Näitus tegeleb igapäevase rutiinse ruumiga, objektidega ning olukordadega sedalaadi ruumis. Tegemist on isikliku keskkonnaga, mis justkui markeeriks territooriumi, kus tuttavlikud kohad/objektid kinnitavad, et siin võime ennast hästi ja koduselt tunda. Kõik, mis selles keskkonnas leidub, on visuaalselt äratuntav ning puudutades „oma“.
Projekti tehniline lahendus üritab lõhkuda arusaama seesugusest „omasusest”: ruum jäädvustatakse kahemõõtmeliseks kujutiseks, sellest kujundist ehitatakse üles digitaalne kolmemõõtmeline mudel, mis omakorda jälle füüsilisele kandjale välja prinditakse. Tekib (hüper)realistlik maketilaadne objekt, mis meenutab meile vormiliselt „originaali”, aga kannab samas endaga kaasas kogu oma tekkelugu (skaala, materjal, resolutsioon, tarkvara) ning on ilmselgelt uus objekt. Ühe võimaliku tulemusena tekib vaatajas võõristus keskkonna vastu, milles „omasus” on lagunenud.
 
Paco Ulman
 
Näitus jääb avatuks 3. märtsini 2014.