Väidan, et rikkaid mõtteid pole rikutud, vaid lihtsus on tulnud sealt vallast, kus valitses niigi hämar selgusetus. Teine avamisel esinenu oli literaat ja kunstnik Kiwa, kelle teos „Näpatud kirja juhtum” on näituse üks kontseptuaalsemaid. Kiwa rääkis tsiteerimisest: oma teost dekodeerides pakkus ta vaatajatele esteetilist naudingut, mis kaasneb teinekord keerulise, kuid särava koodi lahtimuukimisega. Külastajatel on võimalus näha kirja, mille Kiwa on näpanud kontseptuaalkunstiklassiku Joseph Kosuthi tagant, samuti rekonstrueeritud kirja filmist/raamatust „Hukkunud Alpinisti hotell”. Linnagalerii alumise korruse saali on koondatud suuremahulised, paljuski abstraktsemad tööd, keskmises saalis on väiksema formaadiga ja pigem traditsioonilise käsitlusega taiesed, samuti on sinna koondunud skulptuur, ning väikses saalis kohtuvad vähem vormipõhised ja kaasaegsemat laadi kunstiteosed, kus rõhk on tekstikesksusel, sõnumile orienteeritusel ja arvutikunstiga flirtimisel. Kokku leiab näituselt hulga emotsionaalset romantiseeritud teemakäsitlust, mis on üllatav, kuna ei ütleks, et ajad on just unistajate päralt, eriti kunstivallas.
Romantism ja emotsionaalsus on, nagu mulle tundub, kujutava kunsti vallast kolinud filmindusse, kus luuakse uusi Anna Kareninaid ning Dostojevski idioote. Siiski, näitusel eksponeeritud tööd kuuluvad oma žanri huvitavamate hulka. Näitena tõstan esile Hispaanias resideeriva Kristiina Pärgi töö „Tervitusi siit” ja Marje Ernitsa „Signatuurid I ja II” Esindatud on kunstnikud, kes on tuntud oma tekstuaalsuse poolest (Lapin, Elken), samuti need, kelle tekstiga väljatulemine oli üllatus (Arrak, Murka). „Kiri” ei eelda muidugi pelgalt alfabeedile taandamist, seetõttu hõljub kiri vaid inspireeriva vaimuna töö kohal mitmel juhul, näiteks skulptor Endel Taniloo installatsioonis „Prillikivi I & II”, mis on kombineeritud vanadest prillidest ja prilliklaasidest, samuti Rauno Thomas Mossi maalis seeriast „Silent Tartu” („Vaikne Tartu”), mis on inspireeritud filmist/arvutimängust „Silent Hill” („Vaikne mägi”) ja selle kesksest teemast – võimetusest leida välismaailmaga kontakti. Teravmeelsena mõjub ka Elna Kaasiku kolmemeetrine vaip, mille sisse punutud ajalehti Sirp ja Eesti Ekspress. Kirjaoskus ei ole tänapäeval meie kultuuriruumis enam sotsiaalset staatust või ühiskondlikku kuuluvust näitav tegur. Kirjatundmine on iseenesestmõistetav nagu õhk, mida hingame. Sellises olukorras võiks arvata, et kiri muutub rafineeritumaks ja lisandub tundenüansse ja keelevarjundeid, mida varem ei tuntud.
Mõnes mõttes nii on ka juhtunud: kiri proovib luua otsekontakti kõnetatavaga läbi huvitavate keeleseadete, mida on kasutanud sürrealistid ja dada, kirjanikud nagu Jack Kerouac ja kodumaine autor Barthol Lo Mejor. Sinna lisanduvad kaasaegne luule, koomiksikiri, emotikonid ja šriftide segamine. Järjest lisanduvate võtetega antakse keelele juurde karakteersust ja pannakse ta kõnelema meiega, nagu kõneleks teine inimene, silmast silma. Paljuski on kiri ja pilt teineteisele lähenenud ja paradoksaalsel kombel on piltkiri leidnud tee tagasi meie teadvusse. Näituse „Kiri” provokatiivsemad tööd on hüljanud tavapärase kunstivormi. 31. detsembri Postimehes kirjutab Mart Kadastik: „Mida keerukam maailm, seda primitiivsemaks muutuvad sõnumid, mida inimesed soovivad kuulata”. Näitus „Kiri” toodab hulga sõnumeid. Kas need ka pärale jõuavad, jääb külastaja otsustada.
