Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaale. Eesti etnograafide vepsa välitööde päevikud (1962–1969). Koostaja Indrek Jääts. Toimetaja Ivi Tammaru, kujundus Ivi Tammaru, Jane Liiv, kaas Jane Liiv. Eesti Rahva Muuseum, 2019. 261 lk.

Osa eestlasi on eri aegadel oma hõimurahvaste vastu ikka huvi tundnud. Iseenesest riskantne tegevus, sest kahtlemata moodustavad nad peidetud osa meie vaimsest juurestikust, aga selle torkimine on ettearvamatu tegevus. Ilma teistetagi leidub meie kultuuriloos möödanikust tulenevaid traumasid. Korralik kultuureestlane istub tänapäeval linnas, tema vana(vana)vanemate talu sai juba aastakümnete eest maha müüdud või lagunema jäetud. Selle kohal hõljub segane hõllandus, mille kallal saab teoretiseerida A. H. Tammsaare või Valdur Mikita abil. Õnnelikumal kujul on pärand Viljandi folk. Päris maal on pärismaalased ja etnograafiline minevik, nüüdse mõtleja jaoks on see kõik nagunii konstrueeritud, romantiseeritud, vähem või rohkem fiktiivne.¹ Milleks siin veel mingid lisarahvad kusagil kaugel?

50–60 aastat tagasi olid lood väheke teised. Valitses Nõukogude kord ning rahvusteadustes jämematerialism. Tavalise inimese uurimine toimus asjade või füüsilise antropoloogia mõõtmistulemuste abil. Ka keeleteadus oli praegusest klassikalisem, folkloristikat miksiti hoolega kokku töötava rahvaga. Nõukogude riigis oli idapoolsetel aladel liikumine justkui lihtsam, aga viletsate võimaluste tõttu füüsiliselt keerulisem kui praegu. 1950ndate teisest poolest oli eesti rahvusteadlastel taas võimalik idapoolsete hõimlaste lähema uurimise üle mõtteid mõlgutama asuda. Selleks et saada midagi teada enda ja oma päritolu kohta, algas 1960ndatel plahvatuslik ittatung, millesarnast pole meie rahvusteaduste loos olnud enne ega ole enam ka nüüd.

Selles raamatus heidetaksegi pilk eesti etnograafide vepsa välitöödele nimetatud perioodil. Publitseeritud on aastatel 1962–1969 toimunud seitsme ekspeditsiooni päevikud koos ERMi varamust pärit üsna rikkaliku visuaalse materjaliga neistsamadest käikudest. Koostaja Indrek Jääts on kirjutanud sissejuhatava eessõna ning uurimisloolise artikli, mis annab publitseeritud päevikutele hea tausta. Asjade uurimise peakorter oli sel ajal Tartus, ERMi järglases Eesti NSV Riiklikus Etnograafiamuuseumis (ja nüüdse vahepealses eellases). Selle pikaajaline direktor Aleksei Peterson, kes alustas oma vepsa ekspeditsioone 1965. aastal ning jätkas 1980ndateni, on üks raamatu mõttelisi peategelasi ning tänu tema omaaegsele initsiatiivile asub ERMis nüüd ka esinduslik vepsa etnograafiliste esemete kollektsioon. „Etnograafia tegemine“ tähendaski sel ajal esemete, hoonete, eluolu, töövõtete jms nähtava ja käegakatsutava kogumist-fikseerimist edasiste järelduste tegemiseks. Kohalikul inimesel oli selle tolmuse ja koliseva kõrval sageli vaid kommenteerija teisejärguline roll, kui seda vaja läks. Kõik see kajab kenasti vastu ka päevikutest.

Välitööpäevikute vältimatu vahetus

Välitööpäevik on omaette žanr, mida ei tasu segi ajada literatuurse päevaraamatu või reisikirjaga. Viimastes on ringirändamisel põhinevad reisimärkmed hiljem korralikult ümber- ja ülekirjutatud, faktid ja emotsioonid on neis kenakesti järelfiltreeritud. Välitööpäevik oma naturaalsel kujul on nagu plekk riidel – jälg vahetutest rõõmudest, pettumustest, vihmast, päikesest, tööväsimusest, ajanappusest, teadmatusest, ootamatustest, lõksujäämistest, pääsemistest, nüüd ja sealsamas. Päevikukirjutaja ei tea, millega kõik veel lõpeb, ja kuidas saakski. Seega ei saa sellistest päevikutest otsida ilukirjanduslikku kõrgstiili ning ongi hea. See rikuks vahetu mulje, teeks kirjapandu ebausutavaks. Välitööpäeviku võlu ongi selles, et kirjutaja on seal veel täiesti sees. Kes on välitöödel päevategemisi enam kui lihtmärkmete korras kirja pannud, teab, millest jutt käib.

Kui tänapäeval on välitööpäeviku kirjutamine uurija vabatahtlik refleksioon, siis Nõukogude ajal seda eeldati. Seda tuleb ka neid päevikuid lugedes silmas pidada. Niisiis on need päevikud osa tööülesandest, mõnigi kord kollektiivne looming – kirjutatud on kordamööda. Kuid välitööde vahetus on neis sellest hoolimata sees – paistab, et koostaja ei ole teksti õnneks ka ülearu palju silunud. Kes on nende päevikute mõtteline adressaat? Omal ajal muidugi „ametkondlik ja teaduslik avalikkus“, aga vaevalt väga rangelt võttes. Olles ise aastaid välitöödel päevikut pidanud ning sel teemal kolleegidega mõtteid vahetanud, on ju selge, et adressaat on paljuski kirjutaja ise. Ta ei hoia oma mõtteid tagasi ja alati ei redigeeri neid. Endale ei valetata. Peaksin oma päevikud vist ümber kirjutama, kui neid ilmarahva rõõmuks välja tuua tahaksin, juhul kui need ise avaldan. Loomulikult pole kunagi välistatud kahe paralleelse päeviku pidamine.²

Asjade otsimine

Millised olid 1960ndail välitöödel oleva etnograafi tegemised, mured ja rõõmud? Eelkõige juba öeldu: etnograafiliste esemete otsimine-leidmine ning nende enda valdusse saamine. 1962. ja 1963. aasta päevikute peaautor Aino Voolmaa on Äänis-Vepsas lausa hädas muuseumikollektsiooni sobiliku käterätiku väljakauplemisega. Kauplemise teemat tuleb ikka ja jälle ette ka teiste kirjapanekutes. Kui mõni vepslane ei soovi oma asjast teaduse huvides vabaneda või küsib selle eest liiga kõrget hinda (välitööde eelarves oli ostudeks alati ette nähtud mingi summa), kujuneb päevikukirjutajal kiiresti tema suhtes hinnang, mida ta enda teada ei jäta. Niisiis saadab etnograafi alati kullaotsija hasart ning asutusest lähtuv sund, mis mõnikord ületab mõõduka tervemõistuslikkuse. Selline see töö oli.

1969. aasta Lõuna-Vepsa ekspeditsioonil hangivad selle liikmed endale vanu ikoone, korjates neid ära ka mahajäetud majadest (muuseumikogusse neid siis ei vajatud). Eks tänapäevalgi on võimalik mõni kena vepsa etnograafiline ese endale kaubelda või „kinkida lasta“. Olen sellest võimalusest aga üha loobuma hakanud, jättes eseme ilu alles tema keskkonda. Huvitav, mida mõtlesid sellises olukorras kuuekümnendate välitöölised Peterson, Vello Kutsar, Toivo Pedak, Erika Järvekülg jt? Kindlasti päästsid nad asju etnograafiateadusele, sest Vepsa kolgastes olnuks nende saatuseks kaotsiminek. Selle kõrval tundub fotografeerimine, filmimine ja joonistamine (kõige sellega tegeldi samuti) eetilisem – kui seda praeguse uurimisbürokraatia kohustuslikku sõna siin tarvitada.

Inimene kui vahend

Üks mulje, mis lugemisel jääb, on väljalööv – humoorikas või justkui närviline – üleolekupüüd kohalikust inimesest, „objektist“. Eks selleski väljendu välitööpäeviku vahetus. Töötatakse kiirustamisi, et ekspeditsioonipäevadest võtta, mis võimalik. „Ikka tahaks teha veel rohkem,“ pihib Peterson (lk 125). Kohalikega pole aega suhestuda, nad on vahelüliks asjade saamisel ning info hankimisel, muidugi ka praktiliste vajaduste (transport, toit, ulualune, pesemine) rahuldamisel. Nii jääb selle maa asukas päevikus kultuuriliselt „teiseks“, Venemaa avarustes „vene moodi majas“ elavaks isendiks, kelle tantsukultuur on „madal“ jne. Kirjutajale hakkab ikka silma „joodikute suur arv“ (lk 156), aga et tegemist on õigeusupüha järgse guljanje’ga, kus meeste purjusolek normatiivne, jõuab talle kohale alles hiljem. Selliseid iseloomulikke näiteid leidub päevikutes muidki, eestlaste pseudokoloniaalne stereotüüp suhtluses oma idapoolsete hõimlastega on aga omaette teema, mida siin pikemalt käsitleda ei jõua.

1960ndatel ei olnud uurijatel põhjust ka olustikuromantikaks (kui mõningad omavahelised suhted kõrvale jätta). Maakeskkond ei olnud veel kellelegi eriline eksootika. Erinevalt tänapäeva noorest või keskealisest, kes pole heinarehagi käes hoidnud, olid toonased uurijad maaeluga tuttavad. Ants Viiresele, Petersonile, küllap ka teistele ei olnud tundmata käsitsi rukkilõikus või linatöötlus kui selline, üldse maatööd. Huvi pakkus just see, kui rukist lõigati sirbiga, rehte peksti koodiga, demonstreeriti ale-, ühepuupaadi, rukkiõlle tegemist, ahjus pesemist jms, mis oli eesti talukultuuris kas kauge minevik või üldse tundmatu nähtus.

Natuke lukku jäänud muinasmaa

Näib, et vepslaste läbiv teisestamine oli välitööliste vepsa keele ja traditsioonilise vaimukultuuri keskpärase tundmise tagajärg. Peale materiaalsuse ju muusse ülearu ei süüvitud. Kuigi inimestel lasti lindile rääkida ka vepsa keeles, on päevikutest ilmne, et põhisuhtlus toimus vene keeles. Ametliku venekeelse pruugi järgi esinevad päevikutes Vepsamaa kohanimed vene-, mitte vepsapäraselt. Nii jääb selle raamatu pealkirjas idealiseeritud „läänemeresoome muinasmaa“ eesti etnograafide ees tegelikult suuresti lukku. Vepsa rahvakultuuri tõeline „muinasjutulikkus“ ei seisne ju mõõdetavates hoonetes või metsades ja põldudel läbi viidud majandustegevuses, vaid kõige sellega haakunud, õigemini, selle eel käivates uskumustes ja kommetes, metsarahva animistlikus ontoloogias. Vepsa rahvausk on ülirikkalik ja välitöödel on võimalik sellest palju teada saada ka veel praegu. 1960ndatel olid vepsa külad uskumustest, maagiast, vastavatest praktikatest ja selle viljelejatest otseses mõttes tiined. Sellest kõigest jalutasid meie päevikukirjutajad mööda. Muidugi ei saa kõik huvi pakkuda, kuid siiski on imelik, et pikaajalisemad vepsa eluolu uurijad (etnograafiamuuseumi vepsa välitööd vältasid ju regulaarselt 1983. aastani) ei omandanud selle aja jooksul ladusat vepsa suhtluskeelt, et paremini aduda seda universumit, mille sisse regulaarselt sukelduti.

Olgu eelöelduga nagu on, käesolev raamat on siiski tore uurimislooline pilguheit eesti etnograafide vahetule tööpõllule poole sajandi eest. ERM ja teised mäluasutused on eesti uurijate välitööpäevikuid varemgi publitseerinud ning kindlasti väärivad väljaandmist ka hilisemad vepsa välitööde päevikud. Raamatus avaldatud fotod ning etnograafilised joonised rikastavad ülevaadet korralikult, illustreerides sünkroonselt kirjutatud sõna. Kommentaarides on raamatusse jäänud – võimalik, et mõjutatuna päevikutekstide valdavast pruugist – venepäraseid vorme. Sellesse tuleb edaspidi tähelepanelikumalt suhtuda. 1962. aasta illustratsioonide allkirjades on eestipärasem öelda Prionežje (kui mitte lausa Äänisranna), mitte aga venepäraselt Prionežski rajoon. Vepsa kohanimi Laht kipub käänduma vene moodi Lahtaks (läänemeresoomelik tüvevokaal siin on e; lk 87). Vepsa tüvevokaale oleks võinud kasutada ka muude vepsapäraste kohanimede käänamisel. Nad on ikkagi meie hõimlased.

1 Vrd nt Pertti J. Anttonen, Tradition through Modernity: Postmodernism and the Nation-State in Folklore Scholarship. Helsinki: Finnish Literature Society, 2005.

2 Elo-Hanna Seljamaa, Välja dokumenteerimine: märkmed ja välitööpäevik. Merili Metsvahi (toim) Folkloristlikud välitööd. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 130−154.