Mozarti ja Salieri muusika filmiga ühendamine on üks lihtsamaid teid ja kindla peale minek. See-eest ei tekita aga kahtlusi sisus ega mõju kommertslikult. Kontsert oli tõesti hea ja seda nii ideelt kui teostuselt.
Nii filmist kui esitatud muusikast jäi kõlama sama sõnum. Põhjused, miks kumbki helilooja piisavat tunnustust ei saanud, olid need, et Salieri oli liig tavaline ja omas ajas kinni, Mozart jälle liialt sellest ees. Muusikast olid ka valitud võimalikult vastandlikud teosed: Salierilt salonglikult efektitsevad ning Mozartilt süngeim ja kaalukaim.
Eri valdkondi ühendavate kontsertide juures on väga oluline häälestada need ühele lainele, kogu õhtu n-ö läbi komponeerida. Ning siin tuli festivali juhile Peeter Vähile appi komponist Peeter Vähi. Materjal oli valitud ideaalilähedaselt nii erinevate emotsioonide edasiandmise kui ka filmi ja muusika meeleolude ühildumise seisukohast.
Õhtu esimeses pooles mängiti Salieri püüdlikult säravaid ja vaimukaid teoseid. Filmis tuli noor Mozart ja tõmbas oma värske ande ja ?hobusenaeruga? vee peale nii Salieri lakitud vaimukusele, igavavõitu triviaalsele menuetikesele kui ka kõige tipuks itaallaste ooperimonopolile. Filmikatke sisu oli lühidalt selles: kui valitseja õpib püüdlikult esitama Salieri kirjutatud lookest, saabub noor naeruhimuline Mozart, parandab õukonna kapellmeistri loo käigu pealt oma vaimukate finessidega ?Don Giovanni? teemadeks ümber ja saab majesteedilt loa kirjutada saksakeelne (sic!) ooper.
Muusika meeleolule polnud see filmikatke mitte illustratsiooniks (nagu cross-over-stiilis tihti üht komponenti süüdistatakse), vaid edasiarendus. Kuhu? Salieri kibestumisse, mis oli üleminekuks teise õhtupoole reekviemile.
Dirigent Jüri Alperten, kes just tihti sümfooniakontserte ei juhata, tegi seekord ühe oma parematest esinemistest. Salieri teoste puhul sobis hästi temale omane joviaalsus, dirigendi ?estid lõid vastava meeleolu. Salieri orkestriesitusest jäid enim kõrvu flöödi elegantsed ning stiilsed soolod. ?Reekviemi? ja filmi vapustavad kokkupuutepunktid olid filmist nähtud haige Mozarti komponeerimisstseen, tema ettelauldud viisijuppidest välja kasvav orkestrikõla ja selle ülevõtmine juba tõelise, kontserdisaalis mängiva orkestri poolt.
Kuigi Pärnu Linnaorkestri puhul on tegu projektorkestriga, oli selle kontserdi tase märkimisväärselt hea. Ja dirigent Jüri Alperten suutis aeglased osad (eriti Lacrimosa) kujundada lausa sündmuseväärselt meeldejäävaks. Siin mängis kaasa Alperteni kui dirigendi eripära mitte hoida orkestrit raudses haardes ja valitseda, vaid lasta muusikal vabalt voolata ning interpreetidel sellevõrra avaneda. Alperten justkui imetleks ka ise toimuvat ja läheks sellega kaasa.
Voces Musicales on hea volüümi ja kõlaga koor, mille täpsuse kallal annab veel tööd teha. Mõlemas aspektis Eesti Filharmoonia Kammerkoori vastand ja sellisena eesti muusikamaastikul hinnatav. Võimekate vokaalsolistide kvartett on ikka veidi harali, aga vahest aeg kujundab meile ka tõeliselt kokkusulava ja tasakaalustatud häältega oratooriumikvarteti.
Leian, et see kontsert oli nende harvade killast, mille informatsioonitihedus ja alltekstirohkus nii suur, et pakkus eredat kogupilti nii tavakuulajale kui ka võimalust finesse nautida muusikaspetsile.