Siin ta nüüd on! Täie teravusega jõudis kohale Johannes Uiga meenutus, kuidas ta 1939. aastal Tallinna Kunstihoones nägi väikest Marquet’ maali, mis mõjus talle rabavalt. Kuidas väikesele pinnale on kätketud maalikunsti tõde. See mulje jäi Uigat alatiseks saatma. Niisiis seitsekümmend aastat hiljem on Eestis taas tollasega võrreldav prantsuse kunsti väljapanek! Sedagi oleks olnud kohane „Normandia maalijate” avamisel meelde tuletada. Aga Uigal ei tulnudki elus enam teist võimalust ehtsat Marquet’d näha. Õpetus sellest, kuidas mitte kuigi suurtel pindadel on võimalik maalikunsti mõttes suuri ja põhilisi asju ajada, seostus omakorda vahetult praeguse kunstiühingu Pallas poolt koostatud näitusega „Lõpetamata Pallas” Tartu linnamuuseumis. Selle väljapaneku autorid on need naised ja mehed, tüdrukud ja poisid, kellel jäi ühel või teisel põhjusel Pallase kool lõpetamata, kuid kes ometi olid silmapaistvalt andekad selleks, et luua püsiva väärtusega teoseid.
Pallase nimega kool lihtsalt kadus käest, maja põles 1944. aasta märtsi lõpus ja aprillis läksid ruumid Saksa sõjaväele. „Lõpetamata Pallase” aines on valitud peamiselt Teise maailmasõja aastaist 1940–1945, ühendades väga erinevaid kunstnikusaatusi. Teema põhjalikum avamine ja olemasoleva materjali ulatuslikkus nõudnuks suurt mahtu ja avaraid ruume. Praegune valik on üks kümneist võimalikest, ometi on püütud koondada eri tahke ja luua õhustikku, sõlmida ainet, motiive, suhteid ja rütmistada koloriiti, seda Pallase kooli suurimat saavutust. Teosed pärinevad Tartu, Tallinna, Pärnu ja Viljandi kahekümnest erakogust, aga samuti Eesti Kunstimuuseumist, Tartu Kunstimuuseumist ja Tartu linnamuuseumist. Neist nii mõnedki ei ole kunagi varem väljas olnud. Esindatud on neli „igavest pallaslast”, kes õppisid koolis pikki aastaid, aga kunagi ei lõpetanud: Ann Audova, Hilda Kamdron, Eduard Kutsar ja Kristjan Teder. Neist ainult Kamdron lõpetas hiljem Tartu Riikliku Kunstiinstituudi. Teised kunstnikud on nooremad. Ottomar Mänd, Lembit Toom, Albert Toomapoeg ja Viktor Jõgever hukkusid sõjas või surid noorelt. Olev Mikiver, Maire Männik, Otto Paas, Anu Uustalu ja Arno Vihalemm mõisteti pagulusse. Herman Aunapuu, Varmo Pirk ja Lembit Saarts aga saadeti varem või hiljem Vene vangilaagri.
Kesksena on näitusel esile toodud Varmo Pirk (1913–1980). Tema isiku, loomingu ja saatuse kaudu avaneb ajastu peegeldus sügavamalt. Pirk astus Pallasesse 1938. aastal ja jõudis Aleksander Vardi ateljeesse. Ta arreteeriti 1945. aasta mais ning saadeti vangilaagri. Sõja ajal saavutas ta küpsuse ja kõrgema astme tundlikkuse, sekundeerides Endel Kõksi, Elmar Kitse, Lepo Mikko ja Herman Aunapuu tollasele loomingule. Tema paremad teosed on justkui närviotstega maalitud. Pirgi varane looming vääriks omaette väljapanekut. Hiljem Tartus taas Varmo Pirgi „Purustatud Kivisilla varemeid” (1944) ja Herman Aunapuu „Lilli roosas” (1943) üle takseerides kerkisid kohe mäluekraanile äsja Tallinnas nähtud Maurice Louvrier’ maalid Normandia rannikult umbes samast ajast. Pirgi võime valgust sünteesida ja Aunapuu laseerivate pindade õhuliseks kihistamine. Samasugune kerge, aga tihe vaimne ollus ja suhtumine ainesse. Tartu Kunstimuuseumi nii mahult kui kujunduselt massiivsel tervet Pallase kooli algusest pääle haaraval näitusel, mis põhineb kahe muuseumi, Tartu enda ja Eesti Kunstimuuseumi kogudel, äratab tähelepanu just Teise maailmasõja aegse kunsti osa. See on suurem kui kunagi varem. Järelikult, võtab aega, mis võtab, aga asjad loksuvad lõpuks paika. Aines iseenesest suunab, kui sellele ainult antakse võimalus vabalt toimida. Ometi vajab Teise maailmasõja aegne rikas kunstielu ja -looming okupeeritud Eestis senisest tublisti enam mõistmist, põhilise ja olemusliku tajumist ning mitte viimases järjekorras hääd meelelist kujutlusvõimet. Ilma selleta pole võimalik tõsiselt tunda ega päriselt taibata järgnenud sotsrealismi vägivalda ega ka sundpaguluse mitmemõttelisust.
Siiamaani on ammendavalt uurimata, kirjutamata ja kogu oma vastuolulisuses ja dramaatilisuses avamata Pallase kooli sõjaaegne peatükk. Kas või näiteks 1940. aasta Vene okupatsiooni kogemuse mõtestamisest ja analüüsimisest alates. Vajalikku eeltööd on selleks teinud Voldemar Erm. Tema artikkel „Kõrgema Kunstikooli Pallas lõpp” (Looming 1988, nr 4) on praeguseni asendamatu. Esmajärguline allikas on mh. Ermi päevaraamat, millest on ilmunud fragmente. Suure hulga olulist andmestikku on koondanud Kaalu Kirme raamatusse „Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944” (2007). Õnneks on olemas ka Rein Looduse, Juta Keevalliku ja Pia Ehasalu koostatud hädapärane abivahend „Eesti kunsti ajaraamat 1523–1944” (2002). Kunstist kirjutajale kerkib ikka aeg-ajalt sein ette. Sõnade sein, arusaamine oma kimbatusest hää kunsti palge ees. Juhul muidugi, kui kirjutaja eesmärk pole üksnes iseendakese ettekujutuse imetlemine või mingi kättesattunud teooria suurekslobisemine. Ikka on tarvidus oma pilku selitada ning meeli puhastada ja ihuda. Selleks otstarbeks on Pallase kunst jätkuvalt meeltülendavamaid asju, mis meil Eestimaal varnast võtta on.
