Tundub, et kontserdi kava idee pärineb lavastajalt, ja see pole paha. Kalmet kirjutab, et kuulis Hollandis Delfi linnas imelist kooslust, kui kirikust kostis Mozarti „Reekviem” ja kanali ääres mängis leierkastimees. See olnud nii  kummastav ja mõjuv. Pärnu LO esituses kõlanud Mozarti Sümfoonia nr 36 „Linz” ei kõlanud kummastavalt ega mõjunud ka. Tõttöelda polegi sellelt suurepäraselt kollektiivilt nii palju praaki kuulnud. On olemas palju ja erinevatest põhjustest tingitud praaki, kuid kui sellega kaasneb ka teatav tujutus, on see variant mu arvates halvim. Paraku nii oli. Põhjusi võib leida mitmeid, aga kogenud ja karastunud kooslus ei tohiks end eksponeerida allpool  teatud nivood. Samas on Pärnu mees David Oistrahh öelnud, et see pole professionaalne muusik, kes kordagi ei ole lavalt lahkunud nii, et ta ei tea oma nimegi … Hoopis teine pilt avanes kontserdi teises pooles. Siin tuleb meenutada, et juba kontserdi eel tervitas kogunevat publikut kontserdimaja ukse ees musitseeriv väntorelimees, tekitades päris huvitava meeleolu ja uudishimu. Tauno Aintsi „Rändavad laulud” on kirjutatud kammerorkestrile,  väntorelile ja kahele (laulvale) näitlejale.

Teos koosneb 12 laulust: need on ränduri, sõbra, pimeda tüdruku, jooma-, kahtluse, lahkuja, kevade, tänavatüdruku, sõduri, armastaja, igaviku ja viimane laul. Tekstid on väga karakteersed, olgu siis peiarliku või mõtlikult traagilise sõnumiga, ning nõuavad seetõttu esitajalt lisaks lauluoskusele ka näitlejameisterlikkust. Kui lavale kõnnib Sepo Seeman, on kuulajate pilgud temale kinnitatud ja  selle tähelepanu teenis ta ära ka lauluga. Karin Tammaru võis ka hoopis paremini laulda, kuid publiku fookuses oli ikka Seeman, vaatamata isegi särava väntoreli häältele – pigem oli fookuses see tumm kast, mis rippus Seemani kaelas. See on meisterlikkus, see miski, mida isegi Panso ei osanud defineerida. Aintsi muusikaline keel on lihtne ja arusaadav ning seda sobivam Kalmeti tekstidele. Tundub küll, et siin on tegemist teosega, millele võib prognoosida  pikaajalist helget tulevikku. Pärnu Filharmoonia on oma tegevusega Pärnu Linnaorkestri ja Pärnu Noortekoori produtseerimisel igati õigustanud oma eksistentsi ning tuleb tervitada ja tänada filharmoonia asutajat ning asutuse tänaseid töötajaid. See moodus tundub olevat ainuõige, et hoida elevil ning erksana meie kuurortlinna kõrgkultuuri läbi hooaja, s.t sügis-talve. Suvel on tegevus garanteeritud niikuinii. Hindamatu on  aga PFi tegevus eesti muusika ja eesti muusikute propageerimisel – siin pole neile võrdseid kogu riigis.