Rahvastiku taastootmiseks ehk vähemalt senise rahvaarvu säilitamiseks peab summaarne sündimuskordaja, s.t keskmine laste arv naise kohta olema 2,1*. Enne vanemahüvitise kehtestamist oli pilt Eestis ses osas tõesti masendav. Eestis sündis möödunud kümnendi algul keskmiselt 1,2 last naise kohta ja selge siht näitas väljasuremise poole. Pärast vanemahüvitise kehtestamist läks pilt natuke paremaks. Kui mitte muud, siis julgustati sünnitamist edasi lükanud naisi lõpuks emakssaamise kasuks otsustama. Sündimuskordaja tõusis 1,6-ni ja kui 2000. aastal sündis 11 000 last, siis 2005. aastal 13 900 ja mullu 15 700.
Liigseks optimismiks pole siiski põhjust. Viimased neli aastat on sündimuskordaja olnud natuke üle 1,6 ehk vähem, kui rahvana püsimiseks tarvis. Vanemahüvitis aitas ühe komponendina kaasa hüppele 0,4 lapse jagu, kuid 0,5 on ikka puudu. Pilk rahvastikupüramiidile ütleb, et puudu see jääbki. Praegu on Eestis 20aastaseid noori 21 400. Nelja aasta pärast, kui märtsis valitava riigikogu volitused lõpevad, on neid 14 200 ja veel neli aastat hiljem 12 100. Kaheksa aastaga 9300 noort inimest vähem!
See tähendab, et valitsus võib ju mõne aasta peesitada positiivse iibe valgel, kuid kukkumine tuleb valus. Hetkelise heameele peamiseks põhjuseks pole mitte sündimus, vaid inimeste keskmise eluea pikenemine. Kui 2000. aastal suri 18 400 inimest, siis 2009. aastal 16 100. See tendents jätkub. Kui sündimuse üldkordaja on viimastel aastatel paigal olnud, siis suremuse oma langeb pidevalt. Pilk rahvastikupüramiidile kinnitab samuti, et vanuserühm 50–60 on vanuse 20–30 kõrval praegu kõige suurem. Need inimesed jõuavad suures osas pensioniikka just siis, kui töö- ja sünnitusikka jõuab see kõige väiksem rahvastikugrupp, praegu vanuses 10–18. Meie iibe on positiivseks keeranud elukvaliteedi tõus ja meditsiini areng, mitte vanemahüvitis. Ja needsamad tegurid keeravad järgmise kümne aasta jooksul iibe põhjalikult miinusesse.
Nii ei huvitagi mind praeguses valimisdebatis, kas üksikkandidaadid on ausad ja parteid pätid, kas tulumaks peab olema astmeline või praegusest väiksem, kas kõrgharidus peab olema tasuta ja armee palgaline. Osa neist on pseudoteemad ja osa ideoloogilised eelistused. Aga üheski neist ei peegelda riigimehelik pika aja peale ette mõtlemine. Ma saan aru, et inimestelt häälte kättesaamiseks ja valimiste võitmiseks tuleb lubada lühiajalisi lahendusi ja emotsionaalset õnne. Aga mulle päriselt ka aitab. Et võiksin tõesti kindel olla – ja mitte uues alguses, vaid rahvuse kestmises –, tahaksin ikkagi kuulda sisulist arutelu, mida rahvastikuprobleemi valgel ette võetakse.
Mitte tasuta kõrgharidus, vaid kuidas kavatsetakse viie aasta pärast ülikoole üleval pidada, sest tudengeid enam ei jagu ja õppejõudude palgalhoidmine läheb keeruliseks. Koondamine pole lahendus, sest siis tõmbub kokku ka õppekava. TÜ, TTÜ ja TLÜ soov konkureerida välisülikoolidega muutub mõttetuks unistuseks ning nutikamad noored lähevad välismaale õppima. Mitte emapension, vaid mida hakatakse peale kogu pensionisüsteemiga, sest kehtiva rahvastikupüramiidi juures pole võimalik 15 aasta pärast vähegi mõistlikku pensioni maksta. Pensionikassa on juba praegu miinuses.
Mitte loosunglik uute töökohtade loomine, vaid mida tehakse siis, kui Eestis enam töökäsi ei ole? Paljud viimastel aastatel välismaale tööle läinud inimesed ei kavatsegi talendikampaaniast hoolimata tagasi tulla. Kui sellele lisandub põlvkond, kus inimesi ongi vähe ja helgemad pead tudengiajast peale piiri taga, siis mida riik teeb, et tal ikka maksumaksjaid oleks? Kas lahenduseks on sisserände soodustamine ja kui jah, siis kust ja kuidas ning mil viisil neid lõimida kavatsetakse? Küsimusterida võiks lõpmatuseni pikendada, laiendades rahvastiku ealisest koosseisust tulenevat mõju igasse eluvaldkonda. Tõepoolest tulevikule mõtleval erakonnal peaks neile küsimustele olema vastused võtta või väljatöötamisel. Esialgu neid aga ei paista. Kuuleme ainult väiteid, kus ühelt poolt lubatakse vanemahüvitise jätkumist senisel moel ja teiselt poolt lapsetoetuse kolmekordistamist. Probleem tervikuna on aga nagu padaemand, mida ühes kaardimängus üritatakse teistele surada, sest kelle käes on see mängu lõpus, see ongi kaotanud.
Praegu näib, et kõnealune kaart tahetakse erakondade käest rahva kätte või vähemalt kalevi alla sokutada.
* Kõigi arvandmete allikas Statistikaamet