1.

See on see lõppematu küsimus, küsimine kunsti ja ta põhjuse, olemuse järele. Kas kunst peab meid õrnalt kandma, suiutama, hoidma me olemise koldetule küdemas ja viima meid lunastuse ja – olgu see või läbi räpa ja õõva – lõpuks ikka armastuse, ta võimalikkuse juurde? Või peab ta olema kriipav, valus, pisut õudne – õudne, sest talumatult aus –, et tekitada meis olemasolutunnet, seda tuiget, seda piina, seda teadmist, seda kurvameelset, põrgunukrat lusti?

Lisaks tuleb meeles pidada, et toda tõeluse valusat puudutust plinkivad majakad, kunstiteosed või mõnel juhul nende alged, on viimasel ajal Eestis hakanud jõudma eetilisest ja esteetilisest diskussioonist (ja seeläbi ehk ühiskondlikust isolatsioonist) juriidilisse – kuigi õiguskeelel on vabariigis lastud sügavasti perverseeruda, otsustatakse just selles kõneldes Kadri Kõusaare filmi, Olavi Ruitlase blogiromaani ja jumalteabmille saatus. Selle asemel, et lasta inimestel oma sisemise konstitutsiooni järgi hinnata toda kunsti, millega nad kohtuvad. Jah, inimesed on lollid, neil ei saa ju lasta ise otsustada, selleks meil kohtud ongi.

Mõnes mõttes töötab ka „Püha Maama” teatava kohtuistungina, muidugi, selle vahega, et vaatamata sellele, et kellelegi ei halastata, et Elo Viiding ei pea vajalikuks kirjanduslikult või esseistlikult või soopoliitiliselt pugeda, vaid raiub kivikirja oma tõtt, jätab ta võimaluse, lootuse, ootuse sellele „pühale”, mis võib päästa. Alles „Püha Maama” abil hakkan ma vaikselt mõistma seda valu ja irooniat, millega Viiding kirjutas luuletuse „Mina olen moraal”, luuletuse, mis mind juba mitu-mitu aastat on lummanud ja rahutuks teinud, ärevaks ajanud, murelikuks murdnud (aja kuludes, murenedes mu käest, tunnen üha enam, et see pole olnud kunagi lihtsalt kujund, sõnakõlks): see on siis see teist laadi kunst, jah, küsib lapsehääl mu peas. Ja mida teed sina, mida üritad teha sina, sa õnnetu luuletaja?

 

2.

Selles raamatus kohtuvad positivism ja psühhoanalüüs. Psühhoanalüüs, enesevaatlus ja -käsitlus, kui meetod, mille abil raamat on loodud. Ja positivism kui esimene vahend, mis kätte torkab, kui tekstidele mõtlema hakkad. Teisiti ei saakski see olla, et leiad end kirjanduses puudutamas miskit, mida arvad eluks, tardunud hetkedeks tolle teksti taga. Ei-ei, positivism ei ole end ammendanud: mõni elu ongi ise kirjandus. See kõlab muidugi kohatult, ma ei mõtle päris nii, et traagika või enesehävituslik otsing vms trots ja meeletus oleks paugupealt kirjandus ja kaunis ja kõike lunastav, et näiteks Vaino Vahingu teadlikult kirjanduseks elatud elu või eluks tehtud kirjandus oleks alati parim lahendus, see kõige kirjandusem kogu kirjandusest, kõige proosalisem kogu proosast… Aga lihtsalt on inimesi, kes võtavad (oskavad võtta) sellest eksistentsiaalsest kogemusest, mida sageli ekslikult nimetatakse eluks, tolle essentsiaalse, tolle hetkede ja küsimuste jada, mis meid enim puudutab. Viiding on üks neist.

Juba luulekogus „Teatud erandid” vapustas mind pikem poees „Ühele häälele”: „Püha Maama” jutud viivad sääl alustatu sirgjoonelisemalt lõpuni. Võib küll ütelda, et see on ühele autorile tähtis eneseanalüüsihetk, peatumine iseenda elul, ja siis too lubamatu pilk üle õla (tead küll, ei tasu piiludagi, muutud soolasamblaks, vajud tagasi surnute riiki, saad lihtsalt kelleltki peksa). Kindlasti on kriitikuid, kes peavad seda liiga intiimseks materjaliks, et avaldada, aga eelistavad ehk vaikida, sest oskuslikult on Viiding sisse pikkinud ka mõne terava torke kriitikute ja meedia pihta („eesti pommarist poetess”, lk 120), õiendanud vanu arveid… Aga mitte see ei ole oluline. Kuigi ma kujutan ette, et siin võidakse tahta näha vaid sinisuklikku trotsi ja luulelist tuld, on Viiding haaranud (kohati sihilikult neutraalsust, proosalikku tuimust rõhutavas keeles, ja siis hetkiks ekspressiivsemaks ja hullumeelsemaks paisudes) valusaid hetki, eriti meeste ja naiste vahelises suhtluses/rollimängus, mida vaadeldakse nii mitmekordse iroonia ja paljastava põlgusega, et kõhe hakkab. See kõhedus on hea tunne; millal viimati hakkas sul mõnd raamatut lugedes õieti kõhe, ah? Iseenda ja tolle ümbritseva ilma pärast.

Parim kaitse on muidugi rünnak, seda ei tasu unustada. Ja Elo Viiding ründab siin selgesti: eneseanalüüs, autori alter ego’de uurimine ja torkimine asendub ajuti selgelt enesemanifestatsiooniga, afekteeritud, juubeldava lausumisega, mis kuulutab juba poeesis „Ühele häälele” kasutusel olnud mäejutlusliku tule ja vaimuga jõudu, tahet (Viidingul on ilmunud ka sama intensiivne luulekogu „Esimene tahe”), usku aususse, tiigrilikku kartmatust ja uljust, valu saanud inimese tuhasttõusmist… Sellistel hetkedel muutub „Püha Maama” vaimustunud beat-proosaks, nagu raamatu lõpu- ja nimiloos, kus ilma ilmselge tsiteerimisetagi (millest oleks võinud ka loobuda) tunneb ära Allen Ginsbergi „Ulu” vaimu ja otsingu „püha” järele, otsingu, mis viib paratamatult kõige labase, koleda, halva, räpase, eemaletõukava juurde. Ja teeb seda ainsat, mis meil jäänud: katsub läbi blasfeemia kõike me raamidesse takerdunud ühiskonnas pühaks, tabuks peetavat rünnates ja naeruvääristades leida võimalust, et kuskil bioloogilise tiksumise poeetilises mõtestamises võib peituda tolle „püha” olemus. Ükskõik siis, millise annuse irooniat Viiding katlasse lisab. Nagu Kristiina Ehini pommipanijanaine (vt „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”, Huma, 2006), kes segab nõiduslikest materjalest pomme, mille plahvatused nii väga erinevad tost improviseeritud lõhkematerjalist kuskil Lähis-Idas (muidugi, ta plaan läheb veidi untsu, sest valge kõutsi vurrukarvade asemel kasutab ta oma pommisegus pillipuhujanaise magava mehe häbemekarvu, aga see selleks). Viiding paneb meile oma raamatus mentaalseid miine, millele me pahaaimamatult jalutame. Miks muidu tooks ta mängu pommivanamehest kirjaniku, kes teeb lõpu labasele kodanlikule uudismajaidüllile, ja kehastub ka ise võimalikuks poetessist pommipanijaks, tähelepanunäljas luuletajast õhkijaks. Terrorist on ju tänane Jeesus, lunastaja, templipuhastaja: mil kogu me maailm on roojane (tempel täis rahavahetajaid-tolguseid-investeerimispankureid). Või püha. Blasfeemia jõul liigub too laev, palved lausutakse ju Pühale Maamale, keda on kujutatud üsna labase, agressiivse, instinktiivse, kuid pea intellektitu üksildase trimpava muulasest lapsesünnitusmasinana… Ma ei tea küll, miks peaks tema meid päästma (uskmatu Jürgen!), kuid kui Viiding seda mulle räägib, nii tihedalt ja tuliselt ja segamini paksu pigise musta huumoriga, võin ma lõppeks uskuma jääda.

 

3.

Naised. Võiks öelda, et see on klassikaline feministlik-psühholoogiline teema ja mõtteviis, kuidas Viiding prindib mälupilte ja kõrvutab neid me tänase maailmaga. Lugudes nagu „Välismaa naised”, „Hoidja”, „Provintsikunstnike naised”. Kuid Viidingu meetod on pisut julmem, ta surkab oma tegelaskonnale peegli nina alla, teeb neist päevapiltniku moel pilkavaid ülesvõtteid. Tema jäägitu poolehoid ja austus kuulub küll pigem naistele: olgu nood siis vaiksed alistuvad leplikud oma-meest-elus-hoidvad-ülal-pidavad Nõukogude Eesti loovisikute naised või särtsakad ja loovad ja vabameelsed ja moodsad, kuid veidi üksildased „välismaa naised” – Viiding ei halasta liialt, ta tabab neid nende nõrkushetkil, heroiseerimata; ja samas leiab, et ilma nende allaheitlike naisteta poleks nood loovad ja alatihti joovad, ringi tõmbavad mehed niigi kaua elanud. Ilma nondesamade kummaliste julgete võõramaanaisteta poleks ta ehk ise osanud toda julgust õppida. Jah, see pole enam päris Virginia Woolfi aegne oma toa igatsemise lugu, Shakespeare’i andeka õe vaikne tragöödia, aga Viidingu laad paneb Woolfile ometigi mõtlema – see proosakogu seisab ju koos essee-novellidest, tillukestest manifestidest ja eneseanalüüsisessioonidest. See pole päris harilik jutukogu, n
ovellivalimik, ikka pigem sõnumlik teos kui hubane õhtulugemine (laiatarbekaupa tollest raamatust ei saa). Just nimelt selle valitud vormi tõttu on Viiding keeleliselt ka vaoshoitum kui oma luuletustes, kus ta keeleväe vahel sihilikult domineerima laseb. Siin on esmatähtis väljendatud mõte, filosoofiline ja eksistentsiaalne kuulutus/ilmutus, mis säätud allegooriasse või unenäopiltidesse või kriitilise pilguga üle vaadatud meenutustesse.

 

4.

Mulle astus hiljuti trollis ligi üks tuntud Eesti iibevõitleja, vanem härra, kel mure me väljasuremise pärast, kutsus üles (aja)kirjanduslikule teavitustööle. Iive on Viidingul risti ja põiki hambus: ta tegelased kannatavad (omal valikul) lastetutena oma paljunevate suguõdede pahameele ja kriitika all, näevad endal just sääraseid sinisukapõlgurlikke vanamehepilke või taluvad noorte meeste üleolevaid pilkeid või kannatavad mingil muul moel oma lastetuse tõttu. Kusjuures neil on õigus: sünnitusmasin ei päästa eestlasi, lapsed on sageli õnnetud ja nende vanemad armastuseks oskamatud/suutmatud, inimesi maailmas niigi liiga palju. Viidingu naiskangelane valib loova töö, üksilduses lugemise ja kohvi ja gin’i nautimise ega taha tunda end seetõttu alaväärsena… mis tingib hetkiti lausa mürgipurskeid tolle tavakodanliku paljunemisrõõmu, eluasemetaaga jms pihta. Ta kas või jookseb minema, muutub libakassiks ja paljuneb prügikastikõutsiga, kui et aheldab end kodanliku perekonnavormi vanglaseinale. Kõige tihedam solvangujada, mõrudam huumor ja põhjalikum püha-teema-solvamine leidubki laste saamist ja kasvatamist käsitlevates lõikudes. Kuigi paraku on Viidingul suures plaanis muidugi õigus: sünnitamisega pole Eestis praegu poolt seda häda, mis loova potentsiaaliga.

See kõik tuletab meelde Marie Underit ja hiljutist Underi konverentsi Tartus: kohalviibinud isegi tõdesid, et kui Underist rääkida, kaldub jutt ikka Artur Adsoni ja nende suhte ja seksi peale. See on see, mis pakub praegu pinget.

Viiding meid erootikaga peaaegu ei kiusa – ehk tundub see talle tänases liialt dekadentlik? –, kuigi seegi oleks põnev psühhoanalüütiline vaatlusmaterjal. Igatahes kohtame erootikat siin rohkem labase truudusetuse või juba lapse kuju võtnud taagana. Või kassipulmas prügikastitaguses maailmas.

 

5.

Kõige raskem ongi jäänud. Kui poees „Ühele häälele” oli suuresti ka etteheitekiri tolle lausuva luulehääle suitsiidikust isale, nii kurvastust kui trotsi sisaldav poeetiline äkkrünnak ja ausust/leppimist otsiv kahekõne, siis siin kulgevad lood unenäolisemalt, mure tähe all, kuid ehk veel karmimalt. Viidingu mitmes tekstis on juttu surnud isa kujust… Mil „Ühele häälele” mängib mõttega kadunu sõpradest kui „lambiparandajatest”, siis siin on isakuju muutunud „köielkõndijaks”, kabareeartistiks. Ning etteheited, rünnak, mahajäetusefrustratsioon on asendunud murega, unenägudega, kus varikuju eest sõbralikult hoolitsetakse. Muidugi, sisim prokurör saab ka sõna: süüdistus loetakse ette, süüdistus neile, kes ise ei julgenud minna, aga elasid oma heroilist tragöödiat läbi kellegi teise uskumatus minekus. Sellest säärasel imaginaarsel kohtuprotsessil vist piisab. Mõnikord võib süüdistuse ettelugemine olla juba karmim karistus kui kõik maailma kongid ja võllapuud kokku.

 

6.

Kuigi Viidingu motiivid on subjektiivsed ja objektiks peamiselt omaenda elu ja psühholoogilise arengu, käitumismallide kujunemise vaatlus, on see raamat siiski esmalt taas kirjanduse tänaste piiride kompamine. Nagu Aino Perviku „Arabella, mereröövlitütres” otsitakse müstilist vajuvat vett, mis laevu ei kanna: lagedal veeväljal on seda piiri nii pagana raske leida. Viiding istubki nagu lootsikus ja ajab selle hämaramaa piire: kuhu maani võib ta selle analüüsi ja karmikoelise tõevaagimisega minna, et see veel oleks äratuntavalt ilukirjandus? Et mõni osalise nahka pugenud kõrvaltegelane teda selle eest kohtusse ei saaks anda: liiga tõeline, liiga valus tundub. Viiding teeb seda, mida kirjandus tema arvates peab tegema: ta ei lahuta meelt (kui, siis väga veidral, perverssel moel), vaid lahkab seda, uurib me meeletuse lätteid ja konfigureerib süümesätteid. See on korraga materjal, mida on raske ilma ettevalmistuseta vastu võtta, ja samas midagi, mida inimesed peaksid lugema, mille üle mõtlema, et tol elu ja kunsti kohtumiskohal hulbiks meremärke, et me julgeksime rääkida neist asjust, mis kõige valusamad, piinlikumad, sarjatumad ja varjatumad. Elo Viiding pole juba jupp aega avaldanud raamatut, mille tekstid neid valupunkte ei riivaks, ei häiriks, ei raputaks, ei puudutaks. Aga tos peaaegu otsekõneta esseistlikus, kohati poeetilises, kohati lihtsalt kirjeldavas proosas on see kõik isegi veel rohkem alasti.