Meile võib eelmine aasta tõesti tunduda murrangulisena, kuid rahvusvahelise õiguse kriisist on räägitud juba mõnda aega. Jultunud sõjalist rünnakut polnud kriisi ilmnemiseks vaja, sest ka rahvusvahelise õiguse teaduse sees on selleks piisavalt skeptilist käärimist. Samas on tõsi, et viimane aastakümme on skepsisele tuge andnud. Siin ja seal on väidetud, et 2002. aastal Ameerikas välja kuulutatud ja 2003. aastal Iraagis käiku  lastud nn ennetavate rünnakute doktriini kiiluvees ei saa enam senisel kujul püsima jääda jõu kasutamise keeld ja riikide suveräänsuse põhimõte. Niinimetatud Bushi doktriini silmas pidades ennustas ka Henry Kissinger mõne aasta eest, et rahvusvahelisel õigusel seisab ees revolutsioon. Sõna „revolutsioon” kõlab  dramaatilisusest hoolimata eufemismina, justkui ootaks meid ees mingi uus ja uljam rahvusvaheline õigus. Küsigem selle asemel otse ja ilustamata: kas reaalpoliitika pealetung tänapäeva sõjakas maailmas tähendab, et rahvusvahelise õiguse egiidi all sajandeid  kestnud tsiviliseerumisprotsess on rööbastelt maha jooksnud? Kummalisel kombel on asi pigem vastupidi.

Keerulisele ajale sobivat keerulist sõna kasutades võib öelda, et rahvusvahelised suhted üha juridifitseeruvad. Kui veel ülemöödunud sajandil ei peljanud suurriigid õigustada sõjategevust oma huvidega, siis nüüdseks on juristide karedast erialakeelest saanud omamoodi poliitiline släng, kohustuslik  lingua franca, mille abil, veenvalt või ebaveenvalt, põhjendada vastakaid seisukohti. Kui Venemaa tungis Gruusiasse, siis võis see küll olla järjekordne samm küünilises võimumängus, kuid seda toetati õiguslike argumentidega: Gruusia ütles, et rikutakse tema territoriaalset terviklikkust, Venemaa vastas, et kaitseb inimõigusi; Gruusia nõudis ÜRO harta austamist ja jõu kasutamise lõpetamist, Venemaa püüdis enda sõnul takistada  etnilist puhastust. Oleks liiga lihtne öelda, et Gruusial oli selles vaidluses õigus, Venemaa seevastu eksis ning väänas rahvusvahelise õiguse mõtte oma barbaarsele poliitikale sobivaks. Traagiline tõsiasi on, et rahvusvaheline õigus osutub sageli – mõned ütleksid alati – piisavalt paindlikuks, et pakkuda tõsiseltvõetavaid argumente igale vaidlevale poolele. Sellest mõneti ängistavast sedastusest  hakkabki hargnema Lauri Mälksoo hiljuti ilmunud raamat „Rahvusvaheline õigus Eestis. Ajalugu ja poliitika”.

Nagu Mälksoo, üks Eesti tuntumatest rahvusvahelise õiguse teadlastest, raamatu alguses märgib, hakkas küsimus õiguse poliitilisusest teda „kummitama” pärast doktoritöö kaitsmist. Töös on ta väitnud, et Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni õigusvastasuse tõttu säilis kolmel Balti riigil rahvusvahelise õiguse kohaselt  järjepidevus kuni nende taastamiseni 1991. aastal. Ometi avastas ta doktoritöö kaitsmise järel, et selle sama ebaseadusliku okupatsiooni kestel Tartus rahvusvahelist õigust õpetanud Abner Uustal oli kaitsnud täpselt vastupidiseid seisukohti. Mõnd dogmaatilisemat juristi poleks see ilmselt segadusse ajanud. Võib ju öelda, et Uustal lihtsalt eksis. Mälksood aga ajendas see segadusse ajav kogemus küsima rahvusvahelise õiguse  ja poliitika vahekorra järele. Talle tundus, et tema ja Uustali „järelduste lahknevus paljastab midagi põhimõttelist rahvusvahelise õiguse kui teadusharu kohta, nende tingimuste ja piirangute kohta, milles rahvusvahelise õiguse argumente sõnastatakse”. Või polegi õigus muud kui poliitika jätkamine teiste vahenditega? Rahvusvahelise õiguse haprus on kallutanud ka teisi selle valdkonna asjatundjaid juurdlema oma elukutse ja laiemalt õiguse loomuse üle. Mida valitsejatele nõu andes ja õpetades ikkagi tehakse? Poliitikat või õigust? Või polegi õigus muud kui poliitika jätkamine teiste vahenditega? Liikudes XIX sajandi keskpaigast, mil rahvusvaheline õigus iseseisva teadusharu aujärjele tõsteti, Nõukogude aja lõppu ning  kirjeldades Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professorite eluteed, näitab Mälksoo, et need küsimused võivad juriste kogu eluks „kummitama” jääda. Vastuseidki on olnud igasuguseid. XIX sajandi lõpus Tartus õpetanud Karl Bergbohm näiteks arvas, et kutse-eetika nõuab juristidelt  keerulise „hingelõhestamise kunsti” (Kunst der Seelenspaltung) valdamist: poliitik ja maailmaparandaja peab jääma ühele poole, kaine peaga jurist koos ühemõtteliste tõsiasjade ja reeglitega teisele poole. Mälksoo sõnul sarnaneb Bergbohmi õpetaja August Bulmerincqi puhul püüe vältida positiivse õiguse kirjeldamisel igasuguseid isiklikke hinnanguid lausa isiksuse lõhestumisega.

Nagu loos doktor Jekyllist ja  mister Hyde’ist olid Bulmerincqis teineteise kõrval „ühelt poolt „positiivse” rahvusvahelise õiguse eestkõneleja, kes pooldab poliitika väljaheitmist õiguse diskursusest, ning teiselt poolt Saksa patrioot ja mitmeid (peamiselt konservatiivseid) poliitilisi eesmärke toetav pamfletist.” XIX sajandi „võitleva” positivismi üleskutse hoida õigus ja poliitika teineteisest veekindlalt lahus oli muidugi üsna naiivne  utoopia. Carl Schmittil polnud hiljem raske Bergbohmi pilgates näidata, kuidas tolle „tõsiasjalähedus” oli tegelikult ise XIX sajandi lõppu sobiva poliitilise maailmavaate osa. Schmitti arvates soovisid Bergbohm ja teised „seaduspositivistid” teha õigusest sõiduplaanist täpselt kinni pidava mehaanilise liikuri, mille käitaja, positivistliku juristi võrdkuju on osavõtmatu ja apoliitiline rööpaseadja. Ei mingit otsustamist – otsustab  erapooletu seadus. Ei mingit vastutust – vastutab see, kes seaduse vastu võttis. Nagu Mälksoo raamatu teises pooles näitab, pidas Schmitt ise õigust läbinisti poliitiliseks, millekski, mis nõuab üha uut ja uut otsustamist. Carl Schmitt otsustas Hitleri režiimi kasuks ning temast sai mõneks ajaks, kuni soosingust langemiseni, natsionaalsotsialistide õukonnajurist. Positivistide liialdatud õiguse autonoomia läks poliitika alasi ja haamri  vahel sootuks kaduma. Oma raamatus pakub Mälksoo Schmittile välja eestikeelse paariku Artur-Tõeleid Kliimanni näol, kirjeldades kahe andeka juristi paralleelset eluteed teadlasest võimurite teenriks. See osa raamatust on vahest kõige mõtlemapanevam. Siiani pole ju eriti uuritud põhjuseid ja viise, kuidas Eesti haritlased 1940. aastal punase võimuga kohanesid. Mälksoo raamatust aimub hästi, et seda  lugu ei saa jutustada mustvalgena: kes oli poolt, kes vastu. Tõepoolest, oli vaimustunud poolehoidu, küünilist oportunismi ja paindumatut vastupanu. Kuid oli ka ettevaatlikku viivitamist, ridade vahel pilkamist, nii siirast kui iroonilist kaasakiitmist. Tagantjärele on muidugi raske hinnata, mis väärib rohkem ja mis vähem hukkamõistmist. Prantsusmaal vaieldakse siiani selle üle, kas Vichy valitsuse aegsete juristide positivistlik taotlus piirduda  olemasoleva õiguse kirjeldamisega ei soodustanud üleüldist apaatiat ja vastupanuvõimetust. Soovime mõista, mitte hukka mõista Mälksoo püüab oma raamatus vastata küsimusele, kas nõukogude võimu ülistanud Kliimann oli siiras või mitte. Kas Eesti vabariigi intelligentsemaid juriste sai tõesti kogu seda jama tõsiselt võtta, mida ta uue võimu all kirjutas? Teiselt poolt võib küsida, kas  siiruse küsimusel on üldse mingit tähtsust. Slavoj Žižek on tabavalt märkinud, et nõukogude võim lasi kõige paremini elada nendel, kes ei „mõelnud tõsiselt”, olid iroonilised, rääkisid küll, kuid ise ei uskunud.

Neil, kes tõsiselt võtsid ja ise uskusid, sama lihtsalt ei läinud. Lisaks Carl Schmittile võib Kliimanni kõrvutada Hans Kruusiga. Kui esimesest sai 1940. aastal Tartu Riikliku Ülikooli prorektor, siis viimane tõusis esimeseks kommunistlikuks rektoriks. Kruus arvustas juba Eesti riigi loomise ajal selle juhtide kodanlikku retoorikat ja soovitas idast eeskuju võtta. Tema paindlikkus nõukogude okupatsiooni ajal ei saanud seega olla väga üllatav. Ilmselt ei ole seetõttu, et Kruus ise „uskus”, üllatav ka tema hilisem te
mbeldamine „kodanlikuks natsionalistiks”. Kliimann – kes veel 1938. aastal nimetas Eesti riigile aluse pannud Maanõukogu saadikuid „Eesti rahvusriigi  ajaloo sangariteks” – ei pruukinud 1940. aastal öeldut tõesti mõelda sõna-sõnalt. Samas oleks teda ehk just seetõttu pärast 1944. aastat oodanud hiilgav akadeemiline ja miks mitte ka poliitiline karjäär. Olgu sellega, kuidas on. Nagu Lauri Mälksoogi raamatu lõpus ütleb, soovime me mõista, mitte hukka mõista