Viimastel aastatel juhtus tõesti, et ta pahandas selle üle, mis me ümber toimus: ühiskondlikud olud ja inimeste muutunud käitumismallid ei olnud talle meeltmööda. Aga meeles on ta ennekõike ikka kirjandusvanana, kes su vastu teispool kohvikulauda istet võttis ning kavala näoga küsis: “Mis see Salinger tolle “Banaanikala päevaga” ikka öelda tahtis?” Mitte et tal endal vastus valmis olnuks, aga talle lihtsalt meeldis see kirjanduse lõppematu mäng. Ja see mäng jääb kestma.

Jürgen Rooste