Teatavasti saatis esimene suurem edu Nanni Moretti tragikomöödiaid „Kuldsed unelmad” ja „Missa on lõppenud”. Ometi kujunes karjääri jaoks teedrajavaks karjeristliku majandusministri värvikas roll kolleeg Daniele Luchetti satiirilises komöödias „Portfellikandja” (1991). Too võimumängudes ja kuritegelikes mahhinatsioonides karastatud kõrgelennuline politikaan osutub tühiseks küünikuks, petturiks ja korruptandiks. Just seda laadi peene huumoriga vürtsitatud ühiskonnakriitikat on Moretti viljelnud edaspidigi. Ent mitte ainult. Hea vastuvõtu on leidnud ka autobiograafiline „Kallis päevik”, selle järg „Aprill” ning Cannes’is Kuldse Palmioksa võitnud „Poja tuba”, jõuline draama Itaalia väikelinnas elavast perekonnast, kes ei suuda teismelise poja varajase äkksurmaga kuidagi leppida.

Varem on PÖFFil linastunud Nanni Moretti ühiskonnakriitiline satiir peaminister Silvio Berlusconist. Tema „Kaiman” (2006) kujunes Itaalias poliitiliseks sündmuseks, mujal seevastu võeti film märksa leigemalt vastu. Tänavu kaheksa miljoni euroga valminud tragikomöödia „Habemus Papam – meil on paavst” on usuleige Moretti usutavasti seni kõige provokatiivsem töö, kus kogu maailma tähtsündmus (uue paavsti valimine) tuuakse vaatajani kogu selle hiilguses, detailitäpsuses ja grotesksuses. Konkreetne roll täita on protseduuriks üle ilma Vatikani kokku tulnud kardinalide konklaavil, valimiste käigu kohta rahvamasse teavitava suitsu värvil ja paavstiriigi Šveitsi päritolu kaardiväelastel. Kirikuseaduse kohaselt ei loeta valimist lõppenuks ega lubata kardinalidel kontakteeruda välismaailmaga enne, kui paavstikoja rõdule ilmuv värskelt valitud kirikupea pole Püha Peetruse väljakule kogunenuid tervitanud. Paraku tõrgub väljavalituks osutunud „õnnelik” kardinal Melville (Michel Piccoli) seda tegemast. Auväärses eas usumeest, kelle suurimaks sooviks on veeta oma allesjäänud elupäevad elust rõõmu tundes, haarab paanika ning ta põgeneb sündmuskohalt „palvetamiseks”. Paavstiks saada pole ta eales unistanudki. Piinliku olukorra päästmiseks kutsutakse kohale psühholoogiaprofessor Brezzi (Moretti). Kardinalide hord suhtub ateistist psühhoanalüütiku ponnistustesse suure umbusuga. Samas ei leia nemadki pealesunnitud eraldatuses targemat teha, kui sisustada aega kaardi- või pallimänguga.

Mõnevõrra kummalisem võib tunduda prantslase Bruno Dumont’i kuues mängufilm „Saatanast väljas” („Hors satan”). Nooruses kreeka ja saksa filosoofiat tudeerinud režissöör on nimetanud oma suureks eeskujuks Stanley Kubrickut, Ingmar Bergmani, Pier Paolo Pasolinit, Roberto Rossellinit ja Abbas Kiarostamit. Dumont’i ennast on aeg-ajalt nimetatud Robert Bressoni õpilaseks. Ka tema uusim hüpnootiline lavastus ei jäta ilmselt kedagi ükskõikseks. Nagu maineka prantslase varasemates minimalistlikes teostes „Inimlikkus”, „Jeesuse elu”, „Flandrlased” ja „Hadewijch” on amatöörnäitlejate kehastatud „teise Prantsusmaa” inimesed emotsionaalselt kurttummad, kuid nad ei ole seda ei kaasasündinud geenivea ega lapsepõlvetrauma tõttu. Nad on lihtsalt selliseks kasvanud.

Taas leiavad põhisündmused aset PõhjaPrantsusmaal. Tosinkonnast „dramaatilisest” pisiepisoodist koosnev „Saatanast väljas” on lugu looduslähedase hulkurmehe (David Dewaele) ja võõrasisa poolt halvasti koheldud noore naise (Alexandra Lematre) vahel tekkivast kontaktist. Kas napisõnaline noormees on eluheidikust vagabund või saatana vastasjõuna ilmunud pühamees? Või on ta hoopis iseäralikku hea ja kurja võitlust pidav posija, kes kondab külast külla ning ravitseb neid, kes pakuvad talle toidupoolist ja uluaset?

Otsest vastust sellele küsimusele me Dumont’i filmiloost ei leia. Mees aitab hingehaavadega naist nii, kuidas oskab. Too omakorda armastab meest omakasupüüdmatult ja siiralt. Mehe veidra käitumise motiivid ja tema tegelik eesmärk jäävadki varjatuks, mis aitab luua müstikahõngulist painajalik-lummavat atmosfääri. Dumont’i ja operaator Yves Cape’i loodud visuaalne (naturalistlik?) pildirida võib mõjuda ehmatavalt ja üllatavalt ning väärib kindlasti teistkordset vaatamist. Igatahes peab konkreetse ekraaniteose puhul igati paika lausejupp „üks pilt võib jutustada rohkem kui tuhat sõna”.