„No tere, ühiskonna ülejäägid,“ tervitab järgmine artist publikut ja jään „ülejääke“ hoolikamalt vaatama. On 2015. aasta ning olen Tallinna uue elanikuna astunud (õnneks mõnusalt tartulikku) baari Levist Väljas, kus toimub kirjandusõhtu „Viimane neljapäev“ (k6vn). Saan kohe aru, et kohal on perekond – aga niisugune, kus isadel-vendadel on rastapatsid ning emadel-õdedel ninarõngad ja tätoveeringud. Õhtu kulgeb hoogsalt-valusalt-südamlikult-humoorikalt ja ma mõtlen, kui veider see on, et võin introverdina leida lohutust võõrastes. 

K6vn on kauni kaose, vabaduse ja sallivuse koht. Kõigepealt on lavale lubatud umbjoobes „esineja“, kes seisab vaevu püsti ja pudistab kurvalt mikrofoni midagi nurjunud armastusest. Järgmisena on end kirja pannud kultuurkapitali pärjatud staarpoeet, siis kainikueas tantsijanna (kellele ema esireast julgustavalt lehvitab), tõusev täht räpimaailmas ja 70aastane Silvi, kelle poeesia kõneleb rooside hingematvast ilust. Publik aplodeerib kõigile ühtemoodi. 

Vahet pole, kus – k6vn on nomaad, nagu selle külastajadki. Täna Kopli baaris, järgmine kuu peenes õlu-kuus-eurot-hipsterikohvikus, siis mahajäetud angaari (s)ees. Inimesed on enamasti samad ja isegi kui meie rahvastikus esineb varieeruvust, siis tean, et see on minu rahvas. 

Me kõik oleme öösiti üleval, sest ei suuda seda pagana luuletust efektselt lõpetada, meil on kirjutamiseks alati liiga vähe aega ja liiga palju segajaid. Niisugune samasusetunne on tõeline õnn – eriti kui veedad tihti aega kohtades, kuhu sa ei kuulu. Kus oled teistsugune ja imelik nagu paistes sõrm.  

K6vnil ei pea teesklema: kõik, mis sa teed ja oled, on okei. Ole raamatupidaja, kes tegelikult tahab olla luuletaja. Õpetaja, kes tahab teha stand-up’i. Või laotöötaja, kes kaupu riiulitele tõstes aplausi ei kuule, aga seda ometi nii väga igatseb. See on koht, kus kõik saavad ühel õhtul ajada asja, mis on just neile mõeldud.  

Iga sõrm siin on elust ja selle survest natuke paistes. 

Aga paistetus pressib meid kokku.