Võib liialdusteta öelda, et sajandivahetuse saksa nooremat romaani on iseloomustanud just selliste teoste, eriti aga debüütide rohkus, mis püüavad kirjeldada ja selgitada oma põlvkonnakaaslaste elu, hoiakuid ja ühisjooni – need on põlvkonnaromaanid. Mis on selle põhjuseks, et nii debüüdi kui ka teise või kolmanda raamatuna on nooremad ja nooremas keskeas saksa kirjanikud toonud lugeja ette terve rea tekste, mis mõjuvad soovina kirjeldada ja defineerida oma generatsiooni?
Sellele küsimusele võiks muidugi vastata, sotsiaal- või majandusteadust, ajalugu või demograafiat appi võttes. Kuid mitte miski ei tee pilti subjektiivsemaks kui kramplik soov näidata seda objektiivsena. Raamatutest rääkides oleks õigem pöörduda nende endi poole.
Mis värvi jopet kanda
Sajandivahetuse eneseotsingute ja -defineerimise laine avas 1966. aastal Šveitsis sündinud, kuid Saksamaal kirjanikuks kasvanud Christian Kracht. Aastal 1995 ilmus tema sulest üsna ruttu peaaegu et skandaalse kuulsuse saavutanud “Faserland” (pealkiri on tõlkimatu kõlamäng: die Faser tähendab saksa keeles niiti, lõnga; raamatu sisule mõeldes tuleks seda käsitleda rännaku, raja või elulõngana; sõna Faser on aga häälduselt sarnane ingliskeelsele sõnale father ja mängib nõnda Robert Harrise pseudoajaloolise romaani “Isamaa” [e k Ersen, 2002] allusioonidele). Teose peategelaseks on rahamuredest vaba noormees, kes ei oska oma eluga mitte vähimatki peale hakata: ta kuulutab, et olulisem sellest, mis parteid eelistada, on küsimus, mis värvi jopet kanda. Põgenemaks hingetühjuse eest, võtab noormees ette reisi Saksamaa põhjatipust lõunatippu – pääsemata loomulikult iseenda eest, kuid avastades, et oma hingetühjuses pole ta üksi. Et sama tühi on ka maa, kus ta elab. Ent Kracht esitab kogu selle traagikat kergel ja kerglasel moel, jättes ka pärast üsnagi traagilist lõpplahendust lugejale siiski lootust. Kuigi põhjendamatut…
Christian Kracht
Krachti vabatahtliku, kohati rõõmsameelse irdelu tunnetust jätkas mõned aastad hiljem veelgi optimistlikumalt Florian Illies (1971) teoses ““Golfi” generatsioon” (“Generation Golf”, 2001). Autor nimetab kaaneümbrisel oma debüütteost eine Inspektion’iks, ehk siis ülevaateks või vaatluseks. Raamatu kirjutamise ajal oli Illies Frankfurter Allgemeine Zeitungi” kultuuriosa toimetaja ning nõnda pole ka üllatav leida romaanist ajakirjanduslikku ajakajalisust, mis on teoses nii plussiks kui miinuseks – ning mida aeg edasi, seda enam miinuseks. Illies on püüdnud leida ühist nimetajat oma põlvkonna maailmale, tema välisele kirjususele ja mustritele. ““Golfi” generatsioonis” kuulutab ta, et ollakse televiisoripõlvkonna, reklaamipõlvkonna, Playmobili-mänguasjade, love parade’i, new market’i ja caipirinha-põlvkonna lapsed. Sissejuhatuses lausub autor, et tema generatsiooni probleemiks on teadmise puudumine, et ollakse üleüldse ühe põlvkonna liikmed. Väärib mainimist, et raamatu rõhutatud humoorikusele vaatamata taotleb autor tõsiseltvõetavust ning püüab astuda üles oma põlvkonna eestkõnelejana. Kuid tõepoolest, mida rohkem aastaid möödub ““Golfi” generatsiooni” väljaandmisest, seda enam langeb see “vaatlus” ajahamba ohvriks.
Florian Illies
Autori optimism maailma ja Saksamaa tuleviku suhtes on osutunud seebimulliks, lõpliku põntsu pani Illies teosele ja iseendale vahepeal Saksa ajakirjandusturgu tabanud krahhi tõttu töökoha kaotanuna, andes möödunud suvel välja järje ““Golfi” generatsiooni” II osa, kus on püüdnud korrigeerida esimese osa sedastusi, kuid kirjanduspublikut see enam kuigivõrd ligi ei tõmmanud.
Revolutsiooni pleekinud süda
Kui Illies püüab oma raamatus poliitikast suuresti mööda vaadata, siis iseenesest on Saksa kirjandus üsna poliitiline. Võib öelda, et sajandi alguses on poliitiline tunnetus veelgi süvenenud, süvenenud just intellektuaalses suunas. Üheks sellist lähenemist esindavaks autoriks on Sophie Dannenberg (1971. aastal sündinud Berliini raadioajakirjanik pseudonüümiga Annegret Kunkel). Tema esikteose “Revolutsiooni pleekinud süda” (“Das bleiche Herz der Revolution“) pealkirigi laseb aimata, et tegu on tõepoolest poliitilise romaaniga: mitmete häälte ja hoiakute kaudu kõneleb teos 1968. aasta põlvkonnast. Küll jõhkralt näpuga näidates, küll subtiilselt vihjates, annab ilmselgelt ise reformpedagoogika ja 68ndike otsapidi pedofiiliasse ulatuva seksuaalkasvatusliku “valgustuse” vaimus kasvanud autor mõista, mida ta arvab toonasest niinimetatud revolutsioonist ja selle osalistest. “Revolutsiooni pleekinud süda” on äärmiselt terav, kohati depressiivsesse kibestumusse langev lugu, mis avaldab teose üsna keskmisele paksusele (ligi 300 lk) vaatamata muljet tegelaste galerii ja tegevusaegade ning -kohtade mastaapsusega. Autor justkui kaardistaks Saksamaa lugu viimasel kuuekümnel aastal, õiendades vihaselt arveid oma vanemaid mõrvaritena kirjeldanud ja käsitlenud 1968. aasta revolutsionääridega. Jääb üle vaid imestada, et nii brisantsel teosel on õnnestunud avalikkuses löögile pääseda ning pälvida kõikvõimalike eri poliitiliste suundumustega väljaannete veergudel laias laastus siiski positiivset tähelepanu.
Mõneski mõttes Dannenbergiga sarnane on 1968. aastal Saksa DVs sündinud Uwe Tellkamp ja tema möödunud märtsis ilmunud ning kõvasti laineid löönud “Jäälind” (“Der Eisvogel“), romaan, mis püüab polemiseerida nii 68ndike kui ka “Golfi” põlvkonna ja selle tarbimisjaatusega, arendades haarava põnevusloo paremäärmuslikust salaorganisatsioonist, mis plaanib terrorilööki Berliini esikaubamaja KaDeWe pihta. Intrigeerivale sisule sekundeerib samavõrra pinev, kuigi alguses harjumatu stiil, kus ilma jutumärkideta, vaid komadega liigendatud tekst voolab kirjeldustest üle otsekõneks, tegelase mõtted muunduvad poolelt lauselt autori tekstiks ning vastupidi. Lisaks on Tellkampi laused pikad ka saksa keele kohta ning autor hüpitab tegevust ajas edasi-tagasi: vahepeal annab haiglavoodis lebav peategelane Wiggo tunnistusi oma advokaadile, mis moodustabki peamise osa nüüdis-Berliinis toimuva romaani tegevustikust; siis aga keerleb romaani sündmustik hoopis teise, kleepuv-aeglase tempoga haiglaelu enese ümber. Romaanile võib ette heita kaldumist moraalitsemisele ning tekib küsimus, kas loeme raamatuid tõesti vaid selleks, et veenduda mõrva ja vägivalla pahelisuses? Nõnda võib “Jäälinnus” näha ühelt poolt küll kibestumist kaubastuva ja mõttelageda ühiskonna pärast, kuid teiselt poolt justkui ka katset kutsuda korrale oma põlvkonna enfant terrible’id. Ühe peategelase kreedo, et ta vihkab maailma, sest maailm vihkab teda, kõlabki vaid võimetusena leida lahendusi.
Uwe Tellkamp
Jääb vaid tühisus
Isiklikuma, helgema, kuigi kohati veidi lohiseva loo oma põlvkonnast pakub 1961. aastal Hamburgis sündinud ja sealsamas üles kasvanud Karen Duve. “See ei ole armastuslaul” (“Dies ist kein Liebeslied“) on moodsalt klassikaline kujunemisromaan, mille peategelaseks on ennast otsiv, ülekaalu, kord armastuse, kord selle puudumisega võitlev tavaline neiu nimega Anne. Tegevustik hargneb Hamburgis ja selle väikekodanlikes eeslinnades, kui romaanis esineb üleüldse midagi poliitilist, siis vahest vaid autori hoiakus, mis käsitleb eneseotsinguid kiiduväärse ja vaba tegevusena. Kas see aga ka midagi muudab? Kelle me lõpuks leiame? Ilmselt ikka iseenda ning selles pole ka midagi väga üllatavat. Võib-olla polegi
üllatus vajalik. Anne maailm, mis koosneb vahepeal ennastunustavast elupõletamisest, vahel jällegi katsest elu joone peale saada, kaalus alla võtta ja mees leida, on üsnagi triviaalne, kuid sellest õhkub kutsuvat hubasust. Nii võib öelda, et Duve ei kirjelda mitte ainult Saksamaad, vaid kogu lääne maailma. Majanduslikult on kõik hästi, ei oskagi nagu millegi üle kurta, kuid rahulolu pole siiski ka silmapiiril paistmas.
Karen Duve
Selles mõttes asetseb Duve romaani läheduses ka Andreas Maieri (1967) “Kirillov”, kuid siin leidub ka jooni Tellkampi ja Dannenbergi põlgusest kaasaja vastu, samuti tubli annus Duve visandatud leppimiskatset ajastu irdolekuga. “Kirillovi” peategelasteks on Frankfurdis elavate noorte sõpruskond, peamiselt üliõpilased, kes saavad oma venelastest tuttavate kaudu teada ühest Kirillovi-nimelisest mehest, kes kuskil kaugel Habarovski kandis on sõnastanud manifesti, mis väga täpselt kirjeldab meie ühiskonna needust – inimeste egoistlikku soovi heaolu järele. Tegelaste seas on mitmetest ühiskonnakihtidest pärit inimesi, kellel on elus erinevad eesmärgid ja kelle kaudu autor annab naturalistlikult mahlaka pildi nii Frankfurdi eliidi võsukeste kui ka võrdlemisi asotsiaalsetes oludes elavate vasakäärmuslastest noorte elust. “Kirillov” aga ei kirjelda ei klassivastuolusid ega õhuta revolutsioonile. Pigem vastupidi. Tuumajäätmete-vastasele miitingule kogunenute protesti näitab autor tragikoomilise lootusetuse valguses, kus atomiseerunud inimmass püüab just nimelt aatomikütuse vastu võideldes saavutada uut sünergiat. Seda aga ei juhtu, rumalate kokkusattumiste jada viib ühe peategelase surmani, mis lahutab sõpruskonna. Jääb vaid tühisus: inimeste tühised soovid, nende poole püüdlemine, naiivne usk, et õnn on lähedal, telekaekraani taga, kaubamaja vaateaknal, pildiajakirja sügavuses.
Andreas Maier
Meil on üldistustest hoidutud
Kuid kas praegu nooremasse keskikka jõudnud sakslaste põlvkond ongi siis nii tühine, nagu raamatud lasevad aimuda?
See on küsimus, millele on võimatu vastata. Jääb vaid kirjandus. Ülal esitatud väike valik paistab silma väga tugeva tasemega, autoritel on nii stiilitunnet kui fabuleerimisoskust. Võib-olla tuleneb see saksakeelse kirjanduse ligi 1300aastasest traditsioonist, mis võimaldab ka suhteliselt noortel autoritel jutustada häid lugusid, ning julgustab neid laiahaardelisi üldistusi tegema, oma seisukohti tugevalt esitama. Kas need seisukohad tõepoolest iseloomustavad seda autorite põlvkonda, jääb muidugi iga kirjaniku südametunnistusele, kuid tänapäeval üha enam ühisidentiteeti minetava ühiskonna mingit tahku näitavad need küll. Nii võib vaid loota, et mõni nimetatud teostest tõlgitakse ka eesti keelde, võrdlusmaterjalina meie kirjandusele, kus võib-olla just teadlikult on seni enamasti hoidutud suurtest, terveid põlvkondi haaravatest üldistustest.
Peeter Helme on võrguajakirja Kriteerium (www.kriteerium.ee) toimetaja.