Looduse ja kultuuri metafoorid leiavad väljenduse meie igapäevapraktikas, sealhulgas pärandi kontseptsioonis, sellega seotud institutsioonides ja tegevuses. Inimene kui bioloogiline olend on lahutamatu loodusest, tehnikast ja kultuurist. Kõik need on vajalikud, et olla inimene selle terviklikus ja täielikus mõttes. Kuidas aga sellist filosoofilist tõdemust ellu rakendada – laiemas plaanis kergitab see küsimuse, mis on ühist objektidel ja elusolenditel, kas see ühisosa on olemas ja kas sellel on ka mingit praktilist tähtsust.

Pärandikäsitluse kujunemine

Looduskaitse ja kultuuripärand on kaks valdkonda, kus toimub maailma väga ilmekas diskursiivne jaotamine kindlateks osadeks. Kummagi tegevussuuna vaated pärandile lahknevad erineva erialalise tausta tõttu. Mõistete tähendused sõltuvad sellest, kas me vaatleme neid loodusteaduste või humanitaaria ja sotsiaalteaduste poolsest küljest, Kenneth Olwigi sõnutsi: „Loodusteadustest mõjutatud diskursustes on kultuur looduse pärandiks, samal ajal kui nendes, mis tulenevad humanitaariast või sotsiaalteadustest, määratletakse loodus sotsiaal-kultuuriliselt.“¹

Nii looduskaitse kui ka kultuuripärandi säilitamise eesmärk on teatud objektide, paikade ja protsesside kindlal viisil haldamine. Neile on iseloomulik see, et ei tegelda mitte kõikide loodusobjektide või kultuurinähtustega, vaid nende hulgast valitakse välja teatud hulk ning seejärel püütakse neid säilitada. Säilitamine tänapäevases tähenduses on püüe juhtida objektide ja nähtustega toimuvaid protsesse nii, et selle käigus säiliksid need väärtused, mille alusel on antud objektid välja valitud. Kirjeldades looduskaitset ja kultuuripärandi säilitamist nii üldisel tasemel on näha, et tegelikult ainsaks erinevuseks nende kahe vahel ongi eristus, mis baseerub maailma jaotamisel looduseks ja kultuuriks.

Tänapäevane kultuuripärandi käsitlus hakkas arenema XVIII sajandi lõpus, looduskaitse XIX sajandi alguses, mõlemad valdkonnad kujunesid välja XIX sajandi jooksul. Traditsiooniline looduskaitse tähendas ennekõike ürglooduse kaitset inimese tegevuse eest. Ürglooduse kajastusteks olid oma ilu ja võimsuse poolest inimest hämmastavad objektid. Algselt tähendas see üksikute loodusobjektide kaitset, seda eriti Euroopas. Kaitse alla võeti mitmesuguseid loodusobjekte – silmapaistvaid puid, salusid, rändrahne, haruldasi taime- ja loomaliike, unikaalseid ja kauneid maastikuvorme, nt mäed, astangud, allikad, koopad, kosed. Ameerikas keskenduti metsiku looduse (wilderness) ja selle ilu säilitamisele. Peamised ettevõtmised looduse kaitsel seisnesid põllumajandusest kahjustatud maade metsastamises, et taastada taimkate ja takistada pinnase erosiooni ning luua metsikut loodust säilitavaid looduskaitsealasid (rahvusparke). Hiljem hakati loodusobjektide kaitselt üha enam üle minema elupaikade, kasvukohtade ja ökosüsteemide kaitsele. Tänapäevane looduskaitse ühendab elupaikade, koosluste, liikide ja maastike kaitse terviklikuks looduse mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitseks.

Kultuuripärandina tänapäevases mõttes hakati ehitisi, kunstiteoseid ja muid silmapaistvaid inimese loodud objekte käsitlema alates XVIII sajandi lõpust. Lõplikult kujunes pärandikäsitlus välja XIX sajandil Euroopas, ennekõike Saksamaal, Suurbritannias ja Prantsusmaal, aga ka Põhja-Ameerikas. Pärandikäsitus oli väga tihedalt seotud rahvuste ja rahvusriikide kujunemisega, kuna pärandil oli oluline roll riikide ja rahvuste identiteedi kindlustamisel ja ühtlustamisel.

Kuigi looduskaitse ja kultuuripärandi säilitamine tegelesid erinevate objektidega, esines siiski nendevahelisi kattumisi juba alates mõlema valdkonna formeerumisest. 1819. aastal kasutas saksa teadlane Alexander von Humboldt, kirjutades vanadest suurtest puudest, loodusmälestise (Naturdenkmal, monuments de la nature) mõistet. Loodusmälestiste määratlemine oli lahutamatu kultuurist ja kultuuripärandist. Saksamaal levinud ideed põhjamaa loodusest kui kultuuripärandi alusest olid omalaadseks pöördpildiks lõunamaade kultuurist. Kui Roomas olid marmorist ehitised, siis Põhja-Euroopas olid jällegi looduslikud monumendid hiiglaslike kivirahnude ja võimsate põlispuude näol. Paljud Põhja-Euroopa kultuurimälestised, näiteks kivikuhilad, ruunikivid või megaliidid, on väga sarnased muude loodusobjektidega, nende vahel puudub selge eraldusjoon võrreldes näiteks ehitiste või kunstiteostega.

Ühtne pärandihaldussüsteem

Hoolimata sellest, et looduskaitse ja kultuuripärandi sarnasusest ning nende valdkondade ühisosa rõhutamisest on palju räägitud ja kirjutatud, on tulemuseks pigemini olnud nende valdkondade tugevam piiritlemine ja püüded teineteist hõlmata. Minu arvates tuleks, selle asemel et proovida hõlmata kultuuripärandit looduspärandi alla või vastupidi, ühendada need kontseptsioonid pärandi ühismõiste alla. Selle kaudu oleks võimalik säilitada mõlema pärandiliigi omapära, kuid ühtlasi koondada nende haldamine ühisesse valdkonda. Mis siis eristab looduskaitseobjekte ja kultuuripärandit? Peamiseks erinevuseks on ikkagi paljukirutud ja samal ajal meie mõtlemist ja praktilist tegevust suunav looduse ja kultuuri eristus, mille pärandiga seotud filosoofilisi taustu on hästi avanud näiteks David Lowenthal.²

Senised püüded ühendada looduskaitset ja kultuuripärandi säilitamist viitavad selle, et ühiseks kontseptuaalseks aluseks ei saa võtta konkreetseid objekte või nähtusi. Selline lähenemine viib ikkagi, vaatamata kõikidele trikkidele, tagasi looduse ja kultuuri eristuse juurde ning ühe poole paratamatule domineerimisele.

Järgnevalt pakun välja mõned kontseptuaalsed põhimõtted, millele tuginedes on võimalik luua pärandihaldussüsteem, mis haarab nii loodusobjekte kui ka kultuuripärandit. Looduse ja kultuuri koos käsitlemine peaks tuginema väärtustel, mitte objektidel või nähtustel endil. Võib lõputult tõestada, kuidas näiteks maastik, loodus ja vaimne kultuuripärand on üksteisega lahutamatult seotud, aga see ei vii praktiliste haldusotsustusteni. Oluline on püüda välja tuua need väärtused, mida me soovime manifesteerida ja säilitada, sõltumata sellest, millistes konkreetsetes objektides või nähtustes need väärtused parajasti kajastuvad.

See, et inimesed omistavad pärandiväärtusi nii loodus- kui ka kultuuriobjektidele, ei tähenda, et pärand on suvaliselt konstrueeritud nähtus, millega me võime ükskõik kuidas toimetada. Järgmine oluline aspekt, mida tuleb pärandi haldamisel väärtuste kõrval arvesse võtta, on pärandi materiaalsus. Igasugune pärand esineb alati materiaalsel kujul. See on ilmne loodusobjektide ja materiaalse kultuuripärandi korral, aga ka vaimne kultuuripärand eeldab vähemalt inimeste olemasolu. Pärandi materiaalsus tähendab seda, et pärand on alati seotud teiste materiaalsete objektidega, moodustades Latouri terminoloogiat kasutades toimijavõrgustikke. Nii nagu elusolendid on haaratud ökoloogilistesse süsteemidesse, säilitades oma iseduse ka ilma inimeseta, nii on näiteks hoone samuti seotud nii inimlike kui ka looduslike toimijatega. Täpselt samuti, nagu me peame loodusega toimetulekuks arvestama nende seostega, tuleb meil seda teha ka hooneid säilitades. Pärandi materiaalset aspekti on rõhutanud näiteks Rodney Harrison kriitiliste pärandiuuringute raames.³

Pärandi materiaalsus toob esile pärandi protsessuaalsuse. Liigid, kooslused, ökosüsteemid ja kultuuripärand on pidevas muutumises, selle muutmise kiirus ja seda mõjutavad tegurid võivad sõltuvalt objektist ja kontekstist olla väga erinevad. Oluline on jälgida, et pärandi haldus haaraks kõiki pärandi dimensioone – erinevaid objekte-nähtusi, ühiskonna tasandeid ja väärtusi. Nii kultuuri kui ka looduspärandi säilitamine tähendab vältimatult selle haldamist. Ilma inimese aktiivse tegevuseta ei õnnestu säilitada ei loodus- ega ka kultuuripärandit. Keskseks ideeks on seejuures muutuste haldamine, mitte ainuüksi minevikust pärit füüsilise materjali või genofondi säilitamine. Muutuste haldamine tähendab seda, et meil ei ole võimalik säilitada objekte, nähtusi ja loodust nii, et see oleks lahutatud füüsilisest ja sotsiaalsest keskkonnast. Kuna aga keskkond on pidevas muutumises, peab pärandi haldamine kohanduma nende muutustega. Muutustega arvestamine eeldab pärandi ajaloo tunnustamist, ja seda ka loodusobjektide ja keskkonna korral. Nii inimtegevus kui ka looduskeskkonna areng on ajaloolised. Vähemalt holotseenis on inimese ja looduskeskkonna ajaloo käsitlemine eraldiseisvana võimatu ja ka praktilise haldamise seisukohast ebamõistlik. Inimesed on maiste ökosüsteemide lahutamatu osa, nad ei mõjuta neid negatiivselt väljastpoolt, vaid osalevad võrdsete osalistena koos taimede, loomade, mikroorganismide ja teiste elusolenditega. Seega on loodust ja kultuuri võimatu eraldada ning sama võimatu on määratleda üksnes looduslikku ökosüsteemi.

Lokaalne ja unikaalne

Pärandi haldamisel tuleb kindlasti arvestada selle piiratud hulka ja uuendamatust. Pärandi hulk on alati piiratud, kuna tegemist on kindlaid väärtusi omavate objektide ja nähtustega. Ühiskonna majanduslik ja kultuuriline areng on alati seotud uuendamise ja asendamisega. Samuti toimub kõikide materjalide loomulik vananemine ja lagunemine. Seega muutub pärand pidevalt nii looduslike kui ka sotsiaalsete protsesside tõttu. Väga sageli kuuluvad pärandi hulka haruldased või erilised objektid ja nähtused. Iga objekt ja nähtus minevikust kajastab otseselt kultuurilisi, sotsiaalseid, ideoloogilisi, majanduslikke jm tingimusi kindlas ruumis ja kindlal ajahetkel. Pärandiga on seotud suur hulk mitmekesist informatsiooni, mis kaob suuremas osas koos objekti või nähtusega selle hävimisel. Erinevalt objektidest annavad organismid küll järglasi, kuid liigid, kooslused ja ökosüsteemid on sarnaselt objektidega ainulaadsed.

Olulise tegurina tuleb kindlasti rõhutada ka pärandi lokaalsust ja unikaalsust. Iga pärandiobjekt ja nähtus paiknevad kindlas keskkonnas ning on sellega lahutamatult seotud. Pärand on ühiskonnaspetsiifiline ja loomuomaselt poliitiline. Me ei saa pärandi haldamist eemaldada sotsiaalsest ja poliitilisest keskkonnast. Haldamisel on oluline võtta arvesse ühiskonna, kus antud pärand asub, vaateid, eesmärke ja ootusi. Kindlasti on vajalik võimalikult paljude huvigruppide kaasatus haldusesse. Side avalikkusega, ühiskonna toetus on hädavajalik tingimus pärandi pikaajaliseks säilitamiseks. Pärandi haldamises on pärast väärtuskeskse vaatenurga esiletõusu 1990. aastate teisel poolel hakatud üha rohkem eelistama ülalt alla käsituse asemel eri vaadete ja huvigruppide kaasa­haaramist. Selle kaudu on võimalik suurendada pärandist huvitunud inimeste arvu ja tagada jätkusuutlikum pärandi haldamine. Traditsiooniliselt teevad pärandiga seotud otsustusi eksperdid. Me ei saa hõlmata teisi huvigruppe, kui neil puudub pärandi haldamises otsustusõigus. See tähendab, et konkreetse pärandiga seotud huvigruppidel peab olema samaväärne otsustusõigus nagu ekspertidelgi. Pärandi haldamisel ei ole võimalik ega vajalik taotleda absoluutseid tulemusi, oluline on saavutada parim võimalik tulemus, lähtuvalt kohalikest tingimustest.

Looduse ja kultuuri dilemma ületamine

Looduse ja kultuuri dilemma ületamine, vähemalt pärandihalduses, ei peitu järjest kavalamate ja põhjendatumate teoreetiliste konstruktsioonide loomises, vaid kahe seni eraldi seisnud haldussüsteemi ühendamises. Me peame tunnistama, et suurem osa sellest, mida peetakse looduslikuks, pärineb kultuurist. Inimese tegevus on kujundanud kogu Maa. Pidevalt muutub nii looduskeskkond kui ka inimese poolt käsitletav „loodus“. Ühelt poolt on looduse korral tegemist mõistega, mida me kasutame kindla diskursuse piires, kuid samal ajal tähistab see ka midagi meie olemasoluks äärmiselt tähtsat. Seepärast ei suhtu me ka looduse saastamisse mitte kui teoreetilisse probleemi – tegemist on ju meie elukeskkonna kahjustamisega. Seosed inimese ja looduse vahel ei ole kuhugi kadunud, kuigi mõiste „loodus“ ise võib olla teisenenud. Teisalt, kuna inimene on bioloogiline olend, siis võime ka kõike tema loodut lugeda looduslikuks ning segunenud loodus ja kultuur on loonud hoopis uue keskkonna, milles tuleb meil hakkama saada võrdsete osalistena. Ühepoolsete suhete asemel, olgu selleks siis inimese loodust ohustav tegevus või looduse võim inimese üle, tuleb hakkama saada keerukas dialoogis, mis eeldab nii mõistmist kui ka kuulamist. Inimese ja looduse vahekord ning selle kajastused ja käsitlused kultuuris on eri ajalooperioodidel olnud erinevad, täpselt samuti nagu ei ole need sarnanenud ka kultuuriti. Arenev ja muutuv on nii loodus, inimene kui ka kultuur, ja nagu oleks sellest veel vähe, toimuvad need muutumisprotsessid koos, vastastikku üksteist tingides ja luues. Loodus, kultuur ja inimteadvus on lahutamatult seotud komplekssete vastastikuste toimete võrgustikus. Mõistes seda vastastikust sidet on inimesel võimalik hoolida nii kultuurist, loodusest kui ka iseendast.

1 Kenneth R. Olwig. 2006. Introduction: The nature of cultural heritage, and the culture of natural heritage – northern perspectives on a contested patrimoni. – The Nature of Cultural Heritage, and the Culture of Natural Heritage. Edited by David Lowenthal, Kenneth Olwig. Routlege, lk 1–6.

2 Lowenthal, David. 2006. Natural and cultural heritage.– The Nature of Cultural Heritage, and the Culture of Natural Heritage. Edited by David Lowenthal, Kenneth Olwig. Routlege, lk 79–89.

3 Harrison, Rodney. 2013. Heritage: Critical Approaches. London, New York: Routledge.