Tänavakunst trügib kunstisaalidesse
Ka Pärnu Kunstihalli teine eksponent, Soome Kuti Kuti rühm esitab koomiksit. Prantslaste meediumidele lisaks pakuvad soomlased veel skulpturaalseid objekte (maketid, 3D raamatud jms). Kuti Kuti väidab end võitlevat peamiselt inimliku lollusega: seega on siin vähem vägivalda, rohkem inimloomaaia läbikukkumislugusid. Tänavakunst trügib kunstisaalidesse. Kunstisaalid võtavad selle rõõmuga vastu, sest klassikaline graafika on kõiki ära tüüdanud. Kõige traditsioonilisem, nagu alati, on „In graafikal” vabagraafikute liidu väljapanek, sedakorda Endla Teatrigaleriis. Siingi on püütud asja huvitavamaks teha, selle nimel on tegutsenud kuraator-kujundaja Sirje Eelma.
Tulemus on palju parem kui mõnedel aastatel nähtud „lihtsalt tuntud headuses pildid seina”-lahendus. Kunstnikud on välja pakkunud ka installatiivseid lahendusi: näiteks Urmas Viigi skulptuuri mõõtu traadikompositsioon, mis on kirjatud liigirikka putukakollektsiooniga meilt ja mujalt. Salapärased, tüütud ja mürgised satikad on konverteeritud iluasjadeks. Loomulikult annab tänavakunst ning subkultuursus tooni lisaks koomiksiväljapanekutele ka eesti noorte tegijate näitustel. Kontserdimajas on Marko Nautrase ja Tõnis Kenkmaa kureeritud „Respect!” kus keskseks pilgupüüdjaks on Soho grafitinipiga tehtud pannoo. Sellel on kujutatud figuure vanalt fotolt, tunduvad olevat töölised, seega võiks pannood vaadelda kui nõukaaegsete loosungite teema „Au tööle!” tänapäevast käsitlust. Samuti on siin suurema grupi, millesse kuulub ka Kenkmaa, pseudo-kuulutusteleht, mis mahub samasse ritta kollaaži-samizdat’i-zine’i ideoloogiaga, mida Eestis esindavad kõige paremini Vedeliku ning Kursi koolkonna väljaanded, kuid mis on samuti tänavakultuuri osa. Tõsi, see leht on korralikult, kunstipäraselt trükitud, mitte lihtsalt koopiamasinast läbi lastud. Koomuskimehikesi veelgi: keegi Ahv esitab karikatuuri sellest, kuidas Targem annab Järele rusikaga kõhtu (kusjuures nii andja, saaja kui tunnistaja on ühte nägu). Posterižanrist: Sven Praker esitab Kafka suu läbi ühel plakatil väite, et kunst teeb vabaks, teisel aga, et ahelad on turvalisemad kui vabadus.
Sootuks intiimsem oma naivistlikult moel on Pille Laubi „Kiri isale”: ühemõtteline painav isa puudumise küsimus, mis läheb hinge. Vormilt meenutab ka see töö kritseldusi või kleepekaid, mis on sokutatud kuskile avalikku kohta – ühesõnaga, tänavakunsti.
Kontekstide nihestatud segamine
Seega, graafikat on palutud elavdama lai skaala alternatiivkultuurist pärit võtteid, meediume, aga ka maailmavaateid ja elufilosoofiaid. Kõik see paikneb siiski galeriides. Siit tekib teatav vastuolu vaataja jaoks. Koomiks peaks olema ajakirjas ja ilmuma jupikaupa igas numbris, siin on aga kõik kuhjatud ühte aegruumilisse hunnikusse. Neid on nagu liiva mere ääres – lootusetu püüda kokku lugeda. Grafiti, poster või põrandaalune trükis peaks idee poolest vaatajat tabama ootamatult ja selleks mitte ette nähtud kohas. Kui need on aga näitusesaalis ja kohati lausa raamitud, siis kaob ootamatus – üks selliste žanrite põhiväärtusi.
Ühesõnaga, igasugune kunst on timmitud toimima teatavas kontekstis. Kui viia see muusse keskkonda, siis ei pruugi see oma kommunikatiivsuses ja löövuses sugugi alati võita. Oleks aga äärmiselt tüütu, kui graafikafestival koosneks üksnes kuldraamis kuivnõeltest kunstisaalides. Ja tänavakunst ei pruugi olla ka tänaval efektiivne, sest reklaam on laenanud alternatiivkunstist juba piisavalt palju võtteid, et üks teisest ei eristuks. Ilmselt ongi vaja meediumide ning kontekstide nihestatud segamist – nii tekivad kontrastid – ja kuna „In graafika” näol on tegu suure festivaliga, siis on igaühel võimalik sellest segadusest leida mingi näitus või nähtus, mis talle korda läheb.
Mina eelistan selliseid väljapanekuid, kus kvantitatiivsele infomürale on eelistatud valikut ja kontsentratsiooni. Ja neid leidub siin mitmeid. Nagu näiteks Marko Nautrase „Mass” Pärnu kontserdimajas: esinduslik kollektsioon massiüritusepaikade tühje tooliridu. Või Wiiralt Pärnu muuseumis. Mis siis, et samalaadne Juhani Komulaineni kogu näitus on juba kunagi Adamson-Ericu muuseumis väljas olnud. Paljud inimesed, eriti Pärnus, pole seda ju näinud. Ja klassikat võib vabalt ka mitu korda vaadata. Näiteks kindlasti paljud enne ei teadnud, et ühel Wiiralti lamava tiigri variandil on ka vöödiline kass puu otsas sekundeerimas.
Iroonia inimloomaaia aadressil
Meeldivalt kompaktsena mõjub ka Marian Kivila kureeritud paranoia-aineline näitus „Luul 2010” TÜ Pärnu kolledžis. Miinusena mõjub asjaolu, et enamiku tööde puhul pole kuraator mitte otsinud kontseptiga sobivaid tendentse olemasolevas kunstis, vaid on lihtsalt kõige lähemalt tuttavatele kunstnikele andnud käsu näitusele midagi teemakohtast teha. Seetõttu on tulemus kohati liiga illustratiivne; see puudutab eelkõige Ville Karel Viirelaiu haigusteteemilisi kollaaže ning Kaarel Kütase tekstilist seeriat. Mõlemad on aga teostatud efektselt: Viirelaid on arendanud low-tech ja punk-esteetika perfektsuseni, Kütas on elegantselt kombineerinud trükitud ja käsitsi kirjutatud teksti. Remo Randver ajab juba läbi mitme projekti tätoveerimise rida, olles välja töötanud omamoodi kunstivormi – graafika, nahakunsti ja performance’i ristsugutise. Seanahale on kantud üsna krüptilisi kujundeid ja sõnumeid, mis pärit eri kontekstist piibliga alates ja kollase ajakirjandusega lõpetades, ning annavad kokku fragmentaarse, skisofreenilis-poeetilise kujundisüsteemi. Meeland Sepp on oma tööde alusmaterjaliks kasutanud ametlikku kutset osalemiseks „In graafikal”. Suureks üllatuseks leidsin sellelt muu hulgas ka enda allkirja, kuigi ei tea end sellist dokumenti kunagi väljastanud olevat. Dokumentaalsus on kaasaegses kunstis endiselt kuum sõna, kuid, nagu tõestab kujukalt see töö, dokumentaalset tõde ei maksa kunstist siiski otsida.
Väga hea isikunäitusega, mis pälvis ka selle aasta „In graafika” grand prix’, on üles astunud Toomas Kuusing Pärnu Kunstike Maja galeriis. Tema loomingu algaastatel kippusid piltidel domineerima Nongrata performance’id ning Peeter Alliku käe all omandatud linoolilõikamisnipid. Praeguseks on Kuusing kasvatanud selle liha sisse iseseisva skeleti. Loomulikult laenab ta motiive nii varasemast kunstist kui fotodelt, aga nende kokkusegamise retsept on isikupärane. Tulemuseks on mõtestatud lood, mis tunduvad esmapilgul kalbed ja nostalgilised, lähemal uurimisel aga sisaldavad varjatud vägivalda ning lõikavat irooniat taas kord inimloomaaia aadressil. Lisaks mainitutele saab samas majas näha veel Kursi koolkonna aukirju ning medaleid, Aivar Kurvitsa joonistusi, raamatukogus Loit Jõekalda ugrilaste kaljujooniste printe, satelliitnäitustena soome graafikat Pärnu kolledžis ning Reiu Tüüri kuninglikke portreid kaubakeskuses Port Artur 1. 18. III jõuab „In graafika” ka Tartusse Kunstimajja ning Ferrodrumi galeriisse: eksponeeritakse graafikat Jaapanist, Leedust, Venemaalt, Tšiilist ja mõistagi ka Albert Gulgi teoseid.
