Kadi Estlandi ja Netti Nüganeni näitus „oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde“ Tartu kunstimuuseumis kuni 28. IV. Kuraator Marika Agu ja graafiline kujundaja Brit Pavelson.

Tundub, et Kadi Estlandi ja Netti Nüganeni koostoime ei peagi moodustama tervikut, kus üks täiendab teist ja vastupidi. Nagu väidab kuraator Marika Agu, on tegemist mõneti sarnaste kunstnikega, keda iseloomustab näiteks printsiip vältida teose lõpetatust. Nüganeni õest tehtud video tundus mulle ometi vägagi lõpetatud ja terviklik. Õe eufoorilisusele on montaaž lükanud võimsa hoo sisse ja mulle hakkas tunduma, et loomulik vestlus inimeste vahel on ikka meeletult aega nõudev ja lohisev, samal ajal kui tähtsus on vaid selle vestluse jooksul tekkivatel üksikutel sähvatustel, mis vallandavad meis dopamiinipurskeid. Need sähvatused tekivad teise inimese tähelepanust või tahtmatust mõjust millelegi marginaalsele meie sees. Võib küsida, kui palju me oma mõtetes, tunnetes ja suhtluses lõpuni läheme. Mida üldse tähendab lõpuni minema, on igaühe sisetunde küsimus. On vist levinud arusaam, et sisetunne kisendab pideva puuduse käes ja tihti arvame, et kõik on poolik – suhted on poolikud, elu on poolik. Soov terviklikkuse järele võib kulmineeruda loobumise ja leppimisega või siis viha kui ühe rahuldust pakkuvama ja lõplikuma tundega.

Kõigega ei pea leppima ja viha on ülimalt vajalik tunne, millele tuleks leida väljund. Ühe väljundina pakub Estlandi ja Nüganeni näitus sihtmärgiks korrumpeerunud ja maha käinud kunstimaailma. Kunstnikud kutsuvad inimesi üles loobuma enesetsensuurist ja rääkima sellest, mille kohta neid vaikima sunnitakse. Ka kunstimaailmas on praegu suur rahulolematus. Tean paljusid oma valdkonnas pettunud kunstnikke, kes on pööranud kunstile selja või siis tunnevad jõuetut viha. Tegelikult tuleks loomingu kaudu anda oma vihale jõud ja väljund. Viha kui loomingu allikas vastandub katarsisele kui läänelikule arusaamale kunstist. Üks suuremaid probleeme kunsti mõtestamisel ja kommunikeerimisel on eeldus, et kogu kunst tähendabki katarsist, mis tänapäevase arusaama kohaselt peaks olema hedonistlik, mateeriat hingestav ja hinge puhastav naudingulaadne seisund. Katarsis on hoolega kultiveeritud valdkond, aga kõrvale tõrjutud vihal lastakse kuskil suletud uste taga metsikult vohada. Loominguline viha vajab sobivat väljundit, konteksti ja teoreetilist taustsüsteemi. Kui vihane ja tugevalt kriitiline teos on tähistatud sooviga, „et näeksime igapäevases erilist“, kaotab see teos oma jõu ning kunstniku vaimne tervis kannatab. Sellist olukorda sümboliseerib Estlandi töö „Mudelkodanik“, mis seisneb selles, et tennisepall on pudelisse pandud, pudel ise aga seisab söestunud tukkidel nagu kahur, mis on valmis tulistama. Pall vaevleb aga ilmselges ruumi- ja väljundipuuduses, see on sattunud väga valesse keskkonda. Sel ajal kui mina näitust külastasin, oli pudel mõranenud ja katki ning seisis püstiselt seina ääres. Mõraneda võiks kõik, mis ahistab.

Esteetiline režiim

Üks esimesi, mis näitusel silma hakkab, on nimetu teos, mis koosneb kahte sorti kardinatest. Ühed on dekoratiivsed, sellised, mis võiksid ümbritseda teatrilava. Teised on tootmistsehhides ja ladudes kasutatavad PVC-kardinad, mis asendavad lava eesriiet. Seda nähes hakkasin ma kohe mõtlema kunstimaailmas valitsevale esteetilisele režiimile, mille suhtes Estland näitab üles selget allumatust, aga ka usaldust. „Ilma kunstimaailmata ei tähendaks siin saalis ükski asi mitte midagi. Olekski prügi,“ väidab ta näitusevoldikus. Praeguse kunstimaailma mõju ühiskonna vaimsele kliimale on ilmselt marginaalne – pigem on kunstimaailm ühiskonna ja selle kliima osa. Kui kunstimaailmal on nägu, on see osa ühiskonna näost.

Kaasaegsel kunstil on tugevalt homogeniseeriv mõju. Selles on välja kujunenud kindlad standardid ja tüpaažid, millele kunstnik peab vastama. Kui standardile vastavus on kindel, pääseb kuraator suuremast vaevast inimesse ja tema loomingusse süveneda. Nõnda on näiteks enamik minu kohtumisi kuraatoritega olnud frustreerivalt pealiskaudsed. Kõige hullemal juhul on need olnud midagi tööintervjuu laadset. Kordagi pole ma kogenud, et nad tõesti tahavad teada, millega ma tegelen ja kuidas ma mõtlen. Neil on vaja karjääri teha ja minu ülesanne on seda toetada. Kui ma sellega toime tulen, pudeneb ehk minulegi midagi. Pean sellist karjerismi ja omakasuihalust moraalituks, see on loominguline laostumine, osa esteetilisest režiimist. Lisaks tähendab see režiim ideoloogiat, mille kohaselt kunst seisneb õpetatud tajus ja peab tekitama üksnes naudingut. Ideoloogiline nauding on kunstis sama enesestmõistetav nagu aplaus teatris. Tõsi, ka aplausiga annab palju korda saata – aplodeerida vähe, aplodeerida kriitiliselt, aplodeerida mõtlikult. Nii on ka kunstis naudingu sisse programmeeritud hämmastust ja õõva. Selline olustik sarnaneb kitsasse puuri suletud jää­karuga, kes võib edasi-tagasi joostes läbida kilomeetreid. Või tennisepalliga, mis on pudelisse pandud, ent teoreetiliselt võib ta seal lõputult vastu seina põrgata. Ühes aastatetaguses „OPi“ saates lamasklesid Andres Lõo ja Kaido Ole Kumus keset Merike Estna näitust ja mäletan, et Lõo ütles midagi sellist: me elame naudingute ajastul ja heaolus, tänapäeval on igal inimesel justkui mitu töökohta, üks on päevatöö ja teine on nautimine, mis on samuti nagu töö. Ta lisas veel, et nautigem seni, kuni tuleb uus avangard.¹ Kuna see oli 2014. aastal, mis ilmselt jääb tähistama suurt pööret meie elus, siis ma ei saanud aru, miks ta oma sõnade kätte ei lämbu – ja miks ta ei oksenda, ei karju!? Sel hetkel tundsin end nagu tennisepall pudelis, aga praegu mõtlen, et tema sõnades oli ka elutarkust. Justkui oleks rääkinud terapeut, kes tegeleb klaustrofoobia ja paanika­hoogudega.

Karm elu

Estlandi töös „Temanimeline kliimasoojenemine“ näen ma 1990ndatest pärinevat meesarhetüüpi, mille kaudu avatakse meie kliima olemust. Alles hiljuti rääkis Marju Lauristin, et Eestis on probleemiks macho-kultuur.² See pole ainult Eesti, vaid kogu Ida-Euroopa probleem. Millegipärast tekkis see spetsiifiline meeskultuur just meie maailmanurgas. Estlandi installatsioon justkui vaatleb, kuidas see meeskultuur end pudelis tunneb – kuidas see oma tunge valitseb, mida kardab, mida ihaldab. Mina näen selles töös üht mehejõmmi, kes otsib naist. Ta on tutvumiskuulutused välja pannud, kaminasse tule teinud ja ootab külalisi. Selleks puhuks valmistudes on ta ilmselt ennast pesnud, aga duširuumis maha kukkunud seepi nähes homofoobsetest seostest niivõrd raevunud, et on küprokist seina sisse rusikaga augu löönud. Selliseid inimesi ei pruugi enam olemaski olla, aga ilmselgelt elavad nad mingil moel edasi – näiteks minus. Nad elavad nendes tahtmatutes seostes, mis normaalsel inimesel võiksid olemata olla. Kindlasti on paljud 1990ndate jõmmid praeguseks sõlminud endaga rahu ja lasknud minevikul minna. Jõmmidega vastandujail võivad aga vanad traumad edasi kesta.

Usun, et jõmmid ei olnud üks kindel inimgrupp, ilmselt koosnes kogu 1990ndate Eesti jõmmidest ja paljud olid jõmmid latentsel kujul ning paljud vastandumise vormis. Vastandumine on aga sama hea, kui kummikinnas pahupidi pöörata – üks ja sama kinnas on see ikkagi. Ma ei kujuta ette, kui palju ma peaksin oksendama ja karjuma, et end lahti rebida seostest maha kukkunud seebi ja võitoosi vahel.

Kohe selle installatsiooni kõrval on pappkasti peidetud taburet „Üksinda kodus“. Mulle tundub see ühemõtteline viide enesetapule või olukorrale, kus üks küsib „mis teed?“ ja teine vastab „niisama”. Sealsamas kõrval on installatsioon „Blood May Have Been Planted“ ehk „Veri, mis võib olla on istutatud“, mille keskpunkt on Diori lõhnaõli, mida ümbritsevad ilmselt välja tõmmatud hambad, mis on pakendatud ja asetatud väikestele kitšilikele antiiksammastele. Keegi on kalli lõhnaõli nimel hambad väärikalt varna riputanud, kuigi on võimalik, et see lõhn ei olegi originaaltoodang. Sellegipoolest võivad hambad varnas rippuda. Tõeline vaesus ei seisne kalli lõhnaõli ja hammaste dilemmas. Tõeline vaesus tähendab seda, et pole ei lõhnaõli ega hambaid. Või siis on mõlemad, aga mis tähtsust sel on? Mis puudutab kitši, siis selle tähendus näib olevat muutumatu, aga mood ja stiil vahelduvad pidevalt. Kitšiks nimetatakse enamasti halba maitset või midagi odavat ja koledat, kuigi tegelikult mõeldakse selle all vaesust. Häbi ja abjektsiooni peamine sihtmärk on vaesus. Maailma mastaabis on vaesus seotud kindlate regioonide ja sealsete rahvastega. Neil regioonidel ja inimestel on ajaloolises plaanis side kolonialismi ja rassismiga. Praeguselt USA presidendilt pärineb väljend „perseaugu riigid“. Täiesti harilikult öeldakse perseauk igasuguste väikelinnade, maakohtade ja muu perifeeria kohta, seega käib jutt sellest, et vaesus on vaesus alles pärast „rassistamist“ ja abjektsiooni. Kunstnik AA Bronson on öelnud, et perseauk on koht, kus paljud hoiavad oma häbitunnet.³ Ilmselt on see seotud elu esimeste karistuste ja häbistamistega püksitegemise eest. Lääne häbitunne on seal, kust pärinevad tema ressursid ja kunagi kokku varastatud kraam. Abjekti käsitlemist vaatleb ka üks Estlandi installatsioon, mis koosneb hoolikalt pakendatud tundmatust objektist, tualettpaberist ja prill-laua karpidest, mille peale on keegi kirjutanud „GO HOME“. Pall, mine tagasi pudelisse!

1 https://arhiiv.err.ee/vaata/op-kunst-166490

2 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/marju-lauristin-eesti-suurim-mure-on-meie-meeste-macho-kultuur-see-peab-muutuma-mehi-tuleb-kasvatada?id=84887417

3 http://www.buttmagazine.com/magazine/interviews/aa-bronson/