Paistab, et Yannis Varoufakisel oli siiski õigus: „Meid tabab postmodernistlik versioon 1930ndatest, kus kaotajateks on kõik, välja arvatud natsid, vagatsevad fanaatikud ja misantroopsed rassistid.“¹

Donald Trumpi vastased iseloomustavad teda õigusega kui eriti tülgastavat tegelast: misogüüni, rassisti, šovinisti jne. Need terminid on vahest isegi liiga keerukad. Tema mustvalged ja vägivaldsed lahendused näivad pärinevat justkui väljakujunemata teismelise hormonaalse mölluga kaasnevast retooriliselt arsenalist, mis võiksid rahuldada ka mõnd robustsema maitsega sadisti: paneme kinni, saadame välja, ehitame müüri, anname vastu lõugu, laseme maha. Võiks öelda isegi veel karmimalt, et Donald Trumpi valimiskampaania oli poliitika regressioon paaviani tasemele: mina olen kõige kõvem (People love me, and you know what? I am very successful. Everybody loves me) ja kõige edukam isane (My whole life is about winning. I don’t lose often. I almost never lose), minu tagumik on kõige punasem (The beauty of me is that I am very rich), minu suguelund kõige suurem (My fingers are long and beautiful, as, it has been well documented, are various other parts of my body) ja tagudes kätega vastu rinda: minu emased kõige pandavamad (I think the only difference between me and the other candidates is that I’m more honest and my women are more beautiful) kuni intsesti piirini välja (I’ve said that if Ivanka weren’t my daughter, perhaps I would be dating her).²

Vot nii kõva mees on Donald Trump, kes ka intsestikeelule väljakutse heidab. Kui me Trumpi hüüatuse ümber pöörame, siis ütleb ta ju põhimõtteliselt: kui ma tahan, siis ma võin. Ja ometi on see Freudi järgi üks primaarseid keelde, mis eristab kultuuri ja loodust ning ilmneb juba kultuuri arengu kõige varasemas staadiumis.³ Paaviani poliitika, niisiis, teeb tema valijatest ahvikarja.⁴

Ühes oma tuntumas essees „Ahistus kultuuris“ arutleb Freud, et tsivilisatsioon (meie kultuur) on muutunud nii keeruliseks ja komplitseerituks, et käib meile üle jõu ning me ei suuda selles enam orienteeruda. Ja ilmselt võib arvata, et see on 1930. aastast alates, mil see tekst sündis, muutunud veel palju keerulisemaks. Kultuur, mis pidi viima meie elu loomadest esivanemate omast eemale ning reguleerima inimestevahelisi suhteid, on kaasandena kohitsenud ka kõik meie tungid. Sublimatsioonimehhanismidest, nagu kunst, organiseeritud religioon, narkootilised ained jms, ei pruugi enam piisata, et neid tunge rahuldada, kuna kogemused ei saavuta samaväärset intensiivsust.

Sellest tulenevad ka kõik meie hädad ning salamisi me soovime pöörduda tagasi primitiivsema, lihtsama elukorralduse juurde, kuna arvame, et oleksime siis palju õnnelikumad. Freud loeb inimese „loomusunniliste annete“ hulka ka agressioonikalduvuse, me ei näe kaasinimeses mitte ainult võimalikku abilist või seksuaalobjekti, vaid kedagi, kes vallandab „metsiku elaja“, kelle peal rahuldada oma agressiivsust: alandada, vägistada, piinata ja tappa.⁵ Seetõttu peab kultuur rakendama meeletult energiat, et panna piir inimeste agressioonitungile, kuna vastasel korral ähvardab seda ühiskonda lagunemine, sest „instinktiivsed kired on tugevamad kui mõistlikud huvid“.⁶ Kuigi ratsionaalselt hea, on nõue teistega arvestada Freudi arvates siiski vastuolus meie loomalike instinktidega.

Freudistlikus plaanis näibki Trump sellise ihaldusväärse kastreerimata ürgisasena, kes murrab välja kultuurinormidest ja piiridest ning laseb välja „kogu represseeritud agressiooni“ vahetu vägivalla vormis, millest eespool juba juttu oli: paneme kinni, saadame välja, ehitame müüri, anname vastu lõugu, laseme maha. Ma muide arvan, et ISISega liitujaid ärgitab üsna samasugune psühholoogiline dispositsioon, mis Trumpi valijaidki teda toetama. Ka ISIS pakub ahistavas kultuuris olevatele teise põlvkonna moslemiimmigrantidele otseteed lihtsate lahenduste juurde, mis kompenseerib läänes tajutud ebaõigluse (kas reaalse või väljamõeldud, pole üldse oluline) võimalusega kellelgi pea maha võtta.

Kui rääkida asjadest nii, nagu nad on, on kogu Trumpi ausus ja tõde kokkuvõetav ühte lausesse: „Me oleme loomad.“ See on kõik, mis ta tegelikult ütleb, pannes toime omamoodi reaalse plahvatuse sümboolse korra neoliberaalses kaubamajas. Kõik on šokis, sest nad tõesti eelistavad, et korrumpeerunud ja poliitilisse eliiti kuuluva, ent võimeka ja pädeva naise asemel valitseks neid ettearvamatu käitumisega kastreerimata isane, hullumeelne mees, kui kasutada Judith Butleri väljendit.⁷

Deleuze, arutledes Foucault’ga võimu küsimuse üle, ütleb nagu Freudki, et kõiki valikuid ei saa ratsionaalsete huvidega päriselt seletada: … huvi ei ole lõplik vastus; on iha investeeringuid, mis toimivad märksa hämaramal ja sügavamal moel kui meie huvid neid dikteerivad. Kuid samas on selge, et me kunagi ei ihalda vastu oma huvisid, kuna huvi järgib alati seda kuhu iha on ta asetanud. Me ei saa sulgeda kõrvu Reichi karjetele: masse ei petetud; sel hetkel nad tahtsidki fašistlikku režiimi“.⁸

Vasak- ja paremtsentristlikust perspektiivist nähakse Trumpi edu peamise põhjusena seda, et tema poliitika on populistlik ning justkui suutnuks ta tuntud telestaarina eriti edukalt massidega manipuleerida. Võitmata ühtegi debatti ning suutmata artikuleerida suurt osa komplekssest maailmapoliitikast moel, mida võiks isegi kaudselt pidada tabavaks, kas või vaimukaks, on väga keeruline näha tema geniaalset manipulatsioonioskust. Ta suutis taandada keerulise maailma lihtsaks ja primitiivselt mustvalgeks ning pakkuda keerulistele poliitilistele ja majanduslikele probleemidele lihtsana näivaid lahendusi, mis olid intellektuaalselt väga vähenõudlikud. Ehk siis, freudistlikult edasi astudes, ta leidis pikalt pidetule regressiivsele ihale primitiivsema ja lihtsama olemisstaadiumi järele sobiva konksu: neid ei petetud, nad tõepoolest tahtsidki Trumpi.

George Bataille, analüüsides 1930. aastatel fašismi, mõistis seda kui represseeritud heterogeensete – afektiivsete, irratsionaalsete, vägivaldsete ja patoloogiliste ihade – vabastamist, mida muidu homogeniseeriv kodanlik ja kapitalistlik ühiskond oma raamidest välja surub (Euroopa fašistlike režiimide analoogina nägi ta muide ajaloolist islami kalifaati). Bataille arvates seisnes fašismi trikk nende heterogeensete ihade ühendamises homogeensega, suveräänsuse ühendamises riigiga, mida ta mõistis kuningavõimu sarnasena. Afektiivne vool, mis ühendab juhti oma järgijatega ja võtab moraalse identifikatsiooni vormi, akumuleerides juhi kujusse vägivaldsed ekstsessiivsed energiad ja võimu, mis tema kaudu muutub laialdaselt kättesaadavaks, transformeeris teisalt need afektiivsed mullistused ühtsuseks, mis konstitueerub autoriteedina koos tarvidusega lahti öelda kõigist inimlikest vajadustest transtsendentse printsiibi nimel.

Fašism kasutas võimsaid sümboolseid rituaale, et mobiliseerida masse ja laduda baasi oma autoriteedile ning kuna ta estetiseeris poliitika, siis Bataille käsitluses tegi see temast kuningliku autoriteedi.⁹ Bataille mõistab seda ühelt poolt militaarse ja teisalt religioosse identifikatsioonina. Esmalt iga sõdur võrdsustab juhi au iseenda omaga ning igasugune obstsöönse vägivalla akt pööratakse selle vastandiks – auks, puhtaks ja intensiivseks atraktsiooniks. Teisalt see koht, mida religioosses struktuuris täidab Jumal, asendatakse riigi ja rahvusega.

Kui esmapilgul võib jääda arusaamatuks, miks näiteks ultrakonservatiivne religioosne paremradikalism, mida Marek Tamm oma artiklis „Uusreaktsionäärne mõtlemine“ viimases Vikerkaares¹⁰ põhjalikult analüüsib, Trumpi toetab, siis eelneva valguses enam mitte. Trumpi ja uusreaktsionääre ühendab seesama iha primitiivsema hierarhilise maailma järele ning egalitaarsusprintsiibi ja vabadusprintsiibi hülgamine, demokraatiavastasus metafüüsilise religioosse korra nimel. Kõige selgemalt väljendab seda nii Tamme kui ka sellele järgnevas Aro Velmeti artiklis tsiteerimist leidnud uusreaktsionääride peaideoloogi Plinio Corrêa de Oliviera tuntud tsitaat: „Kui Revolutsioon on korratus, siis Vasturevolutsioon on korra taastamine. Ning korra all me mõistame Kristuse rahu Kristuse valitsemise all, see tähendab karmi, hierarhilist, oma alustes sakraalset, antiegalitaarset ja antiliberaalset kristlikku tsivilisatsiooni.“¹¹ Samas on üliväga irooniline, et uuest keskajast unistavate paremradikaalide messias on nii väga inimahvi moega, mis, tõsi küll, toimib nagu elav etteheide evolutsiooniteooriale.

Meedia kippus Trumpi võitu käsitlema peaasjalikult senise poliitilise establishment’i-vastasuse kontekstis, olgu nendeks kas vabariiklased või demokraadid: rahvas oli rahulolematu ning valis eliiti mittekuuluva kandidaadi. Kuigi tuleb tunnistada, et Bernie Sandersiga oleksid ehk demokraatidel olnud teised ja paremad võimalused, on see üksnes osa tõest. Trump suutis mobiliseerida inimeste loomalikud agressiivsed tungid ning teisalt iha lihtsa hierarhilise elukorralduse järele, toites agressiooni rassistlike ja misogüünsete seisukohtadega isegi nii, et see läheb vastuollu nende huvidega. Sest mis ühishuvi on Ameerika töötutel sinikraedel ja kesklääne farmeritel New Yorgi kinnisvaramagnaadi, kapitalistliku eliidi esindajaga? Nagu ütleb Foucault eelnimetatud vestluses Deleuze’iga: „Võimuiha loob võimu ja huvi vahele iseäralikud seosed. Võib juhtuda, et fašismi perioodil ihalevad rahvahulgad, et teatud inimesed teostaksid võimu, kuigi neil inimestel pole nendega midagi ühist, sest nad teostavad võimu rahvahulkade arvel ja nende kahjuks, kuni nende surma, ohverdamise ja hävitamiseni välja.“¹²

Küsimus on, kuidas nüüd, kui loom on välja lastud, ta ära kastreerida, raamidesse suruda ning saab näha, kas see ka õnnestub. Juba praegu näeme, kuidas retooriline pööre aktsepteeritavas poliitsõnavaras on kaasa toonud hüperboolse rassistliku ja agressiivse käitumise kasvu avalikus ruumis. Ja kui lõpuks peaks õnnestuma Trump raamidesse suruda, kas ei too see omakorda tänavatele Trumpi toetajaid, kellele oli lubatud verd ja vaatemängu, tööd ja leiba, ent kes peatselt tunnevad, et neid on petetud?

Kuid on asjaolu, mis võimaldab vasakpoolsetel Trumpi võitu näha kui mitte positiivses, siis vähemalt huvitavaid võimalusi avavas võtmes. Trumpi võitu võib käsitleda mitte kui vasakpoolsuse, vaid globalismi, administratiivpoliitika ja ortodoksse neoliberalismi kaotust. Trumpi võit on selle kaotus, mida Tariq Ali on nimetanud ekstreemseks tsentriks, mis pani vasaktsentrismi sotsiaaldemokraatliku retoorika abil neoliberalismi toetama. Nagu ütleb Simon Sheikh: „Mida need valimised ja paljud valimised endises Läänes näitavad on see, et ekstreemne tsentrism enam ei pea ja valimisi võidetakse mitte keskmest, vaid vasakult või paremalt ja mitte konsensuse vaid disensuse abil.“¹³

Demokraatide viga oli panustamine Clintonile Sandersi asemel (kes samuti vastandus neoliberalismile, aga vasakult), kuna ei mõistetud, et poliitiline kujutlus töötab ja toimib vasakult või paremalt, aga mitte enam keskmest, mis oma ajaloo lõpu ideoloogias on lõplikult kinni jooksnud. Kui paremtsentrism on osaliselt omaks võtnud ultraparempoolseid ideid, mis puudutavad immigratsiooni, antifeminismi jms, siis vasaktsentris on otsustavalt ära põlatud nt kreeklaste keeldumine neoliberaalsest kasinuspoliitikast; me nägime, kuidas demokraadid parteisiseselt töötasid aktiivselt Sandersi kandidatuuri vastu, nagu ka leiboristide blairistlik suund nägi vaeva, et kukutada Jeremy Corbyn. Tsenter, kui mitte ei lagune, siis roostetab ja lekib ning võiks tõesti tekkida lootus, et administratiivpoliitiline palliveeretamine paremtsentrist vasaktsentrisse ja tagasi koos aktiivse tegutsemise imiteerimise ja igikestva peenhäälestamisega saab nüüd tõepoolest läbi ning me veel näeme „poliitilise tõelist tagasitulekut“ nii, nagu seda kirjeldab Chantal Mouffe: „Tervislik demokraatlik protsess eeldab poliitiliste positsioonide elavat kokkupõrget ja avalikku huvide konflikti. Kui see on puudu, saab seda kergelt asendada konfrontatsiooniga mittevaieldavate moraalsete väärtuste ning essentsialistlike identiteetide vahel.“¹⁴

Tema arvates tähendab see, et tuleb loobuda konsensuse ja üksmeele, aga ka antipoliitika ideedest, mis on demokraatiale fataalsed. Poliitilise rindejoone puudumine ei ole poliitilise küpsuse tunnus, vaid tühjuse sümptom, mille võivad Mouffe’i järgi hõivata uued antidemokraatlikud poliitilised identiteedid – etnilised, natsionalistlikud, religioossed. Sellisel juhul ei nähta oponenti vastasena, kellega võistelda-võidelda, vaid vaenlasena, kes tuleb hävitada. Antud juhul on aga selgelt ülal küsimus, kas see ei ole juba juhtunud või just juhtumas. Kas ei ole juba liiga hilja? Mouffe’i agonistliku demokraatia eelduseks on asjaolu, et vastast tunnustatakse võrdsena, kuid paremradikalism identifitseerides ennast rahvaga, välistab sealt igasuguse teistsuguse positsiooni (kui valimised seda ei kinnita, siis tulemusi ei tunnustata – selleks valmistus ju ka Trump). Ehk siis mingis mõttes võib öelda, et poliitika algab sealt, kus ultraparempoolne paavianipoliitika seda lõpetada tahab. Poliitika algab sealt, kus vähemustele on tagatud võrdsed õigused ning poliitiline võitlus ei käi mitte nende õiguste poolt ja vastu, vaid algab alles pärast seda, kui need õigused on tagatud.

PS. Kui Yannis Varoufakis rääkis kolm aastat tagasi oma programmilises kõnes vasakpoolsete võimalikust ja vajalikust, kuigi vastikust liidust seniste vastaste, neoliberaalidega, hoolimata talle personaalselt ja kogu Kreeka valitsusele osaks saanud solvangutest, süüdistati teda omade leeris reetmises ja allaandmises, meie aja menševismis. Ta ütles toona: „Euroopa kriis, nagu mina seda näen, ei pakata mitte progressiivsest alternatiivist, vaid radikaalselt tagurlikest jõududest, kes suudavad kutsuda esile humanitaarkatastroofi, lämmatades samal ajal terveteks sugupõlvedeks lootuse mistahes progressiivseteks sammudeks.“ Võib-olla on aeg seda reetmissüüditust Trumpi võidu ja Euroopa jätkuva radikaliseerumise kontekstis revideerida.

Nagu ütleb Varoufakis, saab meie ülesanne olla kahetine: „Pakkuda välja praeguse mänguseisu analüüs, mida võiksid valgustavaks pidada ka mittemarksistlikud, neoliberalismi sireenide lummuses viibivad eurooplased. Ja tulla selle vettpidava analüüsi järel välja ettepanekutega Euroopa stabiliseerimiseks – selle allakäiguspiraali peatamiseks, mis kokkuvõttes annab väge üksnes fanaatikutele ja soojendab madu Euroopa rinnal.“¹⁵

1 Kuigi see kõne on tõlgitud ka eesti keelde, ei ole seal seda lauset. Küll aga on see olemas kõnes nii, nagu ta esineb siin, ca 43.20. Yannis Varoufakis Confessions of an Erratic Marxist, 14. V 2013. Vt https://www.youtube.com/watch?v=A3uNIgDmqwI

2 Donald Trumpi tsitaadid pärinevad veebilehtedelt https://www.brainyquote.com/quotes/authors/d/donald_trump.html

http://www.telegraph.co.uk/news/2016/03/22/donald-trumps-most-outrageous-quotes/

3 Sigmund Freud, Ahistus kultuuris (1930), Tallinn: Vagabund, 2000, lk 48.

4 Kummalisel kombel leidsin oma amatöör-zooloogilistele vaatlustele kinnituse ka Aleksei Turovskilt, kes möödaminnes on samuti leidnud, et Trump käitub nagu paavian.(Aleksei Turovski „Loodan väga, et elu läheb paremaks“ – Naisteleht nr 46, 16. XI 2016, lk 12). Tänu Liina Vahtrikule selle viite eest.

5 Freud ibid. Lk 54–55.

6 Ibid. Lk 55.

7 Judith Butler http://conversations.e-flux.com/t/a-statement-from-judith-butler/5215

8 Tsitaat pärineb ka eesti keelde tõlgitud Foucault’ja Deleuze’i dialoogist „Intellektuaalid ja võim“ (1972) – Michel Foucault, Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust (toim Marek Tamm), Tallinn: Varrak, 2011, lk 170–184. Kuid siinkohal on tõlget kohendatud ning samuti esineb eestikeelses tõlkes viga. Nimelt viitab Deleuze siinkohal austria psühhoanalüütikule Wilhelm Reichile, mitte III Reichile, nagu näib tegevat eesti tõlkija. Tänu Mart Kangurile, kes sellele asjaolule osutas.

9 George Bataille, The Psychological Structure of Fascism (1933) – New German Critique nr 16 (Winter, 1979), lk 64–87.

10 Marek Tamm, Uusreaktsionäärne mõtlemine – Vikerkaar nr 10/11, 2016, lk 119–131.

11 Aro Velmet, Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumine eesti rahvuslusega – Vikerkaar 10/11, 2016 lk 132–143.

12 Foucault ibid.

13 Simon Sheikh, Art After Trump – http://conversations.e-flux.com/t/simon-sheikh-art-after-trump/5325

14 Chantal Mouffe, The Return of the Political (1993), London & New York: Verso, 2005, lk 5.

15 Yannis Varoufakis, Eksleva marksisti ülestunnitused kesk tülgastavat Euroopa kriisi – nihilist.fm/eksleva-marksisti-ulestunnistused-kesk-tulgastavat-euroopa-kriisi/