Paavo Haavikko „Kogutud luuletuste“ eestindus on pälvinud soomlaste tunnustuse

4 minutit

Soome E. W. Ponkala fond on otsustanud tunnustada eesti töörühma, kes tõlgib eesti keelde Paavo Haavikko kogu luuleloomingu.

Paavo Haavikko ja Marja-Liisa Vartio 1960. aastal

Paavo Haavikko (1931–2008) on üks tähtsamaid ja intellektuaalselt kaalukamaid nimesid soome kirjanduses. Haavikko „Kogutud luuletuste“ eesti keeles avaldamise mõte on küpsenud kaua. Omal ajal oli ta siin peaaegu keelatud autor, tema loomingust ilmusid vaid mõned luuletused, luuletsükkel, üks romaan ja kuuldemäng (tlk Paul-Eerik Rummo, Ly Seppel, Minni Nurme, Debora Vaarandi). Ometi oli sel väheselgi vaieldamatu mõju eesti kirjandusele. Nüüd on peale kasvanud uus tõlkijate ja soome kirjanduse sõprade põlvkond. Haavikko teemadering – ajalugu, poliitika, keskkond, majandus, armastus, võim ja vaim – on jätkuvalt aktuaalne ning luuletaja mitmetasandiline poeetiline keel suur väljakutse.

„Kogutud luuletused“ annab aimu Haavikko vaimsest haardeulatusest: tema tihti ekstravagantsetest, sõltumatutest seisukohtadest ja meelsusest ajaloo, võimu, poliitika, kirjanduse, kunsti, keskkonna ja kogu inimkonna arengu suhtes. Haavikkol oli eriline anne mõtestada kõiki neid valdkondi tihedas ja seoserikkas, laitmatus poeetilises vormis. Koondkogu ilmub EKSA kirjastuses järgmise aasta alguses. Tõlkijatena teevad kaasa Piret Saluri, Joel Sang, Paul-Eerik Rummo, Tiiu Kokla, Kai Aareleid, Jan Kaus, Kätlin Kaldmaa, Lauri Kitsnik, Kajar Pruul, Asko Künnap, Kaja Kallemets, Julius Ürt, Jürgen Rooste ja Elo Viiding. Lähtetekst on Haavikko „Kootut runot“ (Teos, 2014).

1924. aastal asutatud E. W. Ponkala fond toetab kunstiprojekte ning soome-ugri kultuuri edendajaid. Eestlastest on fondi tunnustuse varem pälvinud näiteks Ellen Niit, Paul-Eerik Rummo, Tiiu Kokla ja Piret Saluri. Ponkala fondil on ka noore loovinimese julgustus­auhind, tänavu sai selle ungari kirjanduse soomendaja Minnamari Pitkänen. Järgnevalt pakume lugeda mõned Paavo Haavikko luuletuste tõlked auhinnatud „Kogutud luuletustest“.


´´´´´´´´´´

Viis päeva töötan kapitalismi heaks aga
laupäev ja pühapäev on pühendatud
sotsialismile.
Millal ma olen sinu arust õnnelikum.
Neil päevadel kui ma töötan bürokraatide heaks.
Nad võtavad selle mis ma teenin ja hangin.
Mulle ei jää isegi halba enesetunnet.
Siiski olen õnnelikum siis kui ma
töötan sotsialistide heaks.
Nii et nad ei pea oma käsi tööga määrima.
Ühel päeval kui neist saaksid sotsialistid,
sotsialistidest, ühel päeval.
Seni aga:
viis päeva töötan ma varjude kogumiseks
üldsuse huvides,
laupäev ja pühapäev on sotsialismile pühendatud.
Siis ma töötan et ülal pidada sotsialiste.
Millal ma olen sinu arust õnnelikum.
Teadagi.

´´´´´´´´´´

Kas on mõni olend peale inimese läbinisti
paha kui on kala matused kui ta hakkab seda sööma,
küsib ta mis on tema nimi, eesnimi, ristinimi, tema sugu
nimi, tema kodukoht, tema partei, number, aasta-
käik, ja kui on seda kuulnud ütleb kas see on hea või
maitsetu kala, kui veel selle kala silmist paistab Uus
Meremaa, see vees lebav naine, naelutab ta konna
puu külge, tuksleva, grillib konna elusast peast,
hoiab konn kätt sütel, sõna lausumata, ja tema
nimetab seda konna vapruseks. Kas on keegi muu
kui inimene indiviidina nii abitu, liigina nii hävitav.
Öeldakse et sõda on paha. Ei, hoopis inimene on paha,
paha ja paha. Selles pahas soustis on ta veelgi pahem.

Luulekogust „Viiniä, kirjoitusta“ („Veini, kirjaridu“, 1976), soome keelest tõlkinud Joel Sang.

´´´´´´´´´´

Kui mutid ähvardavad ühist vara,
metsa, mille keskel Soome elab,
tekib tahtmine püsti panna pehkinud kände
imiteerivaid pesaõõnsusi soolagendike,
metsavälude servile.
Ahnus on ainuke looduse kaitsmise põhjus.
Kui maailm on selles teadmisteusus
ära valgustatud
hakatakse otsima osakest algsest pimedusest,
laternaga.

´´´´´´´´´´

Läänemere maade Sõpruse velotuur tiirutab selle peldikupoti ümber
imetledes, ülistades, naerulsui,
mitte kui mõrtsuk vaid nagu hale
tunnistaja.
Läänemere räimed, silmitud, mõtlevad
surmale ja kättemaksule
ja meile, oma vaenlastele, kes me oleme nende
ainsad sõbrad.
Üksnes vaenlased saavad sõlmida
sõprusleppe.

Luulekogust „Toukokuu, ikuinen“ („Maikuu, igavene“, 1988), soome keelest tõlkinud Elo Viiding.

 

Täname Heikki Haavikkot luuletuste avaldamise loa eest.

 

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp