Koroonapaanika ulatus ja sügavus jõudsid mulle kohale mõni päev enne koolivaheaja lõppu, kui lapse klassijuhataja saatis kirja seoses tulevaste üritustega: 6. märts trimestri hinded, 19. märts võimalus osaleda matemaatikavõistlusel, 15. aprill õppekäik … Mõne minuti pärast potsatas postkasti ühe lapsevanema kiri, kes tõstatas küsimuse, kas ei peaks seoses koroonaviirusega üritusi edasi lükkama. – Milliseid siis? Hinnete väljapanemist? Vabatahtlikku matemaatikavõistlust? Aprilli keskel toimuvat õppekäiku, milleni on veel poolteist kuud? – Rahuneme nüüd kõik maha ja võtame asju mõistusega.
Aga ei. Vaheajajärgne esimene koolipäev algas sellega, et kell seitse hommikul helises lapse telefon.
„Kas sa vaheajal Itaalias käisid?“ kostis telefonist erutunud lapsehääl.
„Ei,“ venitas minu oma vastu, ilmselt veidi pettununa, et ei käinud.
„TORE!“ – Selles hüüdes oli rõõmu ja kergendust – nii suurt kergendust nagu üksnes laps, keda on suur mure vaevanud, suudab tunda. – „Tead, et Itaalias on ka see viirus?!“ – Nojah, praeguses olukorras on ju hirmus küll, et klassikaaslase isa on itaallane. Huvitav, kas ta muretses rohkem sõbra või omaenda tervise pärast?
„Jah, tean küll,“ kehitas minu poiss õlgu.
Kui koroonaviiruse puhul ei ole veel tegemist pandeemiaga, siis koroonapaanika on päris kindlasti laustaud, ülimalt nakkav, kiirelt üle maailma levinud, majandusele ja inimeste vaimsele tervisele kahju tekitav. Vaktsiin puudub. Olukord seoses koroonapaanikaga on tõsine. Teadlaste kinnitus, et koroonaviirus ei ole ohtlikum kui paljud muud hingamisteede viirused, toob paljudele paanikasse nakatanutele küll sümptomite leevendust, ent mõningatel juhtudel võib tekitada ka allergilise reaktsiooni. Tunnen kergendust, et meie peres pole keegi nakatunud.
Lapsi kaitseb paanikaviiruse eest tavaliselt looduslik lapsepõlve immuunsus (mõnel on see kahjuks nõrgem ja kestab vähem aega ning on kahjustatud liigsest uudislembusest, eriti halvasti mõjub tõenäoliselt liigne ühismeedia tarbimine). Täiskasvanud peaksid paanikaviiruse leviku korral käituma nagu teistegi viiruste puhul: hoia köhijatest eemale (ära loe ja kuula kõike); pese käsi, eriti pärast WC kasutamist, ühissõidukis võiksid talvisel ajal kindad kätte jääda (ära usu pimesi kõike, vaid analüüsi infot kriitiliselt; ebausaldusväärsetest allikatest pärit infost võiks hoiduda); igasugustest suurematest (Facebooki) gruppidest tasub eemale hoida, siis on tõenäosus haigestuda väiksem; halba ei tee immuunsüsteemi tugevdamine vitamiinide (populaarteaduslike artiklite) tarbimisega (kõige tõhusam kaitse saavutatakse muidugi teadusliku mõtteviisi pideva rakendamisega).
Mina ei saa aru, kus ja kuidas sellised paanikapandeemiad tekivad, samal ajal kui mõni muu asi ei tekita kohe üldse paanikat, kuigi võiks ja võib-olla isegi peaks. Näiteks võib ju pandeemiast rääkida ka vähi ja diabeedi puhul. Sealjuures on meetmed teist tüüpi diabeedist hoidumiseks vägagi lihtsad – ära söö liiga palju ning liiga tihti ja ebatervislikku toitu, liigu küllaldaselt ja hoidu stressist –, ent nende järele ei haarata nii, nagu praegu krabatakse käte desinfitseerimise vahendeid ja näomaske.
Ülemaailmsest epideemiast võib rääkida ka autoõnnetuste puhul. Nende tagajärjel sureb igal aastal ligikaudu 1,25 miljonit inimest (ehk ühes päevas rohkem kui seni COVID-19 tõttu) ning veelgi rohkem inimesi saab eluaegse tervisekahjustuse, kusjuures riskirühma kuuluvad eeskätt noored.
Javier Brandolil on õigus: paljudes maailma piirkondades on kõige hullemaks pandeemiaks vaesus, sealhulgas nälg, mis tapab rohkem kui viirused. Arenenud maades tapab viirustest enam rumalus. Paanika on üks selle vorme. See halvab mõistuse ega lase adekvaatselt reageerida. Näiteks õnnetuse puhul paanikasse sattudes ei suudeta vastavalt olukorrale käituda ning sellel võivad olla fataalsed tagajärjed. Pealegi on paanika sageli ka nakkav. – Kelle huvides on paanika pandeemiad? Kellele need kasu toovad?