Etendus algab, muusika hakkab mängima ja Pärmi Jaak jooma. Muide, ilus paistab see joomine – kauni koreograafiaga ja puha. Joodik on nagu fööniks – kui korraks kustubki, tõuseb jälle uuesti. Pärmi Liisul saab kõrini. Korduvalt. On selge, et see kõrinisaamine ei ole midagi uut, täpselt samamoodi, nagu kohvrite pakkimine ei vii kunagi äraminemiseni. Näitlejad mängivad mõnuga ja seda on ka publikusse tunda. Robert Annuse Pärmi Jaak laseb end poisikeseliku entusiasmiga erinevatesse situatsioonidesse tõmmata ja täidab lava vajadusel servast servani ka ihuüksi; Laura Petersoni Liisa ahastab nii, et enesel hakkab kurb; Kersti Heinloo ja Markus Luik on hoiakute ja kõnemaneeride abil loonud veidralt kihvtid, grotesksed, kuratlikud teenrid ning Ain Mäeotsale sobib taustal niite tõmbava kõrtsmiku roll nagu valatud.
Näitlejate mäng on suuremalt jaolt kerge nagu näidend isegi, aga sellest kõigest läbi kõlav teema – alkoholism – on raske ning juhib lavastusele tähelepanu. Kui teema kõnetab, siis kipuvad igasugused tähendusväljad end ise külge haakima. Alkoholiprobleem on Eestis kahtlemata teadvustatud, iseasi, kui palju on see midagi muutnud. 2009. aasta lõpul viidi Eestis läbi ulatuslik alkoholivastane kampaania. Uuriti: „Palju sina jood?” – inimesed tormasid lõbuga numbreid võrdlema. Räägiti: Eesti olevat alkoholi tarbimise poolest Euroopas Tšehhi Vabariigi järel teisel kohal. Irvhambad tõttasid küsima: miks me just teisel kohal peame olema, kui võiks ka esimesel? Viimases stseenis peab Jaak kõne, kuidas temast nüüd hea ja tubli mees saab, aga kui kõrtsmik Mats irvitades viina hakkab kallama, võib oletada, et Jaagu jutt peab samapalju vett nagu keskmine uusaastalubadus. Tuletagem korraks meelde Gorbatšovi omaaegset radikaalset alkoholivastast kampaaniat, mille lõppedes ta olevat nentinud: „Kampaania on lõppenud ja ka mina võtan koos oma mõttekaaslastega napsi”. Niisiis, proosit?
Originaalnäidendis kasutatud kõnekeelt pole muudetud, olgugi et aeg ise on määratlemata jäetud. Iseenesest ei olegi keel Jannseni teksti iganenuim osa, ehk isegi vastupidi – uus on unustatud vana. („Milles kühvel?” küsib kõrtsmik ja kallab uue pitsi viina.) Küll aga võivad aegununa paista selged soolised positsioonid: mehed joovad ja teevad nalja, naiste asi on ahastada ja meeste kallal iriseda. Armsad sõbrad, hoidugem soolisest diskrimineerimisest: ka paljud naised armastavad alkoholi ja neidki tuleb mõnikord kõrtsist koju lohistada. Olgu, see on selgelt üleekspluateeritud teema, sestap tagasi juurte juurde. Lavastuse peategelaseks jääb, hoolimata igasuguste opositsioonide otsimise ja leidmise võimalikkusest, siiski alkohol. Jinrich Honzl* on sedastanud, et näitleja olemus ei sisalda fakti, et ta on laval liikuv ja rääkiv isik, vaid seda, et ta tähistab tegelaskuju etenduses. Alkoholi roll „Pärmi Jaagu unenäos” on suurepärane illustratsioon, viinapudel muutub kohati rekvisiidist täieõiguslikuks dialoogipartneriks, joogi kallamise vulin täielikus vaikuses ütleb rohkemgi kui teiste tegelaste suhu pandud sõnad. Näitlejate mängule pakub tuge, aga kohati lausa konkurentsi, nii progeroki kasutamine helikujunduses kui ka Kristiina Põllu kunstnikutöö. Esimese puhul on ära kasutatud muusika täit potentsiaali: võimsa emotsioonitehnoloogiana lavastab see eelkõige publiku alateadvust. Nii on selle abil võimalik detailselt jälgida purjujääva Jaagu meeleolude vaheldumise kõiki varjundeid. Kristiina Põllule tuleb jällegi au anda teise vaatuse lavakujunduse eest: hullumaja kambrile viitav valge pehmete seinadega ruum ei ole mitte ainult võimas vaatepilt, vaid loob ühtlasi selge fookusega tõlgendusvälja.
Paraku on teemas peituvad sisulised võimalused suurel määral kasutama jäetud, alusmaterjal lubab palju vabamat käsitlust. Räägitakse, et seisus kohustavat. Pretensioonika teema (tõsi, mitte näidendi) valik võiks ju iseenesest samamoodi kohustada. Ei, ma ei arva, et lavastus peaks kedagi ümber kasvatama hakkama, ega eelda moraalilugemist, kuniks võhma on. Alati ei ole tarvis publikule näkku virutada, mida ta täpselt arvama peab. Olgem ausad – kust peakski tulema noortel ja lõbusatel näitlejatel ning lavastajal sisemine vajadus kellelegi mingisuguseid ettekirjutusi teha. Vastupidi, noored mehed naljamänguga teab mis sügavusi püüdmas oleks pigem kummaline. Aga – Juss Haasma lavastuses mängitakse küll stereotüüpidega, aga mängitakse sellist liivakastimängu: mees joob, naine viriseb, kõrtsmik tahab raha ja mõisnik nalja teha. Kui eesmärgiks ei ole kihiliste isiksuste loomine, siis võiks ehk selleks olla näiteks stereotüüpide arendamine teatavateks allegooriateks? Tagasihoidlikkus ei ole alati suurem asi voorus. Tartu Uus teater ei toimi kontekstina, mis kuidagi lavastaja loomingulisust piiraks. „Pärmi Jaagu unenägu” lavale tuues võinuks mõtted ka sisu osas samavõrd vabaks lasta, nagu seda on tehtud vormilise külje puhul.
* Jindrich Honzl, Dynamics of the Sign in the Theater. Rmt: Modern theories of drama: a selection of writings on drama and theatre, 1850–1990. Clarendon, Oxford 1998.