Iroonia irooniaks, kuid faktidele näkku vaadates on olukord tõsine. Ning sellest, kas kliimasoojenemist suudetakse pidurdada, kujuneb ilmselt XXI sajandi üks põhiküsimusi. Äsja ilmus kirjastuselt Varrak „Rohelise raamatu” sarjas briti „šokiökoloogi” James Lovelocki raamat „Gaia kättemaks”, kus inimkonna tulevikust on maalitud sünge pilt. Lovelock, kes on ühtaegu nii keemik, arstiteadlane kui ka biofüüsik, ütleb, et inimkond „peab valmistuma kõige hullemaks”. Sest Gaiat, mille all Lovelock mõistab Maad kui arenevat ja isereguleeruvat süsteemi, kuhu kuuluvad kõik elusolendid, pinnakivimid, ookeanid ja atmosfäär, on haaramas palavik. Jah, kliima on muutunud terve Maa ajaloo vältel, kuid Lovelocki teada pole niivõrd karmi muutust kui viimastel aastakümnetel olnud juba kümnete miljonite aastate vältel.
Tõe huvides olgu märgitud, et lisaks inimtegevusele on oma osa soojenemises ka päikesekiirguse intensiivuse muutumisel: Lovelock märgib, et ajal, kui elu Maal alguse sai, oli see umbes 25% praegusest madalam. Ning ehkki pikas perspektiivis kujutab Päikese kuumenemine Lovelocki väitel endast elule palju suuremat ohtu kui seda on praegune, inimeste põhjustatud soojenemine, mõjutab just viimati mainitu meie, meie laste ja lastelaste käekäiku.
Mis siis lahti on? Ilma kivisöe, nafta ja gaasi põletamiseta ei oleks maailma, millega oleme harjunud, ei autosid, vabrikuid ega elektrit. Ning iseenesest ei ole süsihappegaas halb: kui atmosfääris poleks CO2, siis ei oleks keskmine temperatuur Maal mitte pluss 15 kraadi nagu praegu, vaid hoopis miinus 18 kraadi. Vaid see, et õhus on 0,028 protsenti süsinikdioksiidi, toob kaasa selle suure erinevuse.
See kaduvväike protsent teeb terve planeedi peale kokku 2200 miljardit tonni CO2. Just nii palju oli atmosfääris süsihappegaasi aastal 1712, kui Thomas Newcomen leiutas aurumasina. Nüüdseks, pärast sajandeid fossiilsete kütuste põletamist, on Maa atmosfääris juba 2900 miljardit tonni CO2. Ja sellel on selged tagajärjed: viimasest 12 aastast 11 kuuluvad kõige soojemate hulka 1860 aastast saadik. Liustikud sulavad, merevee tase tõuseb, Tartu maratonid jäävad ära. Ja seda ainuüksi põhjusel, et maakera keskmine temperatuur on viimase saja aastaga tõusnud 0,7 kraadi võrra.
Ja alanud sajandi lõpuks võib Maa temperatuur tõusta veel neli kuni kuus kraadi. Teatud hetkest käivitub kliima soojenemisel nõiaring: kui liustikud, mis seni päikesekiirgust tagasi peegeldasid, sulavad, aitab see omakorda soojenemisele kaasa. Ning kui hävivad looduslikud süsteemid, mis seni on aidanud kliimat reguleerida, siis annab seegi täiendava tõuke soojenemisele. Ehk siis mingist hetkest hakkab kliima soojenema, sest ta soojeneb.
Sellel on väga reaalsed tagajärjed ka inimühiskonnale: võib eeldada suuremat migratsiooni elamiskõlbmatuks muutuvatelt aladelt, võib-olla koguni relvastatud konflikte. Ja nii mõnigi riik, nagu näiteks Malediivid, on mures üldse oma püsimajäämise pärast: Malediivide kõrgemad piirkonnad on vaid poolteist meetrit merevee tasemest kõrgemal, kuid aastaks 2100 tõuseb maailmamere tase liustike sulamise tõttu 50–140 sentimeetri võrra. Ja kui kliima on soojem, siis ookeanide vesi paisub, mis omakorda kiirendab nõiaringina maailmamere tõusu.
Kõlbmatu roheline energia?
Eespool kirjeldatud fakte tunnistavad lisaks Lovelockile ka ÜRO kliimaväitlejad ja paljud Euroopa tipp-poliitikud. Kuid mida halvima ärahoidmiseks ette võtta, selles osas erinevad Lovelocki vaated kardinaalselt mainstream’i seisukohtadest.
Mille poolest siis? Euroopa esimesi tugevaid rohelisi parteisid, 80ndate algul moodustatud Saksa rohelised, tegi oma tegevuse algusaastatel üheks oma põhiteemaks Atomausstieg’i ehk tuumaenergiast loobumise. Saksa rohelised läksid koguni nii kaugele, et kuulutasid riigid, kes kasutavad aatomienergiat, olemuslikult ebademokraatlikuks, kuna kodanikel olevat „instinktiivne vastuseis riskantsele tuumaenergiale”, mida saavat vaid jõuga läbi suruda. Saksa liiduvalitsusse kuuludes õnnestus rohelistel lõpuks aastal 2001 kokku leppida tuumaenergia tootmise järkjärgulises lõpetamises. Tuumaenergia asemel propageerivad rohelised – ning mitte üksnes enam nemad, vaid ka poliitilise spektri teiste värvide esindajad – energia kokkuhoidu ja taastuvelektrit.
Lovelock nõustub, et energiat tuleb kokku hoida (vähendades näiteks autostumist ja eelisarendades ühistransporti), kuid muus osas erinevad tema vaated suuresti eespool kirjeldatuist. Lovelock käib oma raamatus läbi kõik üksikud nn rohelise energia allikad ja kuulutab pea kõik neist kõlbmatuks – vähemalt siin ja praegu. Biokütuste tootmist peab ta vastutustundetuks, sest tooraine kasvatamiseks tuleb looduslikud ökosüsteemid asendada põllumaaga. Ta ei vaimustu ka tuuleenergiast: selleks, et katta tuuleenergiast ära näiteks Ühendkuningriigi elektrivajadus, peaks saareriigi igal ruutmiilil (kui linnad, rahvuspargid ja tööstuspiirkonnad välja arvata) olema kolm tuulegeneraatorit. Päikesest elektri tootmist peab Lovelock hetkel liiga kalliks. Oodates, millal see tehnoloogia areneb ja odavamaks läheb, raiskaks inimkond aga liiga palju väärtuslikku aega, kuigi tegutseda tuleb kohe. Ning see „kohe” tegutsemine tähendab Lovelocki järgi panustamist „tuumalõhustamise energeetikale”, vähemalt senikaua „kuniks termotuumaenergia ja taastuvenergia arendatakse meile pikas perspektiivis sobilike lahendusteni”. Sest tuumaenergia „ei saasta õhku” ning ehkki sellega kaasnevad riskid, aitab selle kasutamine ennetada kliimasoojenemist kui XXI sajandi maailma suurimat ohtu.
Lovelocki retoorika keskpunktiks ei ole inimene, üksikisik, vaid see, mida ta nimetab Gaiaks – terve planeet kui isereguleeruv süsteem. See seletabki, miks suhtub ta nii rahulikult tuumaenergiaga kaasnevatesse riskidesse: esiteks väidab ta, et kiiritus ei tapa reeglina kohe, vaid lihtsalt „lühendab statistilist eluiga”. Ja teiseks: selleks, et „ravida Gaia palavikku” ei ole Lovelocki arvates üksikisikute – olgu neid kümned, sajad või ka tuhanded – ohtu seadmine liialt kõrge hind.
Lovelocki meelest valitseb keskkonnaprobleemide osas justkui teatud hierarhia olulisim on kliimasoojenemise ennetamine, kõik muu on teisejärguline. Sealhulgas ka üksikisikute protest, nende, kes muretsevad näiteks oma kodukanti plaanitava tuumajaama pärast.
Lääne ühiskonna üha enam tooni andvas keskkonnateadlikkuses põimuvad globaalne mure (olgu siis kliimasoojenemise või liikide väljasuremise pärast) ja üksikisikute mure omaenda vahetu elukeskkonna pärast. Näiteks roheliselt mõtlev berliinlane toetab autostumise vastu võitlevat linnavalitsust (sest lisaks sellele, et heitgaasid aitavad kaasa kliimasoojenemisele, tähendavad need ka terviseriski igale üksikule linlasele) ja teeb sisseoste ökomarketist (sest usub, et mahepõllumajandus mitte üksnes pole loodussäästlikum, vaid mahetoit on ka sööjale tervislikum).
Katastroofiõhustik ja totalitarismioht
Lovelocki jaoks ei näi aga üksikisikute murel olevat suuremat tähtsust – kui mängus on Gaia tervis, siis tuleb kõik muu sellele allutada. Ja see ei tähenda üksnes – ka juhul, kui inimesed on selle vastu – uute tuumajaamade ehitamist, vaid ka näiteks tema tõrksat suhtumist mahepõllumajandusse. Viimast peab Lovelock pigem keskkonnavaenulikuks: keemiavabalt kasvatatud toit on küll maitsvam ja tervislikum, ent kuna mahepõllumajandus on intensiivpõllumajandusest väiksema saagikusega, siis tähendab selle populaarsuse kasv, et põllumaa alla läheb järjest rohkem looduslikke kooslusi. Ja kui ühel kaalukausil on „puutumata loodus”, teisel aga individuaalne maitseelamus ja tervis, siis kaldub Lovelocki kaalukauss ilmselgelt esimesele poolele.
Seda, kes jutlustab vajadusest allutada kõik ühele põhieesmärgile, ei saa pidada pluralistiks, võib-olla mitte ka demokraadiks. Siinkohal tasub ehk meenutad
a üht teist, aastal 2005 eesti keeles ilmunud teost, Saksa sotsioloogi Ulrich Becki „Riskiühiskonda” (TÜ Kirjastus, tõlkinud Andres Luure). Selles esmakordselt 1986. aastal, kohe pärast Tšernobõli katastroofi ilmunud raamatus avaldas Beck lootust, et keskkonnaprobleemide ennetamisele ja lahendamisele aitavad kaasa just üksikisikud, rohujuuretasandi protest, inimeste mure oma tervise ja vahetu elukeskkonna pärast. Olgu selleks siis sõdimine tuumajaama ehituse vastu oma kodukanti (sest lisaks sellele, et sellega kaasneb risk, vähendab see ka ümberkaudse kinnisvara hinda) või igapäevased tarbijaeelistused ökoloogiliselt vastutustundlikult toodetud kaupade kasuks. Beck hoiatas „Riskiühiskonnas” ka „võimalike negatiivsete stsenaariumide” eest, mille all mõtles ta olukorda, kus üleüldine katastroofiõhustik, mure looduse saastatuse pärast, kasvab nii suureks, et selle leevendamine aitab legitimeerida „erakorralisi” ja ebademokraatlikke, et mitte öelda totalitaarseid meetmeid.
Nüüd, kui „Riskiühiskonna” ilmumisest on möödunud 22 aastat, võib näha, et osa Becki ennustustest on täitunud. Kuid vaid osa. Heaoluühiskonna kodanik võib küll sorteerida prügi (sest see on esiteks lihtne ja teiseks annab võimaluse mõelda endast kui heast inimesest) ja sõita nädalavahetusel jalgrattaga turule või ökomarketisse ostma mahetoitu. Kuid samas tahab temagi „võtta elult, mis võtta annab”: lennata puhkusereisile Vietnami või Brasiiliasse (paisates seega õhku mitu tonni kasvuhoonegaase), vahetada garderoobi sama tihti kui muutub mood ning maksta autokütuse eest nii vähe kui võimalik. Ehk siis „jah” keskkonnahoiule, juhul kui see on minu tervise huvides ja piisavalt lihtne, kuid „ei”, juhul kui see nõuab suuremat enesepiiramist, sest mul on ju vaid üksainuke elu! Ning see tähendab, et Becki unistus maailmast, kus „rohujuuretasandilt” algab rahulik roheline revolutsioon, ei ole täitunud.
Lovelocki, kes kutsub üksikisikute huvidele eelistama Gaia huve ning hindab riske mitte nende mõju alusel konkreetsetele indiviididele, vaid „populatsiooni statistilisele keskmisele”, võib seega pidada sümptomaatiliseks kui Becki ettekuulutust katastroofiõhustikust, mille abil hakatakse õigustama totalitarismi kalduvaid meetmeid. Ehkki üks on selge: selleks, et ei täituks kliimateadlaste mustimad prognoosid, läheks vaja poliitilisi otsuseid, mis kõiguvad nii või teisiti valu piiril.