Kõlab kulunult, aga toimetajat märgatakse siis, kui teda ei ole. See tähelepanek ei kehti ainult trükitud teksti puhul.
Sügisest saadik tuntakse puudust Klassikaraadio „Gogolist“. Saate mõtlesid välja Maia Tammjärv ja Kaisa Ling. Nad tegid seda kolm hooaega, hästi tegid. Kuni jaksasid.
Kuhu on kadunud Alvar Loog, küsivad Postimehe lugejad – mitte midagi ei olevat enam kultuurikülgedel lugeda. Jah, Loog tõi Postimehesse palju värskust ning ta elaan püsis kadestamisväärne ligi kuus aastat, kuid enam ta ei tööta selles väljaandes. Kui seda varem ei märgatud, siis hiljemalt Betti Alveri debüüdiauhinna väljaandmise aegu, mil oldi harjutud lugema tema kobararvustusi.
Alles see oli, kui Eesti Päevaleht sulges kultuuritoimetuse. Muutus pidanuks aitama kaasa kultuuriajakirjanduse kasvule. Nüüd, kui lõpetatakse paberil ilmumine ja ühtlasi koondatakse veel mõnedki töötajad, märgitakse, et kunagi varem pole kodumaine ja eestikeelne ajakirjandus olnud tugevam.
Kultuuriajakirjanduses ei pruugi see nii olla. Päevakriitikas kindlasti mitte, sest ainuüksi väljaandeid, mille veergudel ilmuva üle arutleda, jääb üha vähemaks. Eriti ilmne on see klassikatõlgete puhul: näiteks „Hieronymuse“ sarjas ilmus mullu üheksa raamatut, aga kui blogid ja portaalid kõrvale jätta, on arvustatud seni vist vaid ühte (Sirbis). Rohkem tähelepanu ja tagasisidet vääriks ja vajaks ka noor algupärane kirjandus.
Muide, väljaannete huvi andekate naissoost autorite isiku ja loomingu vastu ei ole proportsioonis kajastusega, mille pälvib mõni meeskuulsus juba enne oma esikteose ilmumist. Tasakaalu hoidmine ja huvi äratamine vähem tuntud autorite vastu on toimetajate võimuses. Kas või läinudaastane Sirbi veebilugude edetabel kinnitab, et huvi ärkab. Kriitika järele on nõudlust.
Miks ei peakski olema. Häid raamatuid ilmub palju, aga need on kallid. Veeretad siis eurosid peos ja püüad enne ostu tegemist uurida, kas asjatundjad seda üldse soovitavad. Usaldusväärseks peetava päevakriitiku hinnangul on kaalu, kinnitab mõnigi ostuhuvi tõusu täheldanud väikekirjastaja. (Seda, et läbimüük on vähenenud arvustuse pärast, ei ole keegi kurtma tulnud.) Ja eks ole arvustusi ka niisama huvitav lugeda ja tore kaasa mõelda.
Mõnd pelgalt kümne aasta tagust arvustust lugedes imestan küll, miks on käsitletav teos soliidses väljaandes niivõrd laia kajastuse saanud – mõni toona kuum nimi ei ütle praegusele lugejale mitte midagi –, aga alati ei peagi toimetus kaanonit kujundama. Kui lugeja tahab päevakriitikat, siis ta peab seda saama.
Eesti ahtas kirjandusruumis leidub rõõmustavalt palju andekaid arvustajaid, ehkki nad kõik ei sära päevakriitikuna. Ühe veenva arvustuse mõju uudisteose käekäigule võib olla määratu suur. Leiduks vaid rohkem tarku toimetajaid, kes mõjusaid arvustusi tellivad ja toimetavad või vajadusel ise kirjutavad. Jätkuks vaid väljaandeid. Oskaks vaid ise paremini.