Vajadus kohaneda tuletab pidevalt meelde elu kõige muutumatumat omadust – muutlikkust. Miski ei jää samaks, miski pole kindel. Lapsepõlves on kohanemine paratamatu: mida rohkem sõltud ümbritsevast, seda vähem on võimalust vastanduda. Noore täiskasvanuna võib-olla ei tahakski nii tihti enam kohanduda, aga nüüd tundub see arukas – et midagi saavutada, ennast kehtestada. Paindlikkus ja kohanemisvõime on edu saavutamiseks tihtipeale vajalikumad kui anne ja professionaalsus.  

Kohanemise iluni jõudmine võib võtta aega ning tihtipeale selleni ei jõutagi. Ilus kohanemine kätkeb suurt annust usaldust ja oma egost loobumist. Kui see õnnestub, võib auhind olla väga magus ja ilus. Ning ka sellest peab olema valmis loobuma ja kohanema vajaduse korral uuesti.  

Kõigega ei saagi kohaneda. Kole kohanemine on üks kole asi, sellest peaks katsuma hoiduda. Nägin viimasel aastal palju inimesi, kes ei kohanenud piirangutega. Ja nad kohanesid selle asemel uue töö- ja elukohaga, uue suhtlusringkonnaga. Need olid väga ilusad kohandumised! Millessegi-kellessegi kinnistumine on vist üks ohtlikumaid asju üldse. 

Kõige ilusam kohandumine on kohandumine iseendaga. Kui see õnnestub, on see väga ilus vaadata ning veelgi ilusam kohandujal endal tunda. Oma mõtete ja tunnetega leppimine, enda aktsepteerimine ja tunnustamine, enda muutumistes ilu nägemine, elu nautimine kõigis tema ilmingutes – see on midagi väga ilusat. Teine variant on kohanduda sellega, et oled lootusetult kohanemisvõimetu ning astuda ikka ja jälle samasse ämbrisse. Ka see võib olla väga ilus. Just sellistel hetkedel tunnetad tõeliselt elu ja iseennast. Elu võib luua olukordi, kus keha kangestub ja aju ei tööta, kus oled täiesti läbi kukkunud, kus ümbritsev on nii suur ja võimas, et matab hinge. Sellest võib saada elu ilusaim hetk – kui mitte kohe, siis tagantjärele.