Douglas Adams on vähemalt angloameerika kultuuris üks XX sajandi teise poole armastatumaid fantaste. Elukutselise fantaseerija leib on sageli kirbe: keegi, kes elab elevandiluutornis, ei vääri ju paljude meelest seda, et talle tähelepanu pöörataks. Adamsi teoseid ei saada aga mitte ainult püsiv tähelepanu, vaid ka pöörane menu. Selle põhjuseks on tema teoste terav ja iseäralik, paradoksaalsel loogikal põhinev huumor.
Elu mõte on 42
Üks näide. Superarvutilt küsitakse, mis on elu, universumi ja kõige mõte. Peale paari miljoni aastast kõvaketta ragistamist annab arvuti vastuse: 42. See on üks seda sorti nali. Kuigi ?Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas? tahab filmina olla (ja sündmustiku osas ongi) väga autoritruu, napib selles Adamsi nalja kuivust ja lakoonilisust. Raamatuversioonis puudub neil naljadel seletus või silmanähtav tagamõte ? autor ei püüa meile kirjeldatavat kuidagi arusaadavaks teha. Just see on põhiline viga, mille filmiversioon teeb: seal pole Adamsi nali kuivalt esitatud, nagu see originaalis oli, vaid omalt poolt kommenteeritud ja n-ö mõistetavaks tehtud. Näiteks, kui nr 42 ?varjatud tagamõte? (niivõrd kui millestki sellisest üldse rääkida saab) võis raamatus olla ?elu mõte on arusaamatu?, siis filmis oli see märksa lamedam. Filmis nimelt andis arvuti õnnetul kombel vastuse ?42? koos seletusega, miks ta sellise vastuse andis ? see, tõsi küll, lipsas tal välja kuidagi poolkogemata ? ja see seletus oli midagi sellist: ?elu mõte on… 42. ahh, mis tahes?. See ?mis tahes? on kindlasti lugejapoolne kommentaar Adamsi ?elu mõttele?, mitte sellele, mida kirjanik kirjutanud on.
Selliseid probleeme, tarbetuid kommentaare, hambutuid üldistusi, didaktilisust, näpuganäitamist jpm, kogeme me tänapäeval kinos, teatris ja ajakirjanduses muidugi sageli. On üldiselt omaks võetud, et nende valdkondade väljund, olgu see siis mis tahes, kujutab endast mingis mõttes ja mingil tasemel sõlmitud sotsiaalset kokkulepet. Inimene, kes siseneb kinno, teatrisse, avab teleka või ajalehe, on ?allkirjastanud? teatavat sorti ?sotsiaalkultuurilise ringkirja?, milles on kirjas umbkaudu see, et talle ei tohi seal näidata midagi, millest ta aru ei saa vms. Sellele kokkuleppele vastav toode peab alati olema midagi üldmõistetavat. Sellest, et üldmõistetav tähendab paraku enamasti ka enesestmõistetavat, tulenevadki nen-de eelmainitud ?anride probleemid. (Võrdluseks: kirjanduse ja muusika puhul mingit sotsiaalset heakskiitu ja kokkulepet üldiselt ei eeldata. Pigem vaadeldakse neid tarbija isikliku ?probleemi? ja eelistusena. Näiteks on olemas sõnad ?grafo-? ja ?melomaan?, kuid sotsiaalsete ?anride latentset ?maniakaalsust? sõnaraamat ei tunnista.)
Paradoksaalloogikal põhinev universum
Filmide puhul on sotsiaalse kokkuleppe probleem alati eriti tugev, põhjuseks muidugi suur raha, vaatajate ja tegijate suur arv, Hollywoodi film kui tänapäeva ?kultuuriline religioon? jne. USA lääneranniku domineerivast stiilist on ?Pöidlaküüdi reisijuht galaktikasse? muidugi läbi imbunud, kuid siiski parem keskmisest toodangust, seda aga paraku vist ainult kahel põhjusel: alusmaterjal ja eriefektid. Douglas Adams on teostes loonud filigraanselt läbimõeldud ja pööraselt naljaka paradoksaalsel loogikal põhineva universumi. Veel üks sellekohane väga hea näide: kosmoselaeva ?juhtimine? ebatõenäolisuse ?mootoril? (laev satub sinna, kuhu sattumine on kõige ebatõenäolisem). Ülesehitava printsiibina võimaldab selline töömeetod ühekorraga ?seletada? kõike, garanteerides ühtlasi kõige pöörasematele ideedele absoluutse tõesuse. Ainuüksi Adamsi universumi ülesehituse näitamisega, mis omakorda nõuab muidugi hulgaliselt eriefekte, jõutakse palju kaugemale mis tahes suvalisest mainstream-filmist.
Vihaväärne nuimikser
Alusmaterjali ja efektide eripäraga selle filmi positiivsus aga ka piirdub. Tervikuna mõjus film nii, nagu oleks keegi sul nuimikseriga ajusid vahustatud. See on totaalne, ekraanilt näkku kargav agressiivsus, mida ma vihkan ning mis saab tähendada ainult üht kolmest: seda, et ma olen lubjakas; et film on (omas laadis võib-olla tõesti hea, aga) üldiselt ikka halb; et mul puudub elementaarne visuaalne kirjaoskus. Otsustage ise! Igatahes on tegu ühega neist juhtudest, kus raamat ?renderdatakse? filmi, raamatu mõningaid väärtusi esitletakse kui filmi, tehakse film neile, kes raamatut lugenud pole, mitte ei toodeta kunstilist lisaväärtust.
Ometi on Adamsi fantaasia ja vaimukuse tase selline, mis lubab seda mõõdukalt nautida isegi ebatäieliku ja vigase ülekande vahendusel.