Dokumentaalfilm „Kellele ma naeratan?“ (Allfilm, Eesti 2023, 60 min), režissöör-stsenarist Eeva Mägi, operaator Sten-Johan Lill, helilooja Tanel Kadalipp, produtsent Kristofer Piir, kaasprodutsent Dora Nedeczky.
2020. aasta oktoobris jõudis populaarse telesaate „Pealtnägija“ kaudu avalikkuse ette tavatult vaenulikuks paisunud kohtuvaidlus kolmeaastase tüdruku hooldusõiguse üle. Paljudest sellesarnastest kaasustest, mida ajakirjanduses üldjuhul kaaluka põhjuseta ei kajastata, eristas selle vastasseisu tõsiasi, et ema põdes samal ajal ravimatut, neljanda astme vähki.
Vastastikused süüdistused läksid üha käredamaks – võõravihast koduvägivallani – ning iraanlasest isa keeldus last emale andmast. Eraelu puutumatusele osutades ei aidanud esialgu ka politsei. Kui kohus siiski vastava määruse väljastas, osutus süsteem selle jõustamises võimetuks: ema väitel ei antud last ikkagi talle, isa juristi väitel polevat see aga tõsi, kuna laps ise ei soovinud ning vastu tahmist pole last kellelegi anda võimalik. Olgu lisatud, et kaebuse tõttu otsustas pressinõukogu hiljem, et „Pealtnägija“ rikkus ühepoolse kajastusega head ajakirjandustava.
2022. aasta veebruaris jõudis samas saates eetrisse loo veelgi dramaatilisem jätk. Pärast teadet, et laps on hädaohus, toodi tüdruk politsei eriüksuse abil isa käest ära. Seda küll vaid mõneks ajaks enne ema surma, misjärel tegi isa nädalapäevad hiljem täieliku hooldusõiguse taotluse ning saigi selle õiguse 2021. aastal, vaatamata lastekaitse vastuväidetele. Nii korjas mees lapse esimesel võimalusel lasteaiast peale ning kadus nelja tuule poole – sõna otseses mõttes. Siiski ilmnesid mõne aja pärast märgid, et laps on tõenäoliselt viidud Teherani.
Peale „Pealtnägija“ jõudis traagiline lugu lavastaja Eeva Mäeni, kellel ahastuses pere palus kajastada väljapääsmatuna näivat olukorda, kuhu on jõutud kohtuvaidluse ning vähidiagnoosi ristumispunktis. Nii jõudis Mägi talletada ema poolelt inimesed ja nende tunded ajakirjandusliku päevakaja taga.
Filmitegijana on Mägi sedavõrd keerulise olukorra jäädvustamiseks loogiline valik. Lavastajana on ta käsitlenud samalaadseid teemasid, pälvides küllaga tähelepanu oma eri žanris lühifilmide eest. Esmalt dokumentalistikas: „Eesti lugude“ sarjas valminud mustvalge „Lembri Uudu“ (2017) räägib ääremaade kaduvusest ja „Süda Sõrve sääres“ (2019) alkoholismist. Seejärel mängufilmides: metafoorne „Maakohus“ (2020) puudutab fantaasiaküllaselt just vaidlust lapse hooldusõiguse üle, vesternmuusikal „3. oktavi F“ (2022) aga naistevastast vägivalda.
Eeva Mägi taust on pealegi õigusteadus ning ta tegutseb vandeadvokaadina. Sellest on kindlasti abi, et läheneda sedavõrd tundlikule teemale teadlikult nii juriidilise kui ka emotsionaalse külje pealt. Mitte ilmaasjata pole seesuguste kaasuste kujutamine ajakirjandusele tõeline miiniväli: tuleb astuda vanemate vaenu keskele, sageli sõna sõna vastu olukorra puhul hoiak kujundada, kusjuures mängus on laste õigused, tõstatub nende kujutamise ja mõjutamise küsimus, antud juhul veel ka surma ning leinaga seonduv.
Kõike eelkirjeldatut augusti lõpus Itaalias esilinastunud ning pärast PÖFFi lõpuks ka Eestis kinno jõudnud dokumentaalfilmist „Kellele ma naeratan?“ õigupoolest ei leia. Ajakirjandusliku ülevaate asemel otsustas Mägi filmida üles poeetilise essee emalt oma mahajäävatele lastele, viisi suhelda nendega ka pärast surma. Peategelaseks sai ema ja tütre asemel hoopis „Pealtnägijast“ napilt ja valenime all läbi vilksatanud eelmisest suhtest sündinud poeg Oliver. Filmis vaadeldaksegi sündmusi õde koju igatseva poisi pilguga: tal tuleb rinda pista probleemidega, millega tegelemine on kujuteldamatult keeruline täiskasvanulegi, rääkimata siis varateismelisest lapsest.
„Kellele ma naeratan?“ on suuresti justkui ema ja poja vestlus, millest käivad tegelastena läbi ka vanavanemad ja vahepeal isa käest kätte saadud tüdruk. Nagu Mägi lühidokkideski on pildikeel eleegiliselt mustvalge – selle kasuks otsustati töö käigus. Operaator Sten-Johan Lille mõnikord põrandalt vaatlev, siis ülalt liuglev kaamera loob lausa spirituaalse tunnetuse. Pildiliselt on eriti meeldejäävad hetked mere ääres ning jõudmine uude koju, taustal mängimas Bryan Adamsi hitt „Run to You“.
Lavastaja valikut on raske kahtluse alla seada ja „Kellele ma naeratan?“ kahtlemata puudutab. Sündmuste laiem kontekst ei tule siiski filmist välja: puudu jääb ülevaatest, mis parasjagu ümberringi toimub, kuidas ühe või teise olukorrani on jõutud. Kogu loo mõõtmete ja Mägi taustateadmiste tõttu jääb painama mõte, et õigussüsteemi ning inimeste valikute kohta võinuks öelda rohkemgi. Arvestades käsitletud teemade kaalu ning kaugeleulatuvat mõju ühiskonnas, on aeg kindlasti küps just suurema selgitusjõuga, detailsemaks käsitluseks, mis sunniks neist rääkima viisil, mida sedavõrd kujundlik, poeetiline, isiklik pilt ilmselt ei tee.
Öelda on filmil siiski palju ja südamele koputada paljudele, peeglisse vaadata ning ümberringi toimuvat vaagida on samuti põhjust nii õigussüsteemi ja ametite kui ka lapsevanemate ja kõrvaltvaatajate seisukohalt. Valitud vaatenurga aadressil on veebiavarustes juba välkunud teravaid nooli, kuna lapsi puudutavates hooldusvaidlustes olevat nõrgemas positsioonis sageli just mees ning õigus antavat igal juhul emale. Sellist asjade käiku on otsapidi kujutanud Liina Triškina-Vanhatalo oma draamas „Võta või jäta“ (2018).
Niivõrd pealiskaudse kriitikaga on raske nõustuda. Mägi ei ole filmis valinud soo järgi poolt ega püüdnud isegi esitada sündmusi ema Mari vaatepunktist. Küsimus pole selles, kumb vanem on süüdi, vaid soovitakse näidata, kuidas kogeb seda kõike laps. Keskmes ongi laste relvana kasutamine isikliku kättemaksu või eneseteostuse huvides. Isekuse allaneelamine ning sellest üleolemine niivõrd pingelises olukorras, nagu lahkuminek seda olema kipub, nõuab paraku palju paremat enesejuhtimisoskust, suuremat empaatiat ning arusaamist, mis on lapsele hea, kui praegu ühiskonnas kohata võib. Vanemlike lahkhelide puhul annab sooküsimusest mööda vaadata, kuid perevägivalla kontekstis on seda keeruline teha. Selleni juhatavad vähemalt „Pealtnägija“ lood, kui mitte film ise. „See on ju inimeste eraelu küsimus, kuidas nad korraldavad oma eraelu. Kui tahan, elan Kuu peal,“ ütleb ühes telesaate klipis isa groteskselt ignorantse moega advokaat hooldustüli ja tüdruku asukoha kohta.
Arusaam eraelu täielikust puutumatusest on paraku epideemia mõõtmetega lähisuhtevägivalla suurim garantii ja siin on vägivald jätkuvalt mehe, ohver aga naise nägu. Laiema pildi saamiseks tasub lugeda või kuulata nädala eest Levilas ilmunud Keiu Virro lugu „Pikk teekond vägivalla algusest lõppu“, kus on samuti puudutatud hooldusõigusega seonduvaid küsimusi.
Lähisuhtevägivalla sooline jaotus on omakorda tugevalt seotud soorollidega, mis on piiranud ka arusaama, millised omadused peaksid olema näiteks juhil või lavastajal. Seda rõõmustavam, et tänavusel kodumaisel suurepärasel dokiaastal – õigupoolest kogu filmiaastal – on tooni andnud just naislavastajad: Anna Hints „Savvusanna sõsaratega“, Liis Nimik „Päikeseajaga“ ja Marianna Kaat „Viimase reliikviaga“, aga ka Eeva Mägi, sest tema „Kellele ma naeratan?“ väärib soovitamist igaühele. Ükskõik, kas kohtus jääb õigus mehele või naisele, võib kindel olla, et tervema ja turvalisema ühiskonnani jõuda on keeruline, kui iga laps ei ole hoitud ja armastatud.