Kui Michael Mann lavastas 1995. aastal filmi „Heat” (“Kuumus”), kaasas ta peaosadesse Al Pacino ja Robert De Niro, kaks XX sajandi nimekamat itaalia taustaga ameerika filminäitlejat. Siis räägiti sellest kui sündmusest, mis kirjutatakse suurte tähtedega filmiajalukku – seda enam, et need ikoonilaadsed staarid kohtuvad ses filmis omavahel vaid ühes stseenis. Nüüd, 13 aastat hiljem, kui need samad kaks näitlejat mängivad üksteise kõrval peaaegu kogu filmi, ei nähta selles enam midagi nii erilist. Võib-olla on asi selles, et Pacino ja De Niro arvatakse tasapisi juba „möödunud põlvkonda” ja noorem vaataja tahaks krimipõnevikus näha kangelastena endale lähemaid osatäitjaid. Rohkem aga usun, et režissöör Jon Avnet pole suutnud oma filmis luua samasugust sünergiat ja elektrilisust kui Michael Mann oma hiilgeajal.
Seadus versus omakohus
„Õigustatud tapmisel” pole midagi viga idee poolest. Tõstatatavad dilemmad pole kinolinal küll midagi enneolematut, ent on ometigi intrigeerivad. Eelkõige uurib Avnet selle filmiga küsimust, kust jookseb piir seadusliku õigluse ja õigustatud omakohtu vahel? Kukeks nimetatav staažikas ja respekteeritud NYPD politseinik Al Pacino kehastuses leiab äkki, et liialt palju pääseb kohtust neid, kes asitõendite järgi on enam kui ilmselgelt süüdi kõige närusemates kuritegudes nagu narkoäri, vägistamine, lapseahistamine jms. Sealt algab tema omakohus, mis lõpeb 14 kurjategija ning tema enda surmaga. Sündmuste arenedes satub aga kahtlusaluse rolli üha enam hoopis tema paarimees Türklane (Robert De Niro), Kuke kunagine eeskuju, kes on tuntud oma taltsutamata temperamendi ja jõhkruselembuse poolest.
„Õigustatud tapmise” laadis omakohtufilme on alati huvitav kõrvutada kangelastega nagu Batman, Zorro jt, kes ju ka kõik tegutsevad seadusevastaselt, ent ometigi üksnes õigluse nimel. On ju nemadki kinnituseks sellele, et kirjutatud seadus võib mõnel puhul osutuda õigluse jaluleseadmisel hoopis takistuseks: siis, kui seadusest saab ettekääne, varjamisvahend, erapoolik abinõu. Seaduslikkus peaks teenima inimlikkust, mitte muutuma omaette printsiibiks, mille eesmärgiks pole enam mitte inimese toetamine, vaid tema allutamine. Küsimusele, milline on ühe või teise toimimisviisi põhjus, ei peaks vastuseks olema ainult „seadus on selline”. Ometigi filmides, kus omakohtu-mõistjaks ei ole mitte müütiline ja omajagu ebamaine kangelane, leitakse seesuguse tegelaskuju tegevusele harva õigustust ning üldine seisukoht on, et seaduserikkujat võib karistada ainult seaduslike vahenditega ja seda võivad teha ainult võimukandjad.
Pinget, aga mitte draamat
„Õigustatud tapmise” tunnuslauseks on: „Mõned austavad ametimärki, kõik austavad relva”. Omakohtul on sedasi arusaadavalt samuti omad ohud, sellest saab kergesti tugevama (taas erapoolik) võim nõrgemate üle. Ent nagu ikka, on kunstis huvitavad pooltoonid. Sümpaatset kõhklust suutis selles osas hiljuti pakkuda Christopher Nolani Batmani-film „Pimeduse rüütel”, kus kangelane kõhkleb oma tegelikus kangelaslikkuses ja küsib, kas tema õiglusemõistmine ka midagi tegelikult paremaks muudab. Kõhklus näib iseenesest pesitsevat ka „Õigustatud tapmise” Kuke hinges, sest ta teab, et tema mõrvatud narkokaupmehe asemel ilmub peagi uus ja sisulist probleemi ei lahenda ta ei üksiku arreteerimise ega kirgliku omakohtuga. Ometigi otsustab ta oma kõhklused sealsamas hukka mõista.
Ent, nagu öeldud, heast ideest ja mainekatest näitlejatest hoolimata jääb „Õigustatud tapmine” lahjaks tööks. Lavastaja ohverdab kogu sügavuse action’i pingele, laseb vaatajal filmi lõpuni arvata, et „halb võmm” on De Niro mängitud Türklane, mitte Pacino Kukk. Kui filmi lõpus selgub vastupidine, peaks see vaatajat üllatama ja tagama pinge säilimise filmi lõpuni. Lahendus üllatab tõesti, ent ei liiguta vaataja hinges midagi. Viimane asjaolu on aga mõistagi kahetsusväärne: siin oleks ruumi nii suhtedraamaks (elatanud „täkk” Türklane ja temast palju noorem kaunitarist kolleeg, mängib Karen Corelli) kui ka ühiskonna tuimuse ja inimese lohutamatuse käsitlemiseks (kas mitte ei kuma kahe elukogenud politseiniku olekust ka teatud tülpimust oma sissetallatud ühiskondliku raja ja eksistentsi suhtes?). Potentsiaalselt väga heast draamast saab aga Jon Avneti käe all keskpärane meelelahutus.
Ameerika kriitikud nimetasid „Õigustatud tapmise” tabavalt „Ali ja Bobi show’ks”, viidates sedasi loodetud „kergele rahale”: igaüks, kes Pacino ja De Niro annet austab, seab selle filmi puhul ikka sammud kinosaali. Staaride rollid on aga seejuures samuti küllalt igavad ja klišeelikud: üpris samasugust Pacinot (ja ka üsna samasugust lugu) nägime mõni aasta tagasi Roger Donaldsoni filmis „Spioonitest”; De Niro on aga tahumatut kangelast mänginud juba mitmes filmis, alates jandist „Showtime” kuni „Raevunud härjani”, mis tõi De Nirole ka parima meesosatäitja Oscari. Pole siis imestada, kui ajakiri Rolling Stone väidab irooniliselt: „Mõned inimesed on arvamusel, et elamuse pakuks juba seegi, kui De Niro ja Pacino üheskoos telefoniraamatut ette loeksid. Parem oleks olnud siis see telefoniraamat kohale tuua”. Pacino ja De Niro nõustumine seesuguse käsikirjaga on mõnevõrra üllatav, nagu seda on ka teadasaamine, et käsikirja taga seisab koguni tunnustust pälvinud „Insideri” kunagine stsenarist Russell Gewirtz.
Neile, kellele piisab Pacino ja De Niro kohalolust ekraanil, on „Õigustatud tapmine” kindlasti mõistlik valik. Ent isikupäratus ja kiirustamise jälgi kandvas filmitootes suudavad aga nemadki lõpuks särada vähe. Kes ei usu, võib võrdluseks välja kaevata mõne nende varasema saavutuse, kas või Francis Ford Coppola „Ristiisa”.