Pärt Lias sündis 1940. aasta 28. oktoobril Tartumaal, õppis 1947 – 1949 Pataste algkoolis ja 1950 – 1959 Petseri 2. keskkoolis. Ilmselt sellest Petseri perioodist pärinebki tema arusaamine vene kirjandusest, parem kui paljudel kolleegidel. Aastail 1959 – 1964 õppis Pärt Lias Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas eesti filoloogiat. Ta erilise huvi objektiks kujunes romaan nii teoreetilise kui ka ajaloolise probleemina. Samas teaduskonnas õppisid sellal 1960ndate kirjanduspõlvkonna tuntud autorid Andres Ehin, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Jüri ja Ülo Tuulik. Nende kõrval tuleks Liast nimetada kassetipõlvkonna romaaniteoreetikuks. Ta oli koloriitne kuju, keda kursusekaaslased on tollal iseloomustanud nõnda: “Karbus peas ja prillid ees, / astub Vaba Vaimu Mees, / tuleb nagu taevamanna, / kohvris värske Hosianna.” See mees andis tudengipõlves üksinda välja Vaba Vaimu Lehte Hosianna. Aastail 1964 – 1967 oli ta Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant, 1971. aastal kaitses väitekirja “Eesti nõukogude romaani struktuurist”. Väitekirja iseloomustamiseks piisab pealkirjas esinevast sõnast “struktuur” – ametliku ideoloogia kontekstis oli see sõna ju ebasoovitav. Aastail 1968–1989 töötas Pärt Lias KKI kirjandusteooria sektoris teadurina. See oli tema saatus nii heas kui ka halvas mõttes. Tegelikult jäi ta elu lõpuni KKI-laseks, sest just selle asutuse hõlma all möödusid tema parimad loomeaastad, selle asutuse üsnagi groteskse ideologiseerituse taustale projitseeruvad Liase parimad palad. KKI-s oli ta tõeline Vaba Vaimu Mees. Tema vastuolud ja vaikne võitlus mõne parteilist lähenemist esindava kolleegiga olid kirjandusringkondades hästi teada. Aga elu pidavatki olema võitlus. Lias võitles – sõna, sule ja südamega. 1989. aastal sai temast siiski Tallinna Pedagoogilise Instituudi (praeguse Tallinna ülikooli põhiosa) eesti kirjanduse dotsent. Õppejõuna esindas ta kõige klassikalisemat õpetlase tüüpi: erudeeritud, filosofeeriv, dotseeriv, parasjagu naljakas ja ometi armas. Ta oli legendaarne. Tema kireks olid mõistagi raamatud. Ja suurim kirg oli eesti kirjandus. Tema monograafia “Eesti nõukogude romaan” (1985) esitas laiahaardelise tüpoloogia, pannes aluse uuema eesti romaani arengujoonte käsitlusele. 1980. aastate alguse “poliitpäevade” ja “ideoloogilise võitluse” tingimustes tuli küll piirduda kodu-Eesti romaaniga. Ent väliseesti kirjanduse kodumaise avastamise epopöas 1980. aastate teisel poolel oli Lias esirinnas. Eesti taasiseseisvumise lainetuses lõi ta innukalt kaasa, ja mitte ainult sõnarelvaga. Hoolimata oma absoluutselt ebamilitaarsest olemusest astus ta tollase Kodukaitse ridadesse, et Eesti-vaenulikele jõududele vajadusel vastu seista. Õnneks ei läinud seda tarvis. Tema viimane suurtöö oli Juri Lotmani teose “Kunstilise teksti struktuur” tõlkimine eesti keelde. Tõlge ilmus mõni kuu enne tõlkija surma. Pärt Liasest jääb üle aegade kestma peale tema kirjutatu ka mälestus Vaba Vaimu Mehe kordumatust ja jäljendamatust isiksusest, Pärt Liase vabadusest.
Eesti Kirjanike Liit, Tallinna ülikool