2001. aastal taanlaste abil valminud disaini arengukava aluste üks ettepanekuid oli võimaldada ettevõtetel kasutada disainerit nii, et riik maksab osa tema töötasust ja ettevõte saab veenduda disaineri vajalikkuses/mittevajalikkuses, tundus olukorras suurepärane võimalus tutvustada selle võrdlemisi marginaalse eriala plusse. Praeguseks on mõistetud, et disainerist võib abi olla küll, ehkki paljus vajab see veel tõestamist. Tihti näib, et enamasti on disainer entusiastlik tegelane, kes kõikvõimalikele ees seisvatele seintele vaatamata tegeleb rõõmsalt oma alaga ja vahel näeb selle tulemusi ajakirjade kaante vahel või paremal juhul näitusel. Praegu on disaini ümber võimalik punuda hulgaliselt üritusi ja seminare, mida külastatakse ja mille vastu tuntakse õnneks ka huvi. Disainist rääkides on ka viimasel ajal rõhuasetus valdavalt tootedisainil ehk praktilise väljundiga esememaailmal ja sellel, millist lisaväärtust disaineri kaasamine endaga kaasa võiks tuua. Seega on võimalikult eriilmeliste väljapanekute, ürituste ja seminaride koondamine lühikesse intensiivsesse ajalõiku äärmiselt tervitatav. Iseasi, kui paljud sellega suhestuda suutsid, aga algatus on tänuväärne ja paneb tegutsema ka passiivsemad, et oma tegevus kindlasse perioodi ajastada ja kajastust ning tähelepanu leida.
Viimase paari nädala jooksul on Tallinnas olnud tõeline disainirünnak, mille südameks oli kindlasti traditsiooniks kujundatav ja juba neljas „Disaniöö”, mis tegelikult tähistab ürituste sarja, lausa festivali. Ambitsioonika ettevõtmise raamesse mahtus mitmeid näitusi, avamisi, väljakuulutamisi, töötubasid ja palju muud, mis pani proovile huvilise võime kõigesse kaasatud saada. Lisaks raamisid seda mitmed täpselt ajastatud näitused üle linna: Austria tootedisaini väljapanek tarbekunsti- ja disainimuuseumis, tekstiilidisaini üliõpilaste lammutamisele minevast koolimajast lahkumisele pühendatud ja kodutuse teemaga mängiv väljapanek „Glamuurselt kodutu” EKA galeriis. „Disainiöö” kasvab iga aastaga, soovitakse muutuda aina fokuseeritumaks. Neljandal korral olid märksõnadeks „leidlikkus, innovatsioon, säästlikkus, taaskasutus”. Piisavalt palju sõnu, mis on paindlikud ja tuntud, et kaasata esinejaid (ja muidugi ka vaatajaid) laial skaalal ja olla olemuslikud disainile üleüldiselt.
Disain, ka kohalik, tahab tungida eestlasegi elustiili osaks. Kui teemad ja ilukõned kõrvale jätta on festivalikorraldajate peaeesmärk tutvustada andekaid loomeinimesi, kes on ja kes võiksid olla edukate toodete ja projektide taga. Minu arust on see kogu festivali tänuväärseim algatus ja püüdlus. Seda toetavad seminaride, workshop’ide ja vestluste kõrval (mis on vaieldamatult olulised, kuid eelkõige ringisiseste inimeste kohtumispaigana, eriala arengu mõttes) põhiliselt kaks ettevõtmist: näitus „Disaini elevaator” ja arhitektuuri, sisearhitektuuri ning esemedisaini koondav konkurss „Eesti disain ja elukeskkond 2009”. Olemuselt annab see kokku midagi ülevaatenäituse-taolist ehk operatiivse pildi Eesti disainis toimuva kohta. „Disainiöö” toimumiskohaks oli valitud Rotermanni kvartal, mis tänu selgelt piiritletud alale ja tegevuskohtade laiale valikule tuksus kindlasti tavapärasest kiiremini. Garneeringu kõrval (disainerid kokkadena toidumaailmas, töötoad, mitmete maade disainiülevaated jm) oli sisuliselt huvitav just näitus hiiglaslikul 1000-ruutmeetrisel alal Prooviveskis, andis kirju pildi eesti disainis liikuvatest jõududest. Üldjoontes oli tegu põneva ülevaate-formaadis näitusega, mida kord aastas oodata: saab teada, mida on tehtud ja millega valmis saadud, millised on uued tulijad. Lähemalt vaadates on tegu mitmes kaalukategoorias tegelastega, kes on kokku ühte ruumi paisatud.
Nii eristuvad selgelt juba pikemat aega tegutsenud disainerid, kelle töid iseloomustab läbimõeldus ja lõpetatus ning kelle eksponeeritud töid on juba sel aastal nähtud (Orgusaar, Kelpman, Järg), ka mõningaid uusi lahendusi (Laigo ja Palm), uusi huvitavaid väljapeetud lahendustega tulijaid (hoo.ee, Ville Jehe, Margus Soonvald). Palju oli väga noori esinejaid, alles alustavaid ja loodetavasti tugeva potentsiaaliga tegijaid (mh Tartu kõrgema kunstikooli tudengid). Iseloomulik on näitustele see, et korduvalt esinevaid disainereid on vähe, igal aastal on huvitavaid algatusi, kuid tihti jäävad need paraku ühekordseks katsetuseks. Prooviveskis polnud eksponeeritud mitte enam katsetav ja eksperimenteeriv osa, vaid kindlalt pinnalt omavahel konkureeriv kogum arhitektuuri, sise- ja esemekujundust. Siinse valiku oli suuremast hulgast välja sõelunud kompetentne žürii ja auhindu jagus mitmes kategoorias, ühtlasi sai ülevaate viimastest märkimisväärsetest saavutustest. Eestis toimuvaga paralleele tõmmata andis põhjust kimp eri maade disainiülevaateid, mille keskmes valdavalt tänane tootedisain ja kust sai pildi eelkõige eri riikide tööstuslikust võimsusest ja haardest.
Prooviveskis olid näha Sloveenia pika traditsiooniga tööstusdisaini biennaali „Bio21” auhinnatud tööd mõningase ajaloolise tagasivaatega biennaali võidutöödele. Jahulao fuajees oli mahult miniatuurne pildiväljapanek Poola disaini hetkeseisust ja paar kokkuvõtvat planšetti nende disaini lähikümnenditest. ETDMis oli avatud ulatuslik ülevaade Austria tänaste disainerite ligi 50 tööga, mille temaatiliseks keskmeks oli innovatsioon ja tehnoloogia, pakuti atraktiivseid näiteid vihmavarjudest mootorrattani. Kõik see tuleb kindlasti kasuks disainist rääkimisele laiemalt. Kui seekord pälvis suure tähelepanu „Tallinn 2011ga” koostöös toimunud suveniirikonkurss, siis mulle tundub, et ehkki on ära tehtud suur töö ja õigesse kanalisse on õnnestunud suunata suur kogus entusiasmi, mahuks atraktiivsuse lisamiseks festivali formaati veel hulgaliselt algatusi, kas või näiteks üks laiema tuntusega special guest star disainimaailmast, kes kõnetaks laiemat huviliste ringi ja avardaks arusaamu disainist.
