Fotod: SIIM VAHUR, TIIT OJASOO, TEET MALSROOS, HARRI ROSPU, ALAN PROOSA, PEETER LAURITS

Rõõm, kui Eesti teatritegijaid pärjatakse aasta-auhindadega. Rõõm alati, igavesti. Meie Eesti teatrirahva pidu pole tegelikult ju kunagi Hollywoodi seltskondlik galaüritus. Kuidas saakski Hollywoodi Oscari gala tõsiselt võtta, rapsigu filmirahvas sellele seisukohale vastu kuis jõuab. Muuseas, Oscari-kujukeste tasandile madaldas omal ajal kultuuripreemiad, veider jah, teadmata vist isegi, kohalik äriskulptor Tauno Kangro kunagise kultuuriauhinna Suur Vanker tarvis “tehtud!” mannetu Oscari kloonkujuga.

Ka Eesti Televisioon on teatriauhindade kätteandmist aastaid proovinud presenteerida hollywoodlikult. Vahel õnnestunumalt, vahel mitte. Ikka rihitakse Oscari gala tüüpi melusaate suunas. Muuseas, ennevanasti, kui mehed veel ussisõnu mõistsid (meenub Ugala teatris peetud teatripeo ülekanne), oldi eestilikult originaalsed. Siis olid ka ETV ülekanded teatripidudest vahvad. Tänavuse Saaremaal Kuressaare Linnateatris toimunud teatrigala ülekanne peegeldas aga ETV rutiinset ärategemise traditsiooni. Piinlikkust tekitavale tehnilisele praagile lisandus kahjuks ka kroonikalik pealiskaudsus: seekordne teatripidu oli üles võetud  lahja läbuna, mida üritus kindlasti ei olnud. Kuigi ma ei olnud kohal. Aga usun ja olen ka kogenud, et enamasti elab teatripidudes kultuurilugu, teatrimälu ja paulpinnalik särts, mis küllap Kuressaare teatriski rahvusvahelist teatripäeva tähistanud teatraalide hulgas ringi hõljus.

Teatritegijate saavutused väärivad igati tähelepanu ja preemiaid, mida Eesti Teatriliidu komplekteeritud žüriid igal aastal määravad. Olgu žüriide otsused traditsioonilised, alalhoidlikud, pöörased või ilmvõimatud.  Tänavuses auhindade nimistus (alahindamata kõiki teisi) imetlen Oleg Titovi tööd, tema “Libahunti” Ugalas. Kes tahab veenduda või vastu vaielda, vaadaku ära.