Dokumentaalfilm “ÜLISUUR MINA” (“Supersize Me”). Režissöör Morgan Spurlock. Linastub kinos Sõprus.
Eestlasel on toiduga alati eriline suhe olnud. Kui leib pudenes põrandale, anti sellele suud. Jõukas peremees pidi ennast kaalukaks sööma, et rõhutada oma lugupeetavust. Ikka puhtast pekist ja nii. Ega keegi soovind kosida modellipihaga luidraid tütrikuid, vaid ikka maapiima peal kasvand punapõskseid piigasid, kel käed nagu jalad ja reied nagu sillatalad. Õige naise pidi ikka adra ette rakendada saama.
Ka nõukaaegsed toitumisstandardid lähtusid printsiibist, et mida kalorsem, seda parem. Poelettidel rippusid liha asemel pekikäntsakad, vorsti sisse topiti teab mida, võileivale pandi võimas kotletitükk (hamburgeri aseaine). Pidulikuks toitude toiduks on sellest ajast peale rasvas hautatud sauerkrautiga võimas sealihatükk. Et kõhusopis oleks ikka üht-teist, mis laseks krõbedad talved üle elada. Keegi ei kõnelnud tollal toitumise ja tervise vahekorrast, kolesteroolist, süsivesikute ja rasvade ladestumisest. Söödi seda, mida oli.
Õgardluse doktriin
Nüüd on järsku avastatud, et pool meie igapäevastest toiduainetest on sama hea kui mürk. Või kahjulikud teatud kombinatsioonides. Ja et toidud jagunevad nagu kõik muugi siin ilmas kõrgeteks ja madalateks. Ning madalate hulka on arvatud kõik see hea ja parem, mida me senini oleme harjunud sööma. Ja et mida vähem sa sööd, seda parem on see sinu tervisele. Näed siis.
Toidu väärtus on devalveerunud. Seda vedeleb kõikjal külluses ja me ei pea ise pingutama, et seda kätte saada. Toidu tootmine on tehnoloogiline protsess, mis on järjest odavam ja vajab üha vähem inimfaktori sekkumist. Toit tuleb kusagilt ja omavahel konkureerivad tarbimisterminalid müüvad algproduktide asemel eelvalmistatud toitaineid. Puudub vaid see Chaplini filmist tuttav masin, mis toidu otse suhu lükkab.
Aga inimese meel on teatavasti inertne ja me õgime edasi nagu kiviajal, pronksiajal, rauaajal, orjaajal, katkuajal, sõjaajal, nõukaajal. Justnagu toit oleks kohe-kohe otsa lõppemas, nagu viinerid ENSV poelettidel. Ja nii olemegi uue epideemia lättel: ülesöömise epideemia on üks üldise ületarbimise metastaase.
Liig- ja valesöömise vastu on viimasel ajal tehtud kaunis palju propagandat. Enamasti on need õpetlikud nišisaated ja voldikud, kuiv tarbelugemine polikliinikute ootetubades, mis viib harva inimeste fundamentaalsete harjumuste ümberkujundamiseni. Hoopis võimsama mõjujõuga massimeedia jätab aga selle teema enamasti kõrvale. Võimalik, et asi on ebarentaabel või suurte reklaamiandjate huve riivav, või käib liigtarbimise propaganda vastu kapitalismi ahmimise eetikale? Igatahes paisub inimmass kontrollimatult ja sama tempoga kasvab selle massi isu.
Pärast Michael Moore’i triumfeerivaid agitpropfilme, on Ameerika sõltumatu dokumentalism pääsenud välja oma orvast ja hakanud tegema seda, mida kõige paremini oskab – ümber kujundama hulkade seisukohti. McDonald’si turunduspoliitikat ja toodete ebatervislikkust paljastava doki “Ülisuur mina” edu, ja seda mitte ainult dokumentalistikasõprade hulgas, on tunnismärk, et jää on hakanud liikuma. Kusjuures filmi autor Morgan Spurlock on palju peenem ja objektiivsem (st mitte nii läbinähtavalt ideoloogiline) kui suur Moore ise. Tüüp laenab vahendid sotsiaalteaduslikest osaluseksperimentidest ja läheneb asjale pealtnäha kiretu uudishimuga. Ta otsustab läbi viia kuuajalise McDonald’si dieedi ning fikseerida organismis toimunud muutused. Kõik leiab aset akuraatselt arstide järelevalve all, igal nädalal mõõdetakse kehakaalu, veresuhkrut ja kolesterooli, uuritakse südame rütmi, maksa seisukorda, seksuaalset aktiivsust etc. Tulemused on muidugi etteaimatavad, üllatav on vahest ainult see, et tervis läheb vussi nii kiiresti ja kapitaalselt. Üks arstidest hoiatab Morganit nagu alkohoolikut, et kui too niiviisi jätkab, võib ta varsti vedru välja visata.
Maitsetuse diktatuur
Eksperimendi vahele intervjueerib autor kõikvõimalikke asjapulki, alates lihtsatest McDonald’si fännidest kuni mõjukate toiduainetetööstuse lobistideni Washingtoni võimukoridorides. Mosaiikpilt on kaunis hirmuäratav: ameeriklased paisuvad, toiduportsjonid kasvavad. Suurenevad ka kulutused rämpstoidu reklaamile ja laste alateadlikule mõjutamisele. Sadu kordi väiksemad on summad, millega reklaamitakse näiteks juur- ja puuvilja või tehakse tervisliku toidu propagandat. Koolisööklad lähevad üle rämpstoidule ja kogu maad kattev McDonald’si võrgustik plaanib muutuda omalaadseks vaba aja veetmise keskuseks, kuhu pered tulevad terveks päevaks. Vandenõuteoreetikud näeksid siin seda, kuidas odava toidu korporatsioonid on sirutanud oma karvase käe fitness-tööstusse, et ühelt poolt ameeriklastesse ladestatud kalorihulki saaksid teised tagasi välja pumbata. Mõlemale poolele kasulik üritus ju, mille tagajärjel paisatakse tuulde tohutu hulk kasutut energiat ja meeletul hulgal prügi. Ahoi!
Paradoksaalsel moel soosib isegi meedias genereeritav kehakultus rahva rasvumist. Täiusliku keha kujundid, mis igalt ekraanilt vastu vilguvad, põhjustavad ülekaalulistel enesehinnangu languse, sest lõhe ideaali ja reaalsuse vahel on liiga sügav. Ja seda stressi saab maandada magusa eskapismiga, üha uute jäätiseämbrite või friikartuli kuhjadega.
Huvitava kõvalseigana viitab Spurlocki “Ülisuur mina”, et Maci toodete koostises on ka endorfiini sisaldavaid komponente, mis tekitavad söömisel rahuloluefekti ja pikemal kasutamisel ka sõltuvust.
Filmis paljastub ka Maci populaarsuse põhjuse: see on maitsetus, igasuguse isikupärase maitse puudumine. Kui ei ole isikupära, siis ei saabu ka küllastust. Sa võid vohmida tohutu koguse toitu, aga samas ei hoomagi, kui palju seda oli. Ning kavalate maitsedisainerite modifitseeritud standardmaitse(tus) on kindel garantii Uus Meremaast Alaskani – see, mida sa ostad, maitseb täpselt nii, nagu sa eeldad.
King Kongi sündroom
Võib ju oletada, et film liialdab, ent kes tunneb Ameerikat oma kogemuste põhjal, teab, et nii see ongi. XXL-riideid kandvad King-Size-inimesed Mega-Size-maastureis Super-Size-eineid manustamas. Väikelinnasid ümbritsevad kiirtoidusööklatest, hüpermarketitest ja vabaajakeskustest koosnevad linnakud, mis on tihti suuremad kui nende vahele jääv linn. Vabadust ja demokraatiat armastava rahvana on ameeriklased vabastanud ka söögikombed. Kiiskava lauahõbeda ja lumivalge laudlina, söögisedelite ja järjestatud pokaalide asemel on meil nüüd ühekordsed papptopsid ja pabermähised, toitu vohmitakse kätega, näppude vahelt lakutakse sinna valgunud ketšupipläga ja toidukorrast jääb maha tohutu hunnik läbu. Tjah, demokraatia ei pruugi alati väga esteetiline olla.
Sümptomaatiline on aga see, et tegelikult toimub rämpstoidu turustamisega klassisuhete fikseerimine. Kui jõukamate kihtide valduses on parimad restoranid ja jõusaalid, nõustajad ja treenerid, siis odava kiirtoidu lõa otsas tilpneval alamklassil ja madalamal keskklassil puudub nii info kui vahendid, kuidas toitumisega oma elukvaliteeti tõsta. Tohutu suured portsjonid loovad külluse illusiooni, et vähemalt puudust ei pea kannatama. Ja nii ongi vanad väärtussüsteemid ümber pööratud: tüsedus pole enam jõukuse tunnuseks, nagu vanal heal Lutsu ajal, vaid märk võimalikule tööandjale, et sa ei suuda oma himusid talitseda, oled nõrk ja lodevate eluviisidega, järelikult töökarjääriks kõlbmatu.
Sama lugu on vaadetega. Pole lojaalsemat parempoolse poliitika toetajat kui vaesem keskklass. Kaunis Hollywoodi staar võib vasakpoolseks liberaaliks kehastuda, ökoautos sõita ja häälekalt Bushi sotsiaalkärbete vastu sõna võtta, aga mingi suvaline vaene Mississippi laotööline on lojaalne kristlane ja Bushi toetaja, kes usub tõsimeeli, et igaüks on oma õnn
e sepp ja luuserid tulekski ahju ajada. Sellest ka praegusest presidendist pisut vasakpoolsemate vaadetega Kerry kaotus presidendivalimistel, ta lihtsalt mõjus liiga aristokraatliku ja rahvakaugena.
Osama bin McDonald’s
Suurkorporatsioonid, sealhulgas McDonald’s, hoiavad Ameerika administratsioonide külje alla, et mingil juhul ei algatataks samasugust riiklikult soositud sõjakäiku tervistkahjustava toidu vastu, nagu tehti seda mõned aastad tagasi tubakakompaniidega. Arvatav Bushi elektoraat ühtib suurel määral McDonald’si elektoraadiga. Seni aga niidavad rasvumisest tekkivad haigused ameerika rahvast sellise innuga, millest Osama isegi unistada ei oska.
Härra Spurlock on oma filmi üles ehitanud nutikal printsiibil. Ta hoidub võimalikest kohtuasjadest sellega, et väldib autoripositsiooni kriitilisi kommentaare. Ta põimib osavalt intervjueeritavate arvamusi, statistikat, eksperimendist kogutud fakte, mida rikastab siis animeeritud kujunditega. Nagu heas publitsistikas tavaks, ei puudu siin ka vastaspoole kommentaarid. Ainuke konks, mille taha muidu nii paranoilise McDonald’si juristide armee võiks haakuda, on mõningad salaja filmitud episoodid kiirtoitlates.
Olen isegi püüdnud McDonald’si sööklat läbi akna filmida ning õige kähku saabusid volitatud isikud, kes teisaldasid mind koos kaameraga.
Morgan Spurlock järgib sama liini, millel astuvad teised dokiässad: Nick Bloomfield, Louis Theroux, Jörn Donner, Michael Moore, Rein Karemäe. Nad teevad reportaaži vormis, kus autor on ise peaosas. Kui sinu eesmärgiks pole jäädvustada ühe tegelase elu ja kannatusi, vaid luua hulgast intervjuudest ja aktsioonidest sotsioloogiline koondportree, siis pead sa paratamatult kõrvale hiilima aristotellikest aja-, koha- ja intriigiühtsuse reeglitest.
Siiski on meil filmistiihias orienteerumiseks üks selge juhtlõng: režissöörist peategelane, kellega samastuda või kellega polemiseerida. Tema subjektiivne vaatenurk annab teemale sidususe, tema kommentaarid mõtestavad ja isikupärastavad ainest. Me haardume ka ilma ühtse süžeeta filmi, kui saame kaasa elada piisavalt karismaatilise autori seiklustele.
Üldiselt võib öelda, et “Ülisuur mina” oli täitsa OK film. Ei midagi ilmutuslikku ega pöördelist, aga piisavalt lärmakas ja lõbus, hoiakuline ja häbitu, nagu me headelt ameerika filmidelt oodata oskamegi.