Oli eesti kirjanduse päev. Peeti kõnesid, räägiti juttu, käidi kohtumas, tehti viktoriine, aga mõtted said mõrud.

Kauplused on raamatuid täis. Raamatute trükiarv on püsinud laias laastus sama vähemalt 15 aastat. Aga kirjandust müüakse üha vähem. Nii keskmised kui ka tippmüügi tiraažid on üha kukkunud. Ja see ei käi ainult raamatute, vaid ka kirjandusajakirjade kohta. Allahinnatud raamatute masse vaadates on selge, et ka praegusi tiraaže ei õnnestu just sageli maha müüa.

Põhiliselt valitsevad lette kriminullid. Vaatad uute raamatute letti ja silm lausa puhkab. Mõrv X moodi. Mõrv kohas Y. Kuidas tappa Z. Jääb mulje, et eesti lugejad naudivad ennekõike tapmist ja tagaajamist.

Hinnad on tõusnud kaugele üle inimeste ostujõu. Silmad lähevad ikka pungi küll, kui loed raamatu tagakaanelt „50 eurot“. Kaupluseketi juht räägib, et kirjastajad on need, kes proovivad hinnatõstmise piire. Kirjastajad räägivad, kuidas raamatupoodide osa hinnas on aina tõusnud ja jõudnud juba 50% juurde. Kokku kõlab see nagu toiduhinnasõda, kus kõik süüdistavad kõiki ahnuses. Puuduvad pehmekaanelised odavad sarjad peale Loomingu Raamatukogu, mis elab hästi.

Kirjastuste maailm on killustunud. Kui muudes valdkondades koondusid pisifirmad juba aastaid tagasi suuremateks või vähemalt suurema katuse alla, siis kirjastuste seas valitseb endiselt pisi. Veel enam, järjest on hoogu saanud lausa mikrotase ehk oma raamatute ise kirjastamine.

Kirjastused ei tee suurt midagi oma raamatute põhjalikuks tutvustamiseks. Pikad järelsõnad on luksuskaup. Järelsõnast on saanud sageli hoopis reklaami osa. Selleks palgatakse mõni kirjanduslik või muu staar, kelle nimi pannakse kaanelegi, lootuses enam müüa. Ja raamatupoodidest leiab tutvustuseks vaid täiesti arusaamatud müügiedetabelid. Lisaks, müüjad hakkavad ka raamatupoodides kaduma. On iseteeninduskassad nagu toidupoes. Raamat on küll vaimutoit, aga masin kahjuks ostmise nõu ei anna.

Kirjandus on jäänud üha tahapoole kultuuri sisehierarhias ja praegu paistab ta konkureerivat edukalt viimase koha pärast. Arvustusi ilmub ajalehtedes harva ja teoste valik käib minu mõistusele üle jõu. Paistab, et suurtes lehtedes ei ole kedagi, kes hoiaks kriitika osas mingit joont. Kultuuri üldpildis on hakanud kirjandust saatma pigem ükskõiksus. Ja üle laiema uudisekünnise tõuseb ta ainult siis, kui saab näidata kirjanike kisklemisi, olgu raha või ideoloogia nimel. Selle juures on sõna „kirjanik“ tähendus selgelt muutunud. Kirjanik on nüüd igaüks, kes raamatuid kirjutab.

Kirjanduspreemiad on, aga müüki need kuigivõrd ei mõjuta ja pole just harv lugu, et keegi isegi ei tea premeeritute nimesid. Tõsi, need preemiad antakse kätte ajal, kui kirjanduse tootmises ja ostmises on kevadine hapukurgihooaeg.

Nooremad inimesed ei loe enam. Vähemalt mitte eesti keeles. Minu ajal tuli koolis „Kalevipoeg“ läbi lugeda, nüüd on kõige laenutatum raamat Eno Raua pisike ümberjutustus. On selge, et inimesed ei laenuta seda suurest huvist, vaid kooli käsul.

Ja tagatipuks paistis üritustest, et kirjanduse päeva tähistamine on algusest peale klišeestunud värk. Kui keegi soovib eriti koledat pilti, siis lugegu kultuuriministeeriumi kodulehe soovitusi, mis kõlavad minu kõrvale nagu nõukaaja parteikomiteede soovitused Lenini sünnipäeva tähistamiseks. Kirjandus, seltsimehed kultuuriametnikud, on LOOMING. Ja kirjanduse päeva puhul võiks vähemalt proovida ka ise midagi loomingulist.

Seejuures ei saa kuidagi öelda, et eesti kirjandus oleks alla käinud. Alla käib vaikse järjekindlusega see osa kirjanduse maailmast, mis on teose ümber ja peaks seda kõrgemale tõstma: tootmine, müük, reklaamimine, arvustamine, tutvustamine, auhindamine …

Kokkuvõttes on see allakäiguspiraal, mille lõpp on ennustatav. Ühel hetkel on tiraažid nii väikesed, et paberil raamat ei tasugi enam ära. Nagu juba praegu ei tasu ära mõnigi paberil ajaleht. Muidugi jääb igaühele võimalus oma tekstid netti riputada ja püüda nende vastu raha õngitseda. Aga ehk oleks hea vähemalt proovida enne midagi üheskoos ära teha. Kutsuda kokku need, kes asjasse puutuvad, kirjastustest ajalehtedeni, kauplustest kirjanike liiduni. Kutsuda kokku üks KIRJANDUSE PÄÄSTMISE ÜRITUS.