Kui Annie Ernaux sai oktoobris 2022 Nobeli kirjandusauhinna, ei teadnud eesti lugeja temast kuigi palju. Kirjastus Tänapäev on seejärel kiiresti avaldanud kaks esimest tõlget: romaani „Koht“ Malle Talveti ja „Aastad“ Sirje Keevalliku vahendusel.
Hea meel on Ernaux’ loomingu jõudmise üle eesti keelde. Kirjalik retseptsioon on seni üllatavalt napp: alternatiivmeedias leidub üks ebakompetentne sajatus, mis ei vääri viitamist, siin-seal kiidavad Ernaux’ teoseid blogijad. „Kohta“ on Sirbi veergudel käsitlenud Karola Karlson1 ning Ernaux’ loomingust tervikuna andnud ülevaate Triinu Tamm2. Lugejad on siiski Ernaux’ teosed üles leidnud ja raamatukogudes püsib Ernaux’ esimestele eestindustele järjekord. Soomes, muide, oli „Aastad“ eelmise aasta laenatuim aimeteos.3
2008. aastal ilmunud „Aastad“ ongi ehk Ernaux’ rahvusvaheliselt tuntuim teos. Teose ilmumise ajal oli autor 67aastane. Tamme sõnadega: Ernaux „võtab alguspunktiks oma sünnihetke ja hakkab siis mälestuskilde pidi, saades tuge vanadest fotodest ja oma päevikutest, liikuma tänapäeva poole, visandades panoraami Prantsusmaa ühiskonnast sellel perioodil“, s.t 1940. aastast kuni 2000. aastate alguseni.
„Aastate“ mälestuskillud on kirjutatud ainsuse kolmandas (tema) ja mitmuse esimeses isikus (meie). Eesti keeles ei saa grammatiliselt eristada, kas „tema“ on nais- või meessoost, kuid sisu põhjal selles muidugi kahtlust ei ole. „Aastad“ on ühe naise ning tema kaudu kõikide (prantsuse) naiste lugu. Prantsusmaa ühiskonnas toimuv (mai 1968!) mõjutab peategelast ja vastupidi. Veel määravamad kui poliitilised sündmused on aga olnud muutused eluolus. Autori eluajal on naiste elu enim mõjutanud muutus rasestumisvastaste vahendite kättesaadavaks tegemine. Kättesaadavaks saab palju muudki: televisioon, külmkapp, autod… Kujuneb tarbimisühiskond, reklaamitööstus mõjutab seda, mida arvatakse end vajavat. Kirik kaotab ühiskonnas senise asendi. Kaovad mõnedki tabud ja sugenevad uued, endiselt on need seotud kehaga: „Beebipilli abil olid naised saanud võimu oma elu üle, aga sellest ei räägitud“ (lk 139). Kuidas tulla toime muutuvate inimsuhetega, kuidas hoida lähedust?
Muutumatu näib ühiskonna võõristus „teise“ suhtes: üldiselt püsib ükskõiksus välisilma vastu, ollakse häiritud suurenevast immigratsioonist, süveneb lõhe islamikogukonnaga, imestatakse, kui kogenematud on idaeurooplased tarbimises, üle kõige kardetakse „rumeenlast“ ja äärelinna „metslast“ (lk 157). Ollakse „ühekorraga seisakus ja muutumises“ (samas), oodatakse ja kardetakse millenniumivahetust, ent see ei too kaasa muud, kui et aastaarvu kirjutades saab esimeseks numbriks 2. Küll aga näib tagantjärele tähenduslik üks teine paari kuu pärast aset leidev sündmus, mis on raamatus markeeritud lausega: „Väike jäise oleku ja äraarvamatute ambitsioonidega mees nimega Putin, mida ometi kord oli lihtne hääldada, oli asendanud joodikust Jeltsini ja lubanud „teha kõik tšetšeenid kahjutuks kasvõi peldikutes“. Venemaaga ei seostunud enam lootus ega hirm, vaid pidev meelehärm“ (lk 167).
Siinkohal mõni sõna tõlkest ja toimetamisest. Võimalik, et prantsuse keeles puuduvad vahendid vene vanglažargooni, mida kasutab Putin, edasiandmiseks. Eesti keeles on need aga mingil määral olemas ning selle tsitaadi puhul on kasutatud „kahjutuks tegemise“ asemel tugevama värvinguga väljendeid „veristama“, „mättasse lööma“ jms. Samal leheküljel jääb silma ka millenniumivahetuse kohta käiv allmärkus, mille võinuks ehk jätta lisamata, aga mis kahtlemata annab aimu tõlkija täpsusest.
Kui jutt juba allmärkustele läks, siis mõjub harjumatult, et need igal leheküljel uuesti numbriga 1 algavad. Enamjaolt tutvustatakse allmärkustes tekstis mainitud isikuid, osutatakse tsitaatide päritolule jne. Eesti lugeja seisukohalt on need selgitused tänu väärt, neid võiks olla rohkemgi. Raamatu lõpus leidub ka isikute loetelu, kuid seda ei ole õigupoolest sama mugav kasutada.
Allmärkusest oleks lugejale abi ka fraaside puhul, mis on ilmselt eesti vaste puudumise tõttu jäetud tõlkimata, näiteks perekonnalõunale järgneva bridžimängu puhul: „Polnud lihtsalt mõeldav, et ikka veel on käibel igivana kaardimängukõnekäänd: Dix mille Anglais sont tombés dans la Tamise pour ne pas avoir joué atout“ (lk 77). Kohtab ka lausekonarusi, näiteks: „Ilma igasuguse põhjuse ja seletamiseta lõpetati töötamine, mis levis nagu nakkus, sest millegi ettenägematu esilekerkimisel pole võimalik teha muud kui oodata“ (lk 82). Mis siin õigupoolest nakkusena levib – kas töötamine või töötamise lõpetamine?
Need on siiski pisiasjad, küllap kiirustamisest tingitud. Tervikuna annab tõlge hästi edasi Ernaux’ ühtaegu klaari stiili ja samal ajal rikast sõnavara. Humoorika näitena võib esile tuua poisi, kes jäetakse maha põhjusel, et ta on tüdruku sõbrannade meelest „näost punane nagu punnpaabu“ (lk 57).
Dominique Viart on Vikerkaare veergudel kasutanud prantsuse nüüdisromaani kohta mõistet „põlvnemisjutustus“.4 Sellesse kategooriasse liigitab ta muu hulgas Annie Ernaux’ „Koha“. „Aastaid“ peetakse „Koha“ jätkuks ja tolle ilmumiseni oli Vikerkaare artikli aegu jäänud vaid üks aasta, nii et küllap saaks „Aastaid“ käsitleda samas võtmes, kuid siiski näib Viarti määratlus selle puhul liialt kitsendav. Tabavam ongi Edmund White’i arvustusest käibele läinud määratlus „kollektiivne autobiograafia“.5 Huvitav oleks ka lugeda mõnd käsitlust, kus asetatakse „Aastad“ prantsuse feministliku kirjanduse konteksti. Lugedes tabasin end pidevalt võrdlemas peategelast eestlannadest eakaaslastega, kuid ruumipuudusel jääb seegi teema ootama järgmisi kirjutajaid.
Minu meelest kõneleb „Aastad“ ennekõike mälust, leppimisest oma mälestuste ja ajalikkusega, hirmust unustamise ees. Ning see on universaalne mis tahes ajastul ja mis tahes oludes. Romaan algab mälupiltide jadaga, samamoodi lõpeb see nimekirjaga piltidest, mida ei tohi unustada. Teise raami lisavad teosele kaks fotot: ühel on kujutatud imikut, teisel lapselast süles hoidvat vanaema. Muidugi on fotodel sama naine. Teose alguses ta veel ei tea, teose lõpus enam ei mäleta. Kahe foto tegemise vahepealsel ajal ei ole muutunud mitte ainult ta ise ja temaga koos ühiskond, vaid ka mälutehnikad: jutuvestmine hääbub, perekonnaarhiivid visatakse prügikasti, et seda hiljem kahetseda, mäletamise ja unustamise võtab enda peale meedia, internet toob lõputu oleviku, hüplevast hiireklikist ekraanil saab aja mõõt. „Päästa midagi ajast, kus me enam kunagi ei saa viibida,“ kõlab romaani viimane lause.
1 Karola Karlson, Vastuhakk kollektiivsel mälumaastikul. – Sirp 3. III 2023.
2 Triinu Tamm, Intiimse ja kollektiivse mälu põimija Annie Ernaux. – Sirp 14. X 2022.
3 Susanna Laari, Viime vuoden lainatuin kirja Helmet-kirjastoissa oli Meri Valkaman romaani Sinun, Margot. – Helsingin Sanomat 18. I 2023.
https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000009332923.html
4 Dominique Viart, Prantsuse nüüdisromaani muundumised. Tlk Katre Talviste. – Vikerkaar 2007, nr 7-8. https://www.vikerkaar.ee/archives/11038
5 Vt Edmund White, Reclaiming the Past in the Internet’s ’Infinite Present’. – The New York Times 19. I 2018. https://www.nytimes.com/2018/01/19/books/review/the-years-annie-ernaux-autobiography.html