Kalle Kasemaa sai veebruaris ühes Neeme Järvi ja Lembit Ulfsakiga riigi kultuuri elutööpreemia. Küsitlesin sel puhul oma head õpetajat, Tartu ülikooli emeriitprofessorit, kes ütleb juudi rabi kombel sageli: „Küsige aga küsige, mul on palju häid vastuseid.“

Sind on mitmeti tituleeritud: tõlkijaks, teoloogiks, teadlaseks. Kasutan võimalust ja küsin otse: kes või mis on Kalle Kasemaa?

Raske on siin vahet teha. Teadlaseks ma ennast küll ei pea, sellepärast, et need võimalused, mis siin sellel ajal valitsesid, kui ma ennast harisin, ei olnud nii suured, et jõuda teaduseni. Vana Testamendi teatud probleemid sain tolleaegse teaduse taseme järgi endale selgeks teha küll ja sain oma teadmised ka edasi anda. Selles seoses võib mõni asi ka ära ununeda ja siis hiljem päris üllatusena tulla. Nagu näiteks see, kui minult seoses kultuuripreemiaga, mille saajaks esitas mu lisaks Tartu ülikoolile ka Tallinna Linnateater, on küsitud, millised suhted mul teatriga on olnud. Tuleb välja, et ma olen kaheksakümnendate aastate lõpus pidanud Vanast Testamendist loengute tsükli, mis olevat toimunud pühapäeviti ja niiviisi mitu kuud kestnud. Suurel määral pean ennast ka avantüristiks.

Otsest sidet teatriga mul ei ole siiski väga olnud, kui välja arvata see, et mõningaid teatriinimesi olen tundnud ammusest ajast juba: Lembit Ulfsakiga puutusime kokku siis, kui ta Tõnis Rätsepa ja Juhan Viidinguga laulis Amor Trios. Rätsepa ja Viidinguga puutusin ma veel rohkem kokku, sest kui Draamateater teater käis ringreisidel Tartus, siis nad käisid meil ikka aeg-ajalt Võnnus külas. Ja Jaan Toomingaga oleme kokku puutunud, mitte tihedalt, aga pika aja vältel. Ühtlasi olen Draamateatrile tõlkinud paar näidendit heebrea keelest. Jidiši keelest tõlgitud Isaac Bashevis Singeri romaani „Patukahetseja“ töötluse on toonud lavale Tartu Vilde teater.

Teadlaseks ei pea ma ennast ka seetõttu, et nii-öelda puhta teadusetegemise vastu mul huvi ei ole olnud. Pigem on olnud huvi asjade teadasaamise vastu – teha need endale selgeks ja, kui on huvilisi, siis teadmised edasi anda –, aga teadlase metoodilist tööd pole ma suutnud teha. Võib-olla on see Uku Masingu mõju: tema toonitas ka järjekindlalt, kui ebasüstemaatiline ta on. Mina leian samamoodi, et süsteemidest vabana olla ja elada on tunduvalt meeldivam kui olla süsteemi ori. Mitte see, mille kohta saksa keeles on termin System­zwang tähendusega, et kui süsteemis on mingi lünk, siis tuleb see süsteemi sunnil iga hinna eest täita, kui vaja, siis lõigata täide parajaks või modelleerida seda, et see täpselt sinna lünka mahuks.

Mis puudutab tõlkimist, siis olen ka varem andnud mõista, et tõlgin sellepärast, et mulle meeldib näha, mismoodi mõni tekst näeb välja eesti keeles. Tõlkijaks ei kipu ma ennast ikkagi pidama. Ma olen seda teinud ühe või teise impulsi ajel ja huvist asja vastu, mitte tööna või missioonitundest. Teoloog on aga koolituse asi ja kui ma õppisin usuteaduse instituudis, siis ma õppisin teoloogiat. Nii et jah, teoloogiks võin ma ennast pidada küll, tõlkijaks tulemuste põhjal ehk ka, aga raske on öelda, kumb neist suurema osa moodustab. Õnnelikul kombel ei ole ma pidanud tegema tööd, mis oleks vastumeelne, nii et mul tõesti on väga vedanud.

Kui palju on seda, kes sa oled, mõjutanud sinu kodu?

Kujunemislugu on igal inimesel erinev ja minul on ta olnud küllaltki vastuoluline, aga mingid juhtjooned on selles nähtavad. Kodu oli selline, kus isa luges küllaltki palju. Ta oli vaikne inimene – küll seltskondlikum kui mina, aga oma loomu poolest vaikne inimene. Tal oli loomupärane kalduvus hästi joonistada ja talle meeldisid taimed, ta teadis nende ladinakeelseid nimetusi kooliajast, ja kui koos väljas käisime, tutvustas neid ka mulle, aga minule ei jäänud see külge. Ta luges palju, põhiliselt eesti, vene ja saksa keeles, aga meie raamatute hulgas oli ka ingliskeelseid asju. Kuivõrd isa tundis huvi taimede ja lillede vastu, siis ta õppis ära niipalju ka läti keele, et mingit toalillede kasvatamise raamatut sai ta sõnaraamatu abil läti keeles lugeda. Minul olid aga pigem tehnilised huvid, mind huvitasid raadioasjandus ja fotograafia.

Kas tagasivaatavalt võib öelda, et huvi tehnika ja humanitaaria vastu ei pruugi üksteist üldse välistada?

Võimalik. Minu puhul kujunes nii, et ikkagi välistas. Sõjaväes olin lennuväes ja nägin toonase aja tipptehnikat, kuid kui avanes võimalus viimase teenistusaasta jooksul käia ettevalmistuskursustel kõrgkooli astumiseks, siis otsustasin minna proovima Kiievi riiklikku ülikooli saksa filoloogiasse. Enne käisin talv läbi õhtuti paar korda nädalas venekeelsetel ettevalmistuskursustel, kus sai muu hulgas läbi võetud vene klassikaline kirjandus. Loetud said kõik klassikalised vene autorid ja rohkem veel, nii lugesin näiteks ka Gogoli „Surnud hingede“ teist osa, millest eriti palju ei räägita. Kuna sel ajal said Nõukogude armee ajateenijad viimase teenistusaasta jooksul sõita riigi kulul sisseastumiseksamitele ükskõik kuhu Nõukogude Liidus, siis alguses mõtlesin minna katsuma seda teha kohtadesse, kuhu pärast ei satu, nagu Vladivostokki või Jakutskisse. See oli selline seiklusjanu, sest olin juba matkamas käinud ja mind huvitasid kohad, mida tavaliselt näha ei saa. Ega ma sinna jäänud ei oleks, kui oleks sisse saanud: oleksin kas pärast esimest aastat ära tulnud või katsunud Tartusse üle tulla või loobunud, sellepärast et veel viis aastat venekeelses keskkonnas olla ei oleks ma tahtnud. Aga tuttav oli Kiievist pärit ja kutsus enda juurde, tema astus matemaatikasse, mina saksa filoloogiasse, kuhu ma sisse ei saanud.

Nii teenisin veel paar kuud ja tulin siis teoloogiat õppima, sest õigupoolest oli mul sisemine huvi just vanade keelte, kreeka ja ladina keele vastu. Ühe teatmiku järgi sai neid õppida üksnes Moskvas ja Leningradis, aga et individuaalõppe korras õpiti neid ka Tartus, Vilniuses ja Riias, seda teatmikus kirjas ei olnud. Leningradis või Moskvas õppida viis aastat, no see tundus võimatu. Teades, et vanad keeled kuuluvad ka teoloogilise hariduse juurde, läksin pärast sõjaväest vabanemist EELK konsistooriumisse maad kuulama, kas Nõukogude Liidus on võimalik kusagil teoloogiat õppida, ja mulle öeldi, et on, ka Eestis, et kirikul on olemas usuteaduse instituut, mille programm on ennesõjaaegne, mis tähendas, et sellesse kuulusid ka heebrea, kreeka ja ladina keel. Ja nii asusin ma teoloogiat õppima.

Jääb mulje, et sa teadsid üsna varakult, mida teha tahad. Kust see teadmine tuli?

See kuidagi kujunes nii. Ega ma rohkem ei teadnud, kui et tahtsin tundma õppida vanu keeli ja nende najal vanu kultuure. Kui instituuti õppima asusin, oli selle juhatajaks peapiiskop Jaan Kiivit vanem. Küsisin temalt, et kui ma nüüd selle kooli lõpetan, mis siis saab, ja Kiivit ütles, et see on teie enda asi, mis saab. Peapiiskop Jaan Kiivit noorem on enda kohta öelnud, et tema ei kujutanud ette, et ta nõukogude süsteemis peaks töötama, ja et sellepärast sai temast kirikuõpetaja. Minuga oli umbes samamoodi.

Kuivõrd sind huvitab praegu ülikoolis toimuv? Kuidas suhtud sellesse, kui väidetakse, et selliste pehmete alade nagu klassikaliste keelte või usuteaduse õppimine on maksumaksja raha raiskamine, sest nende erialade lõpetajatel pole tööd jne?

Püüan end kursis hoida ning see pole raske, sest Tartu linn on niivõrd väike. Mis puudutab humanitaariat, siis ma arvan, et maailm jääb ilma selleta vaesemaks. Meil peaks ikkagi olema aim sellest, kust me pärit oleme. Eesti riigivalitsejate tasandini välja peaks olema aim sellest, et oleme osa Lääne-Euroopa kultuuriruumist ja see kultuuriruum on oma olemuselt kristlik, ning et me oleme paganliku ja korilaste-küttide tausta eestlastena kaotanud. Võib-olla mingeid väga nõrku rudimente võib sellest olla rahvaluules, aga üldiselt on esialgne kultuuritaust ikka kaduma läinud. Lääne-Euroopa kultuuritausta me pole ehk täiel määral omandanud, aga midagi muud meil üle ei jää minu meelest, sest kahe tooli vahele ka istuda ei saa teatavasti. On see meeldiv või mitte, aga Lääne-Euroopa kultuuriruumi me peaksime sulanduma. Ja Lääne-Euroopa kristliku kultuuriruumi aluspõhi on antiik, mis on seotud vanade keeltega.

Hea küll, seda enam võib-olla ei pea eeldama, et igaüks, kes keskkoolis on käinud, on üheksa aastat neli tundi nädalas ladina keelt õppinud, aga kõrgkooli humanitaarias peaks see õpe olemas olema, peaksid olema gümnaasiumid, kus vähemalt vabatahtlikult on võimalik vanu keeli õppida. Arvata, et me saame jätkata ilma juurteta, on küll mõtlematus või suur illusioon. Inimesed vist ei kasuta oma pead kuigi palju rohkem kui praktilistel eesmärkidel – ma ei mõtle siin mütsi pähe panemist või seda, et lips kaelast ära ei kuku. On üllatav, kui vähe mõeldakse elementaarsete asjade üle.

Keelel ja sõnadel on teadupärast suur vägi. Need võivad olla loomisvahend, kui mõelda kas või näiteks juudi müstikas levinud arusaamale, et maailm on loodud heebrea tähestiku 22 tähe abil. Need võivad aga ka hävitada maailmu. Mis on keel sulle?

Arvan, et vastuseid on mitu, olenevalt lingvistikakoolkonnast. Strukturaalne lingvistika võiks öelda ühte asja ja mõni teine lingvistika midagi muud, aga mina ei ole õppinud lingvist, ma olen eelkõige praktik. Ma ei vaata keelt nähtusena iseeneses, vaid keel on töövahend mingi asja juurde pääsemiseks, tähendab mõne teksti või teksti kaudu kultuuri juurde pääsemiseks. Ja keeled kui vahendid on väga erinevad, olenevalt keele struktuurist ja vanusest.

On olemas teooria, et kultuurikeskkonnas, kus inimesed elavad raskemates tingimustes ja on vaesemad, on keel lihtsam, kui aga inimese elujärg paraneb, kultuurijärg tõuseb, siis keel muutub komplitseeritumaks ja keerukamaks. Minu arvates ei pea see küll paika, sest kas inglise keelt on võimalik pidada kuigi komplitseeritud nähtuseks? Samal ajal ei paista Lääne-Euroopa keskkond, kus inglise keelt on juba sajandeid tarvitatud, silma eriliselt raskete elutingimuste ja vaesuse poolest. Kui võtta, vastupidi, araabia keel, mis on maailma detailirohkemaid ja komplitseeritumaid keeli, siis see on kujunenud keskkonnas, kus suguharud sõdisid Araabia poolsaarel üksteisega ellujäämise pärast, sellepärast et maa ei kasvatanud seal midagi peale datlipalmide ja neidki vaid oaasides ja mitte igal pool, nii et kaamelipiim ja datlid olid sageli inimese põhitoit. Ei saa öelda, et seal oleks olnud arenenud elujärg ja kerge elu, aga keel on erakordselt keeruline. Pigem võib öelda, et on täheldatav areng: vanad keeled on keerulisemad ja tänapäevased lihtsamad. On areng keerulisuse suunast lihtsuse suunas, kui võrrelda kas või ladina keelt ja tänapäeva romaani keeli või vanakreeka keelt ja Kreeka praeguse aja keelt.

Mida see tõlkimise puhul tähendab? Kuidas on võimalik keerulisemast keelest lihtsamasse tõlkida ja millised raskused sellega kaasnevad?

Iga keele puhul on arvatavasti oma probleemid. Araabia grammatika iseärasusi, peent struktuuri, mis araabia keelel on, ei saa tõlkes edasi anda, aga see ei ole ka tõlke eesmärk. Tõlge ei ole ju mehaaniline kopeerimine ühest keelest teise. Samuti tuleb raskusi ette sõnavara puhul: näiteks araabia keele sõnavararikkus on selline, et araabia keele seletav sõnaraamat on rohkem kui 20 köidet suur, Edward William Lane jõudis oma elu ajal sellest vaid 8-9 paksu köidet välja anda. Nüüd on see Tübingeni ülikoolis professor Ullmanni juhtimisel uuesti käsile võetud. Üksnes l-tähega algavaid sõnu on kokku kolm köidet ehk rohkem kui 2400 lehekülge. Ja kui vaadata siis näiteks sõnajuurt, mis tähendab „tiine olema“ või inimese kohta „rase olema“, on selle kohta kümneid lehekülgi, sealhulgas kaks sõna vormi, mille puhul on märkus, et tarvitatakse ainult kaamelite kohta. Sellist rikkust ilmselt ei saa tõlkes edasi anda.

Aga see ei käi muidugi üksnes araabia keele kohta, vaid mõne autori kohta ka muudes keeltes. Kui ma seadsin trükivalmis Uku Masingu tehtud Šmuel Josef Agnoni tekstide tõlkeid – Masing oli need teinud koduste vahenditega, nii et seal oli lünki just sõnavara osas –, siis leidsin Ben Jehuda sõnaraamatust, et üks sõna on enne Agnoni heebrea keele 3000aastase ajaloo jooksul esinenud kaks korda ning Agnon on kolmas, kes on seda sõna kasutanud. Vaat sellist haruldust ei saa ilmselt tõlkes edasi anda. Agnon on muidugi üldse omaette ooper – olen näinud ühe judaistika õppejõu välja antud Agnoni jutustust, mis on vaevalt 80 lehekülge pikk, aga seda on see õppejõud kommenteerinud 198 märkusega, kus ta on toonud välja kõik poolikud tsitaadid, viited ja paralleelid kogu heebrea religioossele klassikalisele kirjandusele.

Sama keeruline on arvatavasti kõnekeele edasiandmine kirjakeeles.

Oleneb kultuurist, sest ka kõnekeeled erinevad oma teatud struktuurielementide kasutamise poolest. Kui eesti kõnekeeles on väga sage sõna „kurat“, siis seda sellisel kujul vist näiteks vene keeles ei esine. Arvan, et ka saksa ja inglise keeles ei esine seda sõna tavalise kerge vandesõnana, mis eesti keeles õigupoolest ei ole enam vandesõna, vaid lihtsalt mingi täitesõna jutu sees. Venelane vannub hoopis teistmoodi ja inglane vannub ka teistmoodi, ja otse eesti keelde tõlgituna ei ütle see mitte midagi või vähemalt ei mõju adekvaatselt.

Aga kuidas on teksti vanuse edasiandmisega tõlkes?

Vana keelt on vist võimatu üks ühele edasi anda. Juudi müstika põhiteos „Zohar“ on koostatud sellises aramea keeles, mida olemas ei olegi: kirjutaja arvas, et sellist keelt võidi Palestiinas II sajandil tarvitada, aga teos ise on koostatud vist XIII sajandil ja Hispaanias. Kui püüda eesti keeles selliseid keelekujusid konstrueerida, nagu võiks arvata, et neid keskajal tarvitati, on tulemus veider. Võib ju mingisuguseid arhaisme kasutada, nii nagu Jaan Kaplinski, kes on „Daodejingi“ tõlkes vältinud mitte ainult võõrsõnu, vaid ka uuema päritoluga sõnu. Niimoodi annaks asja teha, aga sajanditevanust keelt konstrueerida on vist lootusetu, see teeks asja naeruväärseks.

Kui julge sa selliste raskuste ületamisel oled? Kas sul on tulnud tõlgetest sel põhjusel midagi ka välja jätta?

Ei, välja küll mitte, olen püüdnud mingi lahenduse leida. Saaks muidugi ka nii teha, nagu on tehtud Lembit Remmelga tõlgitud „Vahva sõduri Švejki juhtumistes …“, kus sõna buserieren puhul on joone all märkus „rõve sõim saksa keeles“, kusjuures keegi ei tea, mida see tähendab. Kuna Grimmi saksa keele seletavas sõnaraamatus seda ei ole, siis peab oletama, et tegemist võib olla ühe lühiajalise väljendiga, mis tekkis Esimese maailmasõja aastatel ja kadus pärast käibelt, see võis olla tarvitusel ka üksnes Austria saksakeelses sõjaväes. Nii et tegu on lokaalselt ja ajaliselt piiritletud väljendiga.

Kuivõrd sa üleüldse oma sõnu kaalud?

Ma kardan, et eriti ei kaalu. Küllalt sageli on nii, nagu meie lugupeetud minister Mailis Reps teatas ajalehes, et ta on lasknud end ahvatleda rääkima, kuigi pole tahtnud. Samamoodi on see nõrkus vist minul ka, et ma jutus eriti ei kontrolli oma sõnu, ja mõnikord on seda pahaks pandud, aga vähemalt pole see pahameel pikaajaline olnud ja vaenlasi ma endale sellega ka vist tekitanud ei ole. Mõned sõnad on küll sellised, millest peaks teadma, et need on muutunud, et neile on tekkinud umbmäärane tähendus või selline, et parem oleks neid mitte kasutada. Mina olen neid ikkagi kasutanud, kuivõrd kõik kasutavad. Hea näide on sõna „Jumal“, mille kohta Paul Tillich on öelnud, et see on tähendustega nii ülekoormatud ja risustatud sõna, et hea oleks, kui selle saaks sajaks aastaks käibelt ära võtta – siis see võib-olla taastab oma algse puhtuse. Küllap on teisigi sõnu, mis on niivõrd koormatud ja mis võivad kutsuda esile vastakaid mõtteid: meie kontekstis on niisugune kas või sõna „kirik“.

Keel on ka eneseväljendus- ja suhtlusvahend ja seda mitmel eri kujul. Peale kirja- ja kõnekeele on olemas kehakeel, pildikeel ja helikeel. Milline on sinu suhe viimasega?

Minu suhe helikeelde on väga aktiivne olnud, kuigi ma ei ole ise muusikat teinud. Alma Mahler on oma mälestustes öelnud, et tal on kahju inimestest, kes ei tee mingit muusikat, aga et seda enam on sellistel inimestel kompensatsiooniks huvi muusika kuulamise vastu. Mina kuulun nende viimaste liiki, kes ei tee, aga kuulavad.

Millist muusikat sa kuulad?

Huvi on aja jooksul muutunud, nagu kõik asjad, huvid ja tähelepanuobjektid muutuvad. Vanuses 16–19 kuulasin rokki, mis oli Nõukogude Liidus küllaltki harvaesinev asi ja mida häbimärgistati. Esitajatest võiks nimetada selliseid muusikuid nagu Fats Domino ja Chuck Berry, kes olid mustanahalised, ja valget meest Jerry Lee Lewist. Ja siis muidugi Little Richard, kes oli eriti kuulus oma avalike etteastumiste poolest: näiteks ronis ta kontserdi ajal mööda kardinat üles ja kukkus koos kardina ja kardinapuuga alla. Elvis Presleyt meie ringkond eriti ei armastanud, sest ta jättis sellise klanitud ja libeda mulje, ja samamoodi ei kuulanud see ringkond, kellega ma kokku puutusin, mitte biitleid, kes olid liiga magusad, klanitud ja lakutud, vaid pigem Rolling Stonesi. Mina kuulasin lisaks ka rollingute kaasaegset Otis Reddingit, kes oli minu arvates üsna absoluutne. Aga samamoodi ka Huddie Lead­bellyt, keda peetakse üheks bluusi isadest. Tema on vast praeguseni püsima jäänud, sellepärast et ta on ikkagi niivõrd ainulaadne. Leadbelly repertuaari ulatus on tähelepanuväärne: ta koostas ise laule ja laulis ka klassikalisi neegrilaule, millest suurema osa ta omandas korduvalt sunnitööl ja vanglates olles.

Hiljem tulid juba muud asjad. Iisraeli kirjaniku Abraham B. Jehošua ühe raamatu peategelane on Molcho, kes on tsiviliseeritud inimene, käib kontsertidel ja kunstinäitustel, aga ütleb, et keelpillimuusika teda ei puuduta: ta tahab, et muusikas oleks trumme ja pasunaid. Ma võin küll klassikalist muusikat kuulata, aga ka mulle meeldib rohkem muusika, kus on trumme ja pasunaid, ning selline muusika on ka eri rahvaste muusika. Kunagi, kui ma iiri keelt õppisin, meeldis mulle väga keldi muusika, gaeli- ja iirikeelsed laulud, aga nüüdseks on selle asemele tulnud juudi muusika. Juudi muusika on muidugi omaette asi ja väga kirju, sest nii nagu juutide sünagoogide ehitusstiil, riietus ja ka ehk toitumistavad on mõjutatud kohalike maade tavadest, on seda ka nende muusika. Kui Ida-Euroopa juutidel on tähtis „Tumbalalaika“, siis näiteks mulle ei ole see nii huvitav kui sefaradi ja orientaalsete juutide muusika, kuigi olen hea meelega kuulanud ka jidiši laule. Huvitav on olnud ka araabia, pärsia ja pakistani muusika. Pakistani muusikast näiteks Shah Abdul Latif Bhitai, kelle poolehoidjad juba 260 aastat tema haual öösiti katkematult tema luulet laulavad. Pakistani muusikast võiks nimetada ka Nusrat Fateh Ali Khani, kellest on mulle endale küll rohkem meeldinud lauljatar Abida Parveen. Asi, mida ma võiksin aga alati kuulata ja mis on mind aastakümneid huvitanud, on Portugali fado.

Kuidas on pildikeele ja liikuvate piltidega? Kuidas suhtud kirjandusteoste ekraniseeringutesse?

Ekraniseering võib tulla parem või halvem, samasugust efekti on raske saavutada. Pahatihti mõjub raamat paremini, sellepärast et raamatus võib olla üksikasju, mida kõiki ei peeta filmis tarvilikuks või võimalikuks kajastada – film on tihti sirgjoonelisem ja lihtsam kui raamat. Kui võtta kas või Alaa al-Aswani „Jakubijani maja“ raamat ja film, siis film on väga hea, aga raamat on veel parem.

Kas raamat võib olla ka parem kui tegelik elu? Oled tõlkinud Iisraeli nüüdisaegsete kirjanike loomingut. Kas see Iisrael, mida nad kirjeldavad, kattub sellega, mida oled Iisraelis ise näinud?

Tegelikkus on alati rikkam kui kirjandus ja film. Õnneks on Iisraelis väga palju kirjanikke ja häid kirjanikke, nii et palju sealse elu aspekte on leidnud kajastamist, kuigi kirjandus ei kajasta kindlasti mitte kõike. Iisrael on Lääne-Euroopa tüüpi ühiskond, seal on vähem neid ühiskondlikke piiranguid, mis on tingitud traditsioonidest või riigikorrast, nii et kirjandus kajastab ühiskonna aspekte hästi, aga vaat Iraan on hea näide selle kohta, kuidas kirjandus võib tegelikkusest erineda – tegelikkus on selline, et kirjanik ei pääse kõike nägema või ei tohi kõike kujutada.

Ka üsna realistlikes teostes võib esineda peaaegu uskumatuna näivaid meeldejäävaid tegelasi. Kas sul tuleb mõni selline meelde?

Üks kirjanikke, kes mulle väga meeldib, on Nagib Mahfuz. Tal on üks kolmeköiteline, kokku umbes 1500 lehekülge paks perekonnaromaan, mille tegevustik leiab aset maailmasõdade vahelisel ajal Egiptuses. Sealt on meelde jäänud perekonnapea kuju, kellest võiks saada feministidele tõeline maiuspala. Rääkisin sellest teosest hiljuti ja veidi aja pärast tehti mulle pakkumine see teos ka eesti keelde tõlkida.

Neist, kes ei ole jäänud meelde kirjanduse, vaid oma tegevuse kaudu, on koloriitne kuju Richard Francis Burton, kes veetis ligi 50 aastat idamaades ning keda entsüklopeediais on nimetatud kas maadeavastajaks või seiklejaks. Esmajoones on ta kuulsaks saanud „1001 öö“ tõlkega araabia keelest inglise keelde: see on siiani üks silmapaistvamaid kirjanduslikke mälestusmärke maailmas ja sõnavararikkuse poolest peetakse seda inglise kirjanduses Shakespeare’i järel teisel kohal olevaks. Üks praeguse aja briti arabist on öelnud, et Burtoni tõlget lugedes peab araabiakeelne originaal kõrval olema, muidu ei saa sellest aru. Sama on kohati Uku Masingu Vana Testamendi tõlkega, mille kohta Andres Gross on öelnud, et kui heebreakeelset originaali ei ole, siis ei ole see kõiges jälgitav.

Mida soovitad eesti lugejal lugeda senikaua, kuni tõlgid ja teed meile kättesaadavaks üha uusi teoseid ja mõttevara?

Mille üle väga hea meel on ja mida ma ka soovitan, on Gershom Scholemi artiklite kogu, mis peaks ilmuma sel aastal. Tegu on väga ülevaatliku sissevaatega mitte ainult juudi müstikasse, vaid judaismi laiemalt. Scholem on üks kuju, keda ma imetlen – nii mitmekülgsete teadmistega inimesi ei kasva praegu enam mitmel põhjusel peale. Teine sama mitmekülgne ja isepäine on islamiuurija Henry Corbin, kes töötas aastakümneid Teheranis Pärsia käsikirjadega, andis neid välja ja avaldas nende kommenteeritud tõlkeid. Nende meeste kõrvale võiks asetada Annemarie Schimmeli, kes lõpetas 19aastaselt Berliini ülikooli doktorikraadiga araabia filoloogia alal ja sai 24aastaselt Marburgis teise doktorikraadi usundiloo alal. Ta õpetas esmalt viis aastat türgi keeles Ankara ülikoolis ja seejärel kuni pensionieani Harvardi ülikoolis tema pärast avatud indo-islami õppetoolis.

Lisaks Scholemile soovitan kindlasti lugeda Nasafi raamatut „Täiuslikust inimesest“, mis peaks samuti peagi trükivalgust nägema. Täius on midagi, mis on inimese loomusele antud, ja kuigi Nasafi räägib täiusest eelkõige seoses Muhammadiga, on see õigupoolest võimalik kõigile. See on muidugi raskesti teostatav, aga selle anni poolest on inimene esile tõstetud muust elusast loodusest: ta saab minna kõige lähemale Absoluudile ja saada selles mõttes kõige täiuslikumaks. Füüsiline keha, mis inimest mõnes asjas takistab, ei ole täiuslikkuseni jõudmisel määrav, sest vaim on see, mille inimene saab arendada täiuslikuks.