Et kunsti esitamise viis peegeldab ekspositsiooni loomise aega ja kohta, on kulunud tõde. Samavõrd levinud, vähemalt teoreetikute seas, on ettekujutus muuseumist kui võimukast institutsionaalsest monstrumist, mille tegevust ja otsustusi käsitletakse ohtlike võimuaktidena. Muuseume süüdistatakse nii selles, et nad pole piisavalt demokraatlikud, kui ka selles, et nad mõtlevad liiga palju meelelahutusele. Tõsi, näitus kõige laiemas tähenduses on muuseumi kui institutsiooni kõneakt, mille toon on tihtipeale soovitust jõulisem, sest see toimub keset tähistamismüra. Muuseum osaleb ühiskonna kõnelustes ja toimingutes (sh linna arhitektuuri-, massimeedia info vahetamise, (kunstiajaloolise) harimise jpt diskurssides). Muutuvate ühiskondlike tingimuste ja vaatajaskonna tõttu on muuseum sunnitud jätkuvalt mõtlema ka oma rolli üle kultuuritööstuses ja kommunikatsiooniäris (EKMi külastas 2005. aastal üle 220 000 inimese), kohandama esitusstrateegiat.

Kumu näituste loomise käigus põimus teadmine muuseumist kui ühiskondlike protsesside, mentaliteedinihete ja kunsti pidevalt muutuvate sõnumite-väljendusvahendite tõlgendajast kujutelmaga ekspositsioonist kui ideede ja inimeste kohtumispaigast. Traditsioonide ja ajakajalisuse, püsivuse ja liikumise ühendamine, loominguliste energiate muuseumisse toomine ja nende provotseerimine, ühiskondlikesse protsessidesse sekkumine kui Kumu toimimisalused tõid vaimusilma püsiekspositsiooni tähendusteküllase muutuva keskkonnana. Just püsiekspositsiooni abil saavutatakse kõige järjekindlamalt muuseumi näitusetegevuse olulisim siht – mõjuda ja mõjutada.

Maailma kunstimuuseumide näitusepraktikas on katsetatud mitmeid ekspositsioonivälja korrastamise viise. Väljapanekuid on üles ehitatud temaatiliselt, kunstnike elu- ja loomelugude keskselt, kronoloogiliselt, kujundite rännakut järgides, kunsti rahvuslikkust või rahvusvahelisi sidemeid rõhutades, dokumentaaljutustuse, melodraama või ajalootunnina. Me võime täielikult usaldada kunstiteoses peituvat jõudu elu- ja kunstinähtusi seostada, aga võime vaatajale “ette kirjutada” kõige otstarbekama liikumismarsruudi ja peita väljapanekusse loetavaid sõnumeid. Vanema klassika ekspositsioonis on kasutatud just viimast esitusviisi, sest ruumide paigutus eeldas lineaarset liikumist, 15aastane katkestus kunstiklassika püsival näitamisel eeldas loogilist ja hõlpsasti loetavat eksponeerimissüsteemi. Kronoloogilist telge katkestavad vanema klassika ekspositsioonis teemad, mille sõnastamises peegeldub ekspositsiooni kontseptuaalne sisu. Soov juhtida ajaloo ja tegelikkuse avastamisele kunsti kaudu inspireeris teemad, mis annavad võimaluse kõnelda ühtaegu nii kunstiprotsessidest kui mentaliteedinihetest. Kunstiteos jutustab autorist, värvidest ja kompositsioonist, aga ka paljust muust, ta on omavahel seostuvate tähenduste keskpunkt.

Nagu muuseumidel kombeks, toetutakse püsiekspositsioonide puhul (võetagu seda sõna tehnilise, ühele esituse formaadile, mitte kestusele osutava terminina) oma kogudele. Kuraator teeb ekspositsiooni korraldades sellest oma valiku, avab tähendusi, kuid ta ei esita ega saagi esitada lõplikult kinnistatud tõdesid. Ideed sünnivad ja muutuvad kunstiteostega suhtlemise käigus, vaataja enda aktiivsuse tulemusel. Nagu kinnitavad uurimused tullakse muuseumisse oma ideede ja kogemustega, ekspositsioonis liikuja suudab mitte üksnes esitatud lugusid jälgida, vaid ka oma lugusid konstrueerida. Külastajad soovivad väljapanekult seda, et oleks võimalik kujundada enda ja eksponeeritava kunsti vahele ruumi, kus on võimalik mõistlik väitlus või arutelu. Liiga lähedal olemine tähendaks objektidega identifitseerumist, liiga kaugel olemine aga pelka vuajerismi, empaatia puudumist eksponeeritavate objektide suhtes. Seega tuleks ekspositsioonimaterjalil lasta kõnelda selle valjuse ja selgusega, mis on piisav selleks, et õppida ja nautida tähenduste demokraatlikult esitatud vorme. Kirjeldatud välja loomine ja sellel tegutsemine on muuseumiprofessionaalide olulisemaid ülesandeid. Ekspositsioonid on veenmisaktid, mis ei toetu mingile väljaspool seda eksisteerivale sõltumatule tõele, suhtlussituatsioon ei ole kunagi lõpetatud asi, vaid avatud muutusteks ja uute väärtuste konstrueerimiseks. Eksponeerimine on alati kriisiseisundis, enesekonstrueerimine rahvuse, ajalooliste tingimuste, sotsiaalsete gruppide jne tasandil ei lõpe kunagi.

Esitamise meetodeid kasutades on võimalik kaasa rääkida üha heterogeensemaks muutuvas maailmas, nii rakendatakse “muuseumivõimu” demokraatlikul viisil. Ainus, mida tuleks vältida, on kunstiteose neutraliseerimine. Kunstiteos võib surra aktsepteerimise, mitte selle vaidlustamise ja hülgamise läbi.

Klassika ekspositsiooni kui mõjutamiskeskkonna loomisel mängivad oma osa ekspositsiooni kujundusvõtted. Selles mõttes on ekspositsioon tekst, mille kulgu juhitakse katkestuste, pauside, tagasipöördumistega. Luuakse suhete võrk, kus eelmise loo lõpp oleks järgmise loo algus, kasutatakse ära kunstiteose autonoomia, tema jõud asju ja ideid ühendada ja põimida, ilma et need üksteist redutseeriksid. Ruumide proportsioonid, järgnevus ja seinte värv mõjutab tugevasti teostest kujunevat muljet. Kumu valge kuup on ideaalne keskkond ajaliselt kokkusurutud modernismiperioodi kunsti jaoks, kuid ei lase vanema klassika kaht sajandit hõlmavas ekspositsioonis selgelt esile tõsta suuri mentaliteedi- ja stiilimurranguid. Lõpuks peegelduvad ekspositsioonis ka kunstiteaduses toimunud muutused. Eesti vanema kunstiklassika üheks mõõdupuuks on tõepoolest kaua peetud (raskesti määratletavat) rahvuslikkust, mille abil liigendati kunsti arenguperioode (rahvusliku kunsti sünd) ning loodi rahvusromantilisi kunstnikumüüte. Rahvuslikkuse printsiip lahutas kunstiajaloolaste teadvuses Eestis loodud vaieldamatutes mõjuseostes kunstiproduktsiooni eesti ja baltisaksa arenguliiniks ning selle rõhutamisest kujunes nõukogude ajal meelsuseavaldus, mis lükkas edasi siinse kunstiruumi kui terviku süsteemse analüüsi. Mida rohkem on õpitud kunstinähtusi vaatlema kunstiprotsessi kui terviku foonil, arvestama selle mitmekihilisuse ja läbipõimitusega, seda järjekindlamalt on hakatud loobuma hierarhiatest ja kunstiilmingute vastandamisest. Eestis elanud ja töötanud kunstnike looming on paratamatult seotud paiksusetundega, mis kujuneb kindla koha looduse, lugude, mõtete, kogemuste ja tähenduste võrgustikus, omamoodi saatuseühtsuses. See on kogemuslik lähedus, mille puhul rahvuslikud erinevused kaotavad oma tähtsuse. Eesti sajandeid erinevate võimusuhetega määratletud-jagatud geograafilist, poliitilist ja kultuuriruumi liitva nn maiskondlikkuse idee pole end ammendanud, sellele toetuv üks võimalikest kunstilugudest veel lõpuni kirjutatud. Mitmuslikkus, sh stiililine pluralism, eesti kunsti üks kammertoone, on keerulise ajalooga ääremaade kunsti, aga ka kuraatorite needus ja õnn.