Folklooriliikumisest eemal seisval inimesel võib tekkida küsimus, mis festivaliga on tegu, või laiemalt võttes, mida üldse märgitakse sõnaga „folklooriliikumine”. Pärimuskultuuri ühe osana haarab folkloor ehk vaimne kultuur enda alla rahvaluule ja -muusika, tantsud, mängud, kombestiku, käsitööoskuse jm. Tänapäeva folklooriliikumine püüab tegeleda pärimuskultuuri sihipärase ja teadliku hoidmise ja arendamisega, olgugi et see ülesanne nõuab muu „särava” kõrval tugevat vaimujõudu. Pärimusekandjate ja harrastajate pidupäevaks ongi folkloorifestivalid, kus üksteise tegemised üle vaadatakse ning tantsu, laulu ja pillimängu saatel suheldakse.
Üldiselt määratletakse folkloorifestivalidel esitatava iseloom kolmel erineval moel: autentsed, folkloori seatud või stiliseeritud vormid. „Baltica” on silma paistnud ning rahvusvahelise tunnustuse võitnud tänu autentsuse taotlusele. Sel põhimõttel on tegutsetud algusaegadest peale ja seda muuta pole korraldajatel plaaniski. Pigem on aastatega nii harrastajaid kui publikut kasvatatud teadmisega, et võlu peitub eripalgelistes paikkondlikes kultuurides ning igaühe äratuntavas isikupäras. Festivalil osalevate kollektiivide esinemisi jälginuna võin öelda, et folklooriga tegelejate teadlikkus on tõusnud, kohati isegi nauditakse esitatavat ja ollakse täielikult laulude, mängude ja tantsude lummuses. On väga meeldiv tõdeda, et folkloorinõukogu on asjatundliku õpetustegevusega lähenemas oma sõnastatud ideaalile.
Lõõtsamängija Kaarel Kõivupuu ei ole festivalil esimest korda: „Esimesel korral käisin siis, kui olin väike, tõenäoliselt jooksin siis alles ema kahe jala vahelt läbi.” Pikaajalise festivalil osalejana on talle silma jäänud, et edendatakse kolme Balti riigi omavahelist läbikäimist. Tänavusel peol oli Kaarlil täita lõõtsamehe ülesanne, tema pilli järgi tantsisid tantsijad Juhukse sõpruskonnast. Küsimuse peale, miks nad osalevad „Baltica” festivalil, vastas tantsuseltskonna juhendaja Kristiina Kapper, et tegemist on motiveeriva jõuga – ülevaatuse tarbeks ettevalmistatav kava ärgitab asjaga süvitsi tegelema. „Eestis tegeletakse meeletult palju autoritantsudega, folkloorse tantsu osakaal on ebavõrdselt väike. Selle tõttu pooldan mina igat võimalust, kus traditsioonilisema poolega tegeletakse”. Tantsurühma esituses sai vaataja nautida pärimusele omast improvisatsioonilisust ja sulaselget rõõmu.
Vana-Vigala tantsuõpetaja Krista Tõldmaker võttis „Balticaga” liitudes ise oma rühma eest otsuse vastu, leides, et lisaks lavatantsule on tantsijatel vaja kogeda ka midagi teistsugust. „Olemine on vabam, igal tantsijal on õigus olla veidi isemoodi ja tantsule omi krutskeid lisada,” kirjeldab Krista rahulolevalt meeleolu, mis tema rühm folkloorse tantsuga tegeledes tundis. Samas ei jäta juhendaja tunnistamata, et nimelt pärimuslik tants ongi talle hingelähedasem. „Balticale” eelneb talvine ülevaatuste periood. Siis korraldatakse maakonnakeskustes folklooripidusid, mille publiku hulgas jälgivad esitatavat programminõukogu liikmed. Juhendajatele jagatakse kiidusõnu ja näpunäiteid, ergutatakse jätkama, samas põhjendatakse, miks üks või teine esitus festivalile ei sobi. Spetsialistide abiga liigutakse üheskoos täiusliku festivali poole. „Baltica” näol on tegemist oma valdkonna tippsündmusega, milleks valmistudes peetakse silmas originaalsust. Koidu Ahk, regilauluansambli Koidu Tähed juhendaja, pidas talvist ülevaatust ansambli arengu seisukohast väga õpetlikuks: „Valisime „Baltica” sellepärast, et oleks mingi motivatsioon kuskile püüelda. Lõppkokkuvõttes oleme sellest ainult võitnud – enda kohta palju teada saanud, aga muidugi ka vastu päid ja jalgu saanud … Hästi palju on see protsess õpetanud.”
Kui muusikas ja tantsus on peakontsertide näitel saavutatud tulemus, kus kollektiivid ja üksikesinejad esitavad võimalikult ehedat folkloorset marterjali ning riietuvad XVIII ja XIX sajandi rahvarõivastesse, siis kontserdi paigavalikus on eelnevaga selge ebakõla. Ilmselt on publikulgi vaja suurtes ja uhketes saalides galakontserte – selles osas ei vaidle ma vastu. Millest aga mina rahvamuusika armastajana kõige rohkem puudust tunnen, on olukord, kus tants ja muusika tuleksid lavalt alla oma loomulikku keskkonda. Iga rühma esituses kuulaksin pigem täispikka kava, mitu rühma võiksid toimetada paralleelselt, vaatajad-kuulajad võiksid saada kaasa teha. Karksi-Nuia linnus oli selleks kõigeks suurepärane keskkond. Folkloorile kõige ebasoodsam õhkkond tundus olevat pealinnas – miks mitte asendada kivilinn vabaõhumuuseumiga ning veeta üks täisväärtuslik pealinnapäev folkloorile sobivas keskkonnas (ilma võimendamata), täpselt nii, nagu see on enne meid toiminud. Ühe olulise tähelepaneku tegin veel. Kahju, et „Baltica”-aasta ettevõtmistes ei osalenud erinevate kõrgkoolide pärimusmuusika tudengid, kelle igapäevaste õpingute osa on folkloori süvitsi tundmaõppimine ja taasesitamine. Seega puudus festivali programmist (vähemalt peakontsertidelt) täielikult üks oluline grupp tegijaid, kellest saavad tulevikus pärimuskultuuri õpetajad ja elavad eeskujud. Paljudel lastel, noortel ja vanadelgi, kes festivalil osalesid, oleks olnud professionaalidelt palju õppida ja vastupidi. Folklooriliikumise ideaaliks ei saa kindlasti olla ainult festivalid, festival on abivahendiks sügavamate väärtuste leidmisel. Päris asi saab sündida ja toimida vaid päris situatsioonis ja asja südamega tehes. Pole kahtlust, et „Baltica” ja üldisemalt folklooriliikumine püüab sellele tuge pakkuda.