Noore pärnograafi mõlemad pupillid on tõmbunud sügavale silmakoobastesse, jättes nähtavale vaid väikesed helkivad pilud, millest lõõmab intellektuaalse põrgupiina punakat kuma. “Appi,” ahastab ta äkki käsi pea külge haakides, et kolp äratundmisest ei lõhkeks. “Nüüd ongi Pärn – sovetiajastu tuntuim karikaturist, ENSV populaarkultuuri ikoon ja pärjatud animarežissöör tehtud lisaks Suureks Kunstnikuks! Oh häda, oli seda nüüd vaja!” Nojah, ka maailmakuulus USA filmitegija David Lynch viljeleb nii maali, installatsioonikunsti, fotot kui graafikat. Aga so what?

Milles asi? Lühidalt on asi järgmises imagoloogilises probleemis. Esiteks on tegemist Pärna “elava klassiku” staatuse betoneerimisega olukorras, kus ei ole tegelikult ühtegi adekvaatset kulturoloogilist konteksti, kuhu see pärand 100-protsendiliselt sobiks. Filmiajaloo kategooria jaoks on Pärn liialt marginaalse nähtuse esindaja, sest tegemist on ikkagi joonisfilmide režissööriga, ent üldfilmiajalugu tunnistab enamasti suurvorme, s.t mängufilme. Fakt, et Priit Pärn siinsesse filmiajalukku vaieldamatu staarina ikkagi kuulub, on põhjustatud suuresti sellest, et eesti mängufilm ega dokk ei ole tegelikult kunagi saavutanud võrreldes animafilmiga märkimisväärset rahvusvahelist tähelepanu. “Viimne reliikvia” (1969) või “Kevade” (1969) on tähtsad vaid eestlaste jaoks. Pärn on tänaseni pea et ainukene rahvusvaheline mees eesti filmiajaloos ja selle maine küljes ripub nn. jätkuvalt konkurentsivõimelise eesti joonisfilmi avalik kuvand ka praegu. Poleks Pärna, poleks millestki rääkida. Mis oleks eesti film ilma teosteta “Eine murul (1987) või “1895” (1995)? Siit siis eesti filmikriitikute jätkuv kiidulaul igale järjekordsele “pärnaõiele”. Näiteks Jaan Ruus võrdleb Priit Pärna sundimatult Frederico Felliniga (mõlemad ju karikaturistid!) ja tal on selleks täielik õigus.

Samas ei ole ka karikatuurile lähem kunstiajaloo kategooria Pärna teostepagasile lõpuni sobilik voolusäng. Joonisfilmiga ikka ammusurnud impressionistide-modernistide või alati aktuaalsete neokontseptualistide keskele laiama ei lähe, on vaja midagi kaalukamat. Või kunstipärasemat, keerulisemat, ambivalentsemat, kuidas soovite. Pärn on 90ndatel teinud tõepoolest väga vingeid, lausa elektriseeritud söepilte, mis praegu Kumu seinu katavad. Sestap kõlaks kriitikupositsioonilt küsimus, kas need toimivad või ei toimi tema muust loomingust eraldiseisvalt, pjedestaalile tõstetuna? Kas karikaturistist ja filmitegijast on ilmtingimata tarvis destilleerida mingi subliimne ja tabamatu kunstnikuessents? Pärna joonistused Kumus toimivad õhkupuhastava kunstipoliitilise žestina, seda küll. Ent muidu on need neosürrealistlikust “juhuslikult kohtuva õmblusmasina ja torukübara vmt” konstruktoriloogikast kantud graafilised lehed endiselt liiga pärnalikud, liiga seotud tema karikatuuri- ja animamaailmaga, ning see on tõik, millest ei suuda lahti rebida ka maestro rakendatav psüühilise automatismi printsiip à la “ma ei taha oma piltidega midagi öelda”.

Selles mõttes on õigus ühel teisel “noorel kunstiteadlasest pärnograafil” Mari Laanistel, kui ta ettevaatlikult sedastab, et “kodumaise graafika elavatest klassikutest kubisev seltskond teeb sel alal silmapaistmise isegi Pärnale suhteliselt keeruliseks” (Eesti Ekspress 27. IV). Tõsiasi selles, et Eestist võib vabalt leida vähemalt neli-viis teada-tuntud tegijat, kelle joon on Pärna vabagraafikast kordi kvaliteetsem, puhtvormiliselt. Seepärast keskendubki Pärna tavakriitika Eestis, mis näib olevat kirjutatud samasel automatismiprintsiibil, hoopiski Pärna piltide filmilikule jutustavusele, otsides sealt narratiive ja peidetud vihjeid kas või väevõimuga. Pärna tavapärastest käsitluskaanonitest annab hea näite “veidi küpsema põlvkonna pärnograafi” Ants Juske hüüatus: “Siin oleks vaja juba kogenud psühhoanalüütiku silma” (Eesti Päevaleht, 29. III). Ei anta Freudile hauas ka rahu, ikka on vaja avada kõrgete kunstiteoste süvatähendusi: isegi, kui analüüsitavaks autoriks on vaid geniaalne animalavastaja, kel enamasti selge point olemas või vastupidi, et pole tal seda üldse.

Lõpuks on küsimus hoopiski muus. Küsimus seisneb laisalt juurduvas arusaamas, et Priit Pärn on kujunenud Eestis nähtuseks, mille ignoreerimine maksaks valusalt kätte iga nõukaaega kaardistada üritavale kultuurivaldkonnale. Seepärast on tema joonistused leidnud ajutise näitusekoha Eesti Kunstimuuseumi poolt garanteeritavas kaunite kunstide sfääris, seepärast restaureeritakse jõudumööda tema animafilme, seepärast ilmub raamatuid nii temalt kui temast. Pärna plekitu renomee pärineb juba sovetiajast – ajastust, kus siinse rahvusteadvuse jaoks kangelasi ilmselgelt napib. Kui üldse kasutada ENSV kontekstis “masside tasandi” määratlust, siis seoses Pärna tegevusega, kes sokutas kõikvõimalikesse väljaannetesse oma groteskseid karikatuure, tegi teravmeelseid joonisfilme ja illustreeris hulga raamatuid, söövitades ennast mitme põlvkonna eestlaste kollektiivsesse mällu. Pärna käejälg oli korraga kõikjal ja see annab erinevalt paljudest teistest tema kaasaegsetest maalijatest-graafikutest-kunstnikest talle võtme ka tänase publiku huvikeskmesse. Ning siin võib minna asi vägagi huvitavaks, kui natuke süveneda. “Paljastades nõukogude ühiskonna mõttetust ja nõrkust, paljastas Pärn samamoodi meie kollektiivset alistumist, alateadvuses toimuvat segadust ja meie suutmatust toime tulla selle ühiskonna varjatud pahelisusega,” kirjutab Pärna joonistustenäituse kuraator Eha Komissarov Kumu infokirjas internetis. Ants Juskel jääb üle vaid täiendada: “Tema joonistused kujutavad anonüümseid väikesi inimesi, kes on sattunud piinlikesse olukordadesse, kus nad näevad välja armetud.” See on teatav samm edasi Laari & Co juurutatud Eesti ametlikust ajalookontseptsioonist, kus minevikus eksisteerivad põhimõtteliselt ainult metsavennad ja punaokupandid. Oma koleduse esteetikast küllastunud käekirjas portreteerib Pärn üsna tabavalt – kuigi ilmselt tahmatult – seda kadunud sovetlikku halli argipäeva, mida soovitakse terve Ida-Euroopa nimel punamonumentidega sõda alustanud Eestis unustada. Sest halltoonid on teadagi võimalikud vaid must-valge maailmapildi kokkuvarisemise järel.

11. V peeti toimus Kumu auditooriumis seminar, kus võeti vaatluse alla Priit Pärna looming. Seminari peaesineja oli kuraator, filmifestivalide korraldaja ja teoreetik Edwin Carels Belgiast, kelle põhiline uurimisvaldkond on kunsti, filmi, video ja fotograafia suhted. Seminaril tuli esitamisele filmiprogramm Priit Pärna filmidest ning toimus ümarlaud, milles osalesid noored kunstiteadlastest pärnograafid Andreas Trossek ja Mari Laaniste ning Priit Pärn ise.