Homme, 9. juulil esietendub Soontaganal Pärnumaal pärimuslavastus ?Soolaev ehk eesti mees ja tema sugu?. Tegemist uue teatri esimese lavastusega. Mis teatriga on tegemist?
Anne Velt, pärimusteatri Loomine juht: Nagu nimigi ütleb, on tegemist pärimusteatriga. Tegelikult on nimi pikk: Sihtasutus Eesti Rahvapärandi ja Kirjavara Esitamise Selts Loomine. Tegemist on puhtalt Eesti ajalugu, folkloori, kultuurilugu ja maailmapilti tutvustava ühendusega. Just selline on aines, millega tegeleme. Loomise asutasid Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu ja Eesti Teatriliit. Tegu on grupiga, kes tahab mitte ainult folklooriteemalist teatrit teha, vaid sellesse valdkonda ka süvitsi minna. Kaasame ajaloolasi, folkloriste, lavastajaid, rahvamuusikuid, teadusinimesi jt, s.o inimesi, kes meid vajadusel aitavad ja suunavad.
Kes selles teatris tegutsevad?
Kuna see on projektiteater, siis tegutsevad seal inimesed vastavalt vajadusele. Tegelikult on sellise teatri mõte umbes 10 aastat vana. Idee saime ühenduselt Vaba Lava, mis kunagi Eesti vabaõhumuuseumis etendusi andis. Juba siis arvas muuseumi direktor, et taoline grupp, mis tegeleks vaid sellise folkloorse ainesega, oleks vaja ellu kutsuda. Nüüd, 10 aastat hiljem, on see siis teoks saamas. ?Soolaev? on pärimusteatri esimene tükk.
Millest pärimusetendus ?Soolaev? räägib ja mille poolest see erineb (kui erineb) tavalise teatri suvelavastusest?
?Soolaev? on konkreetselt tehtud Soontagana pärimustele toetudes. Aineseks on selle paiga legendid ning seal läbi sajandite tegutsenud isikute lood. Triin Sinisaar on nii legendidele toetudes kui ka fantaseerides kirjutanud loo eneseleidmisest ja oma koha otsimisest, tagasijõudmisest. Aga kõik see on ka tänapäevaga seotud. Arvan, et kohalike inimeste jaoks on see väga tähtis. Paljudele on nende kodukoha Soontagana ajaloolugu kindlasti ka üllatuseks.
Kas see, millega pärimusteater tegeleb, on kõrvutatav tavalise teatri tegevusega või pakub Loomine ikkagi mingit alternatiivi ajaviitele ja meelelahutusele?
Selge on, et suurele kommertsile ja meelelahutusele me ei pretendeeri, pigem ikka üritame alternatiivi pakkuda. Aga sellele oskab paremini vastata Raivo Trass. Taotleme ikkagi eelkõige omatunnetust, nagu näiteks see on rahvamuusikas. Meie teater võiks olla ka selline koht, kus saavad kokku rahvatantsu, -muusika, -laulu ja muu taolisega tegelevad inimesed, et see kõik kokku teatriks vormida. Kerge seda aga teha pole, sest paraku toetub suur osa meie tegevusest veel entusiasmile. Aga eks näis?
Küsinud Rait Avestik