kavva kokkutoomine mõjus värskendavalt. Möödunud aastal andis VHK keelpilliorkester välja albumi Tormise vokaalteoste seadetega, need olid tänu sellele ka mõnusamalt sisse mängitud. Olemata suur seadete fänn (eriti Tormise tekstil põhineva loomingu puhul), pean tunnustama, et Rasmus Puuri ja Tõnis Kõrvitsa seaded on siiski väga õnnestunud. Olles ise enamikku Tormise teostest laulnud, jooksid minu peas laulutekstide subtiitrid, millele kõlav keelpilliorkestri seade andis toredaid lisanüansse. Iseäranis piltlikku äratundmist pakkus „Raua needmine“ Hans Christian Aaviku viiulisoologa.

Pärdi keelpilliteostes jäi puudu pikast mõtteliinist ja kandvast vaikusest, aga selle võib noorusele andeks anda. Kohati kompenseeriti seda kiirema tempoga (näiteks kepsakas tempo teoses „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“). Kontserdi kõrghetkeks kujunes Arvo Pärdi „Fratres“, mille soolopartii Hans Christian Aaviku esituses oli tundlik, detaili­täpne ja põhjani mõttetihe. Üks ilusamaid, mida kuulnud olen! Kergel sammul läbi kiriku kõndides esitas Aavik veel Pärdi tantsulise miniatuuri „Estländer“ sooloviiulile, samuti soolopartii Tormise „Sinikka laulu“ seades.

Kuna Arvo Pärdi loomingu tähele­panuväärne osa on loodud kammerkoorile ja keelpilliorkestrile, siis on TKO ja EFK ühiskontserdid läbinud festivali katkematu joonena ajast aega. Sel korral oli nende kanda kaks kava.

6. septembril kõlas Risto Joosti dirigeerimisel kava, kus side Arvo Pärdi loominguga loodi vokaalteosega „Ja ma kuulsin hääle …“, edasi kõlas Tõnu Kõrvitsa Doris Kareva tekstile loodud suurteos „Tiibade hääl“ solistidele, koorile ja keelpilliorkestrile. „Tiibade hääl“ on kolmas osa Kõrvitsa vokaalinstrumentaalsest triloogiast, kuhu kuuluvad veel „Lageda laulud“ ning „Sei la luce e il mattino“ („Sina oled valgus ja hommik“). Armastusest ja unistustest rääkiva „Tiibade hääle“ seekordsest esitusest toon välja solistid – metsosoprani Marianne Pärna ja vioolamängija Laur Eensalu –, kelle meeldejäävad soolod kõnetasid oma lihtsuse ja soojusega. Kui teose muusikaline külg oli peensusteni viimistletud – sama koosseis tõi teose pooleteise aasta eest esiettekandele ning sel aastal ilmus sellest ka plaat –, siis lauldavast tekstist oli kavaleheta kohati raske aru saada.

Festival lõppes sama võimsalt, kui oli alanudki. Arvo Pärdi sünnipäevakontserdi (11. IX) lisaloona kõlas „Cantique des degrés“ („Ülemlaul kõrgeimas astmes“) oreli, orkestri ja koori esituses. Originaalis on teos kirjutatud sümfooniaorkestrile ja segakoorile, aga kuna festivali lõppkontserdil puhkpille laval polnud, olid nende partiid jaotatud löökpillidele (Vambola Krigul, Rein Roos), harfile (Eda Peäske) ja orelile (Kadri Toomoja). Teose lõpus lõi Jaani kiriku orel oma registrid võimsalt valla ning see ootamatu seade tõi kuulates naeratuse näole.

Kontserdil kõlasid teosed oktoobri lõpus ilmuvalt autoriplaadilt „Tractus“, millel kõlavad EFK ja TKO esituses Pärdi seni salvestamata teosed või teoste uuemad versioonid. Kolm teost on saanud teiste seadjate käe läbi uue kuue. Kui teose „Littlemore Tractus“ seade Tõnu Kaljustelt ning teose „Vater unser“ („Meie isa“) seade Tõnu Kõrvitsalt tekitasid küsimärke – kas seaded ikka on õigustatud, s.t paremad kui helilooja enda mitmed versioonid? –, siis „L’abbé Agathon“ („Isa Agathon“) Tõnu Kõrvitsa seades oli veenev. Legendi pidalitõbisest ja isa Agathonist esitas Maria Listra lihtsalt, jutustuse põhilistes kohtades ka dramaatilisust lisades. Suuresti instrumentaalne kava TKO võrratus esituses, kus EFK kanda oli vaid kontserdi algus ja lõpp, jättis hinge helge ja kerge tunde. Täpselt sellise, nagu Pärdi päevadelt peabki hinge jääma.