Kirill Serebrennikov on üks tuntumaid vene filmilavastajaid ja seda mitmel põhjusel. Esiteks loomulikult tema tööd nii filmi- kui ka teatrivallas. Filmi alal saavutas ta esimese suurema tuntuse 2008. aastal „Jüripäevaga“,¹ mis lõi laineid ka PÖFFi programmis ja jõudis Eesti Eks­pressi aasta parimate filmide edetabelis toona auväärsele 13. kohale.² Nii „Jüripäeva“ kui ka järgmiste filmidega „Reetmine“ ja „Õpilane“³ tõestas Serebrennikov end ekstravagantse, isepäi kõndiva režissöörina, kes eelistab tegutseda ettenähtud raamidest väljaspool.

2012. aastal sai temast ühe vene avangard­teatri lipulaeva, Moskva Gogoli keskuse kunstiline juht ja Serebrennikov tõusis paljude arvates üheks silmapaistvamaks teatrilavastajaks. Tema julgele lennule otsustati aga 2017. aastal käärid sappa lüüa, kui ta arreteeriti süüdistatuna Gogoli keskuse administreerimisega seotud laialdases finantspettuses. Sellest ajast peale on Serebrennikovi hoitud koduarestis uurimise all ning temast on saanud Venemaa kultuurilise vastupanuliikumise üks sümboleid. Oma järgmist filmi, Leningradi omaaegsest kultuuri-underground’ist rääkivat „Suve“,⁴ tuli tal juba esitleda koduseinte vahelt, kui film tema esimese teosena Cannes’i filmifestivali peavõistlusele jõudis. Kahjuks tänavu olukord ei paranenud. Eelmisel aastal süüdi mõistetud ning rahatrahvi ja tingimisi vangistusega karistatud (inimõiguste organisatsioon Human Rights Watch mõistis selle kohtuotsuse küll hukka) Serebrennikov viibis Venemaal oma kodus ka sel suvel, kui Cannes’i võistlusse jõudis ehk seni tema parim film „Petrovid gripi küüsis“⁵ – sõna otseses mõttes palavikuline odüsseia läbi luupainajaliku düstoopilise Venemaa, kus lokkavad brutaalsus ja absurd, ja mis põhineb Aleksei Salnikovi samanimelisel, ka eesti keeles ilmunud romaanil⁶ – ja Serebrennikov oli seetõttu intervjuuks Sirbile kättesaadav vaid interneti vahendusel.

Huvitava resonantsina linastus Cannes’i tänavuses kõrvalprogrammis „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“) ka teise vene autori Aleksei German noorema film „Koduarest“,⁷ mille peaosas on rahalise petuskeemi süüdistusega koduaresti määratud professor. Sarnasus Serebrennikoviga on ilmne ja võrdlus möödapääsmatu.

Kas te olete juba näinud Aleksei German noorema „Koduaresti“, mis võiks vabalt olla ka film teist?

Kahjuks mitte. Aga mulle öeldi, et ma ilmselt olen inspireerinud Alekseid selle filmi loomisel. Oskan ehk olla konkreetsem, kui ma selle ära vaatan.

„Petrovid gripi küüsis“ räägib gripist – ühiskonnast, mis on palavikus. Kestev COVID-19 pandeemia annab sellele kaaluka lisatähenduse.

Alustasime „Petrovide“ tegemisega ammu enne seda ja siis ei osanud keegi ilmselt isegi hääldada sõna „pandeemia“. COVIDit polnud olemas. Alguses polnud meil mõtteski midagi siduda ülemaailmse haigusega. Nüüd, kui me „Petrove“ vaatame ja näeme tegelasi ekraanil köhimas, ilma et keegi maski kannaks, paistab see isegi mulle kohutav.

Muidugi annab meie olukord filmile uue perspektiivi, aga „Petrovides“ ei ole gripp pandeemia metafoor. See tähistab mingit deliiriumi, inimorganismi eriseisundit: kõrge palavikuga oleme võimelised nägema elu täiesti uuest vaatenurgast ja kogema seni kogetut teisiti.

Gripp aitab meil kõike ümber mõelda, maailma teisiti tunnetama õppida, kõik tagasi enda kätte võtta. Maailm, mida üritasime „Petrovides“ luua, räägibki reaalsuse rekonstrueerimisest.

See maailm on võrdlemisi kaootiline. Kas see on teie ettekujutus Venemaast?

Minu meelest ei ole see kaootiline. Seal on küllalt palju kihistusi. Struktuuri on ilmselt mõjutanud romaan, kus eri peatükkides hargnevad eri tegelaste lood. Kui see mõjubki teile kaootilisena, siis eks see ole teie ettekujutus kaosest, aga mina püüdsin vormida filmile mingi korrapärase ülesehituse. Muuseas, kõigepealt alustasin üldse muusikast: „Petrovid“ põhineb muusikalisel struktuuril. Ilmselt märkasite, et heliriba aluseks on näited vene pungist kuni rahvusvaheliste rokklugudeni nagu Nick Cave’i „Tupelo“, akordionimuusikast kuni tänapäeva räpini filmi lõpuosas. See võib küll kõlada kaootilisena, aga mulle on see film väga täpse ja selge struktuuriga.

„Petrovides“ on väga tähtsal kohal mäluteema. Kuidas filmi minevikupildid suhestuvad tänapäeva Venemaaga?

Usun, et filmi luues toetutakse tihti vaid iseenda kogemustele. Loomulikult liigutas meid väga Aleksei Salnikovi suurepärane raamat, see inspireeris meid seisma silmitsi iseendaga ja leidma õigeid ja erilisi hetki meie endi minevikust. Muuseas, enamik mustvalgelt kujutatud episoode põhineb mu lapsepõlvekogemustel. Minu põlvkonnakaaslastel, kes on üles kasvanud Nõukogude ajal ja mäletavad viimast perioodi enne NSV Liidu lagunemist, on kõigil kodus mustvalgeid fotosid koos lumehelbekese ja näärivanaga, peas mingid tobedad jänesekõrvad. Salnikovi abiga tahtsin rääkida oma lugu.

Suur kirjandus teeb autori elukogemuse meie enda omaks, teksti peegelduses võime iseenda ära tunda.

Filmis kujutatav maailm on väga hüplik, pidevas liikumises. Nagu oleks kontrolli alt väljas.

Filmitegemist iseloomustab alati kontroll. Mina olen kontrollifriik, ma pean kõike kontrollima. Kui miski paistab teisiti, siis on see mulle suur kompliment.

Igatahes Venemaa paistis küll kontrolli alt väljas olevat.

Aa, hästi … võib-olla küll.

Kas tohib küsida teie praeguse olukorra kohta? Kas olete ikka veel koduarestis?

Ei, ma olen vaba ja tohin Venemaa piires reisida, aga Venemaalt lahkuda veel mõnda aega mitte.

Kauaks see nii jääb?

Elame-näeme. Loodan, et kõik siin maailmas saab ükskord otsa.

Kas teid vaevab veel, et teid Cannes’i minna ei lubatud?

Vaadake, Cannes’is käimine on loomulikult väga eriline. 2016. aastal oli mu film „Õpilane“ esimest korda „Kõrvalpilgu“ programmis ja see oli mulle väga huvitav, ootamatu kogemus. Üldiselt ma ei ole selline inimene, kellele meeldiks olla publikuga koos ja austusavaldusi vastu võtta, edu paistel särada. Teen tööd edasi, olen parajasti uue filmi ülesvõtmisega ametis. Naljakas, et ühel ajal oli meil paralleelselt kaks üritust: samal ajal Cannes’i esilinastusega korraldas mu uue filmi meeskond, kellega koos me tegime ka „Petrovid“, võtteplatsil oma punase vaiba ürituse. Jalutasime siis mööda seda enda punast vaipa ja vaatasime samal ajal Cannes’i ülekannet meie filmi staaridega festivalil, tõelisel punasel vaibal. Selline topeltüritus. Naljakas ja huvitav olukord. Aga ma tunnetan festivali tohutut toetust mulle, nagu ka prantsuse ja saksa teatrikolleegide oma. Kõik need aastad on nad andnud mulle mõista, et nad on minuga koos, ja on sisendanud mulle julgust. Bon courage jne. See on olnud mulle väga tähtis.

Ütlesite, et Salnikovi raamat liigutas teid väga. Mis teile seal nii korda läks, et tuli soov see ekraniseerida?

Keerukus. Raamatu keerukus paneb mõtlema, kuidas sellest kokku panna vääriline ekraaniversioon. Üldiselt meeldib mulle selline kunst, mis näitab maailma komplekssust, mitte binaarset ettekujutust heast ja halvast, mustast ja valgest, kuradist ja jumalast. Salnikovi tekst on keerukas ja rikkalik. Pole häid ega halbu tegelasi, kõik on mitmetahulised ja seepärast väga elulised, meie moodi.

Kui raamatu keskmes on perekond, siis filmis on rõhk nihkunud mehele – Petrovile. Kas see on teadlik nihe?

Raamatu vaatepunkt on ka rohkem mehe oma, sest autor on mees. Ta kirjeldab ilmselt omaenda tundeid perekonnast. Me kohtusime temaga Jekaterinburgis ka veel pärast filmi lõpetamist ja ma sain aru, et ta kirjeldab oma peret. Loomulikult ma ei arva, et tema abikaasa on mingi maniakk, aga ka see on metafoor kahe väga erineva inimolendi kooselust, kooseksisteerimisest ühes perekonnas. Mulle meeldib, kuidas ta on leidnud sellele teemale väga kummalise vaatepunkti.

Selle raamatu ekraniseerimine oli väga huvitav ja äge protsess.

Mida teile tähendab sõnavabadus ja kuidas defineerite vabadust kunstis? Kas Venemaal on veel võimalik vabalt kunsti teha?

Ohoo … Ma ei teagi, kuidas sellele vastata. Tavaliselt teen filme neile, keda ma tean – vene publikule. Ma olen teatriinimene ja mul on igal õhtul teatris etendus. Muidugi mitte näitleja, vaid lavastajana. Olen Moskvas töötanud 20 aastat ja igal õhtul mängitakse mõnes teatris mõnda mu tükki. Nii et ma ilmselt tunnen oma publikut: nad on terased, intelligentsed inimesed, kes on seotud Venemaa poliitilise, ühiskondliku ja intellektuaalse eluga. Nad on piisavalt uudishimulikud ja selles mõttes piisavalt euroopalikud – kursis maailma asjadega, reisivad palju nii Euroopas kui Venemaal. Uskuge mind, selliseid inimesi on Venemaal palju ja ma töötan ennekõike neile. See ei ole mingi osavõturohke turg, aga pakub midagi erilist neile, kes armastavad kirjandust, loevad raamatuid, mõistavad nähtusi omavahel võrrelda ja on piisavalt uudishimulikud, et kogeda midagi uut.

Mis te arvate, mida teie vaenlased rohkem vihkavad, kas teie filme või teatriloomingut?

Pole aimugi, kuidas mind läbi nende silmade vaadata, või kuidas hüpata nende jõgedesse või näha nende unenägusid. Las nad elada, ma olen täiesti kindel, et kellelgi on õigus meid vihata. Ma pole rahatäht, et kõigile meeldin. Ma olen isiksus, keeruline inimene. Mõned mind ei kannata, teised armastavad. Ma elan oma elu.

Filmi alguses on episood, kus mõned pannakse seina äärde ja lastakse maha. Kas see oli teile mingitmoodi vabastav kogemus kujutada ette sellist lahendust?

See tuleneb otseselt ühe tegelase poetatud lausest: „Ma tahan nad kõik ära tappa.“ Petrov, kellel on väga kunstipärane, elav kujutlusvõime, kujutab seda olukorda kohe ette, ja iseennast selle keskel. Ehk teeme seda isegi, kui keegi meile nõmedusi ütleb.

Kuidas te võrdleksite oma teatrilavastaja ja filmilavastaja rolli? Mis teile rohkem meeldib, ja miks?

Olen lapsest peale tahtnud filme teha, aga loomulikult ei olnud selleks mingit võimalust, sest ma olen pärit Lõuna-Venemaalt Rostovist Doni ääres, ja meil ei saanud filme teha. Seal oli vaid teater ja aastaid olin sunnitud teatriga piirduma. Siis kolisin Moskvasse ja haarasin kinni esimesest ette juhtunud võimalusest jõuda lähemale kohalikule filmitööstusele. Teater aitas mind väga palju, saavutasin mingisuguse edu ja sain palju võimalusi töötada, kohata inimesi, luua kontakte, suhelda publikuga. Ilmselt on mul kogemusi selles vallas – lõin Moskvasse teatrikeskuse (Gogoli keskus – toim), mis on väga populaarne, aga mul on seoses filmikunstiga oma kinnismõte ja ma tahan filmidega edasi töötada. Tahaksin keskenduda oma uue filmi võtetele ja lavastada oopereid eri paigus. Muide, ooper, muusikateater ja film on milleski väga sarnased. Film ja ooper on peaaegu ühesuguse struktuuriga ning ooperi lavastamisel ja filmi­tegemisel on sarnasust.

1 „Юрьев день“, Kirill Serebrennikov, 2008.

2 Areeni aasta film 2008. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69212201/areeni-aasta-film-2008?

3 „Измена“, Kirill Serebrennikov, 2012; „Ученик“, Kirill Serebrennikov, 2016.

4 „Лето“, Kirill Serebrennikov, 2018.

5 „Петровы в гриппе“, Kirill Serebrennikov, 2021.

6 Aleksei Salnikov. Petrovid gripi küüsis. Tänapäev, 2019.

7 „Дело“, Aleksei German jr, 2021.