Nüüd mil Eestis on taas aktuaalne pronkssõduri teema, kohtab Interneti-keskkonnas üha sagedamini isetekkelist rahvusluse ideoloogiat. Selles tunneb kauge kajana ära mitmed koolitatud pikad tekstid, mis on valatud lihtsasse kahe-kolmelauselisse vormi.
Mida kauem kestab lahenduseta konflikt, seda radikaalsemad on avaldused. Mäletan, kuidas jäin esimest korda väga tõsiseks, kui lugesin ühest Delfi kommentaarist, et kui küsimus on rahvuse ellujäämises, siis ei ole sallivusel või mõnel muul humanismi argumendil enam kohta. See kommentaar ei tekitanud kaaskommijates mingit reaktsiooni, sest mõõdukuse kodu ei asu Internetis.
Samas oli esitatud kõige klassikalisem natsionaal-rassistlik eetikaküsimus. Ja sellele vastata ei ole lihtne. Võtame tingimusliku olukorra: kui sinu rahvuse ellujäämise ainus tingimus on koonduslaagrite aktsepteerimine, kas oleksid sellega nõus? Vähemalt eestlaste puhul tegelikult nii drastilist küsimust ei esitata, aga väljasuremise jutt on käivitanud ka eestluse kui ideoloogia kõige hämaramad võimalused.
Metafoorsel kujul on sellest kõige paremini kirjutanud Andrus Kivirähk oma romaanis “Mees, kes teadis ussisõnu”. Selle loo suurim tragöödia ei seisne mitte selles, et üks kultuur sureb välja, vaid selles, et protsessi käigus sünnib palju sallimatust.
Kus on eesti sallimatuse juured? Nagu iga ühiskonnas levinud vaimse hoiaku puhul, tuleb ka siinkohal arvestada paljude mõjutajatega. Üks neist puudutab aga eestluse üht põhimüüti: me oleme rahvas, kes on palju kannatanud. Kui Jakobson pidas oma kolm isamaakõnet, siis lõi ta eestluse kirjeldamiseks ühe sammaskujundi.
Meil oli kuldne muistne vabadusepõli, siis tuli 700 aastat orjaaega ja nüüd on käimas uus ärkamine. Oma põhistruktuurilt sarnaneb see käsitlus Vana Testamendi versiooniga juudi rahva käekäigust, neil oli samuti orjapõli Egiptuses. Mõlemal juhul näeme, et kuidas ideoloogia muutumisel annab kannatus erikohtlemisele justkui õigustuse.
Igaüks meist teab, et kes on alandatud, peab ükskord ülendatud saama. Kannatusel on aga huvitav omadus alati nõuda monopoli, sest kui sul on valus, siis ei huvita sind kellegi teise valu. Ja hiljem kujutatakse selle tajumusliku monopoli pinnalt, et juba on tekkinud ka automaatne õigus ülendusele.
Üks tuttav juut seletas, et selline teooria on juudi kogukonnas saanud kriitika osaliseks, samal ajal kui Eestis olid Postimehe online’i kommenteerijad valmis lintšima ajaloolasi, kes arvavad, et võib-olla on ka eestlastel põhjust ajaloos millegi pärast vabandada. Neist kommentaaridest selgus, et eestlased on minevikus ainult kannatanud ja neil ei ole iial päriselt võimalik olnud ise millegi üle otsustada. Erandiks on Vabadussõda. Iga üksikindiviidi tasandil tehtud sigadused aga ei tule arvesse.
Neid sallimatust täis kommentaare lugedes oli mul tunne, et äkki oleks hea, kui eestlased oleksid ajaloos veidi rohkem kurja teinud, mille pärast meil oleks lihtsam ka häbi tunda.
Praegusel juhul käib meie esivanemate kannatuste konverteerimine tänaste rahvuslaste sallimatuse diskursusesse, mille tulemusel võib meil tulevikus tõesti häbi hakata.